On olemas see üks aeg, milles täna olen. Kui teen selle sees ühte, siis samal ajal ei tee ma teist. Vahel ma varastan iseenda aega iseendale. Kasutan aega enese jaoks, et teha seda, mis on minu. Tavaliselt proovin ära teha kõik selle, mis on läbi erinevate rollide kohustus – täidan ka teiste vajadusi. Vajadused ei kao ära, vaid püsivad alles, võib ju öelda, et isegi kasvavad. Kohustusi täites kaob aeg käest ja enese jaoks ei jää seda üle. Vajaliku aja puudusel jätan iseennast nälga ja hoolituseta. Mina ise ütlen iseendale – „Ei saa! Oota! Kusagil hiljem, selle või tolle teise tegemise järel võib seda jääda üle – enese jaoks järele.”
Ühises ajas otsin tasakaalu, vajan õiget/ toitvat vahetuskaupa, sest kui annan enesele kuuluva ära, siis vajaksin vastu õiglast tasu – sellist tõestust, et teise jaoks antud aeg oleks hinnatud väärtuslikuks ja seega tunnustust leidev – austus minu olemise vastu ja toetus minu, minuna olemisele. Kuid huvitaval kombel jäävad lood tasakaalustava tähelepanuta. Pigem haugutakse vastu, pööratakse kõrvale, vaikitakse maha. Kes on järjekorras esimene, kelle vajadus täidetakse esimesena, kelle aeg on oodata – miks?
Vahel ma ei seisa enese eest, sest see, kellel on olemas tähtsus ja vajalikkus, on üle ja tähtsam. Usun, et kui ma ei anna ära seda hinnalist, mis minul on - iseennast ja oma aega, siis ma ei saa enesele, sest poleks selleks õigust, seda vaba aega, milles olles luua – kirjutada ja võimelda. Kasutada enese jaoks seda aega, milles voolavad sõnadena mõtted, tunded, mõistmised. Nii jääb püüdmata hetk, milles teen seda, mis olen mina – lendu lastu lood.
Kui on vajadus, kuid enesel ei ole, siis tuleb küsida, oodata, võtta vastu nii nagu jagatakse. Millise emotsiooniga, milliste sõnade saatel antakse – milline on teise inimese tunne, kui ta annab ära enese oma? Kuidas ta hindab minu väärtust? Kas ta austab minu olemist või näeb enese kaotust, kui minu olemine ei korva tema poolt antavat?
Kas lapsel, naisel, emal - inimesel puudub väärtuslik väärtus, kui ta ei too sisse kõigi poolt aktsepteeritud tulu või ei ole see tulemus, mida valiku tegemisel oodati. Kas see, kes teeb ära selle, mida igaüks isegi võiks teha või jätta vabalt veel tegemata – on lihtsalt aja ära kulutaja. Võib-olla hoolimatu – jätta maha jäljed, sest pole ise teinud ega oma aega ära andnud. Las see teine teeb – temal ei ole ju nagunii midagi muud teha. Ei hinnata kellegi teise panust, kui ei hoita tulemust – ei austata aja andmist. Inimeste Maailmas ollakse ja elatakse koos vahenditega, kes teevad seda, mille jaoks nad on. Kodustel vahenditel ja nende tegemistel ei ole kokkulepitud tasusid – ei ole Meie-t, sest ei nähta Mind, vaid on teine ja Mina – too teine ei ole Mina – Mina seisan eraldi – Mina on Minu oma.
Loomulikult ma ei ole rahul, tahan muutust, sest vajan aega vabana olemisele. Tegelikult mul ju on vabadus olemas, kuid astudes selle sisse kaotaksin midagi olevast. Kui mina ise ei oska/ saa olla olevas iseendana vaba, aktsepteeritud õigusega, siis tuleb leida see aeg, kus saan lubada enesel olla. Vahel ma mängin vähem või rohkem selle mõttega, et vahetan kohta või aega – valin olla seal, kus ei ole seda, mis on – lootuses, et siis saaksin olla nii nagu on. Millises järjekorras mina ise enese jaoks tulen? Kus on see koht, kus olles on aega iseendale?
Tean, et kirjutatud lood ei oleks sellised nagu nad on, kui ei oleks olnud ega oleks nii nagu oli ja on. Lood sünnivad kogemustest ja kohatud tunnetest. Vajadus väljenduda on vajadus välja elada ise ennast. Enese sees veel selgust tundmata on sõnad, kui mets – „Kui seda metsa ees ei oleks ...” siis oleks ... . Igal lool on kusagil algus ja olevas hetkes toimuv on tee tagasi – loo algusesse ...
Marianne
22.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar