neljapäev, 7. oktoober 2021

Tõlkes kaduma läinud – Öise hämaruse hirmud

 



Inimene annab teadlikult ja alateadlikult kõigile ja kõigele, mis temaga või tema ümber toimub, tähendusi. Tähendused on olulised, vähem olulised ja ebaolulised – liigitus sõltub sellest, kui väärtuslikuks või ohtlikuks on inimene need enese jaoks hinnanud. Inimene valib oma elus samme iseenda poolt tehtud tähenduste järgi, kuid sageli on see, miks inimene valib neid astuda, üks vaatenurk, kuid see, mida astutud samm veel tähendada võib, on sageli hoopis teine lugu.

Inimene annab, tõlgendust vajavale, tähendusi, endasse jälgi jätnud kogemuste põhjal. Inimene ise annab oma kogemusele tähenduse, mille põhjal valib vajamineva tunde. Esimesele korrale järgnenud kordused tõestavad õigust väljavalitud tundele. On lugusid ja asju, millel ei ole kinnitatud tähendusi – otsustatud tunnet – need on neutraalsed ja neid kohatakse sündivas hetkes ilma valmisolekuta.

Jälje jätnud lugudes on lugudel kinnitatud tähendus ja sellest tulenevalt otsus täitmiseks – tunne on valitud. Valitud tundena olemine on reaktsioon, millega lahendatakse/ võetakse vastu olukorda. Just nii sünnib korduv käitumis- ja tundemuster. Inimene jätkab ühel ja samal moel – enesele tuttava märguande kõlades ta reageerib sellele nii nagu eneses sai ära otsustatud. Inimene ei peatu, et mõtestada toimuvat ja anda endale võimalus mõista enese lugu ja toimimist ning alles seejärel otsustada olevas hetkes, mida ja kuidas.

Pimedusest kostub hääl, kuid kuna hääletekitajat ei nähta ja põhjust ei teata, kuid inimesel on kusagil olnud teda puudutanud kogemus, siis sellest lähtuvalt võib see tähendada, et pimeduses peitub mingi oht, järelikult tuleb karta ja selle jaoks vajab inimene hirmu. Inimene on teinud otsuse ja tal tuleb seda täita ning seega ta reageerib enesele vajalikul moel.

Inimene otsustas, et pimedus on ohtlik – ta ei näe, ta kuuleb ja kujutab ette. Oma ärevuses otsib inimene lahendust – ootab, et midagi juhtuks, mis kinnitaks ohutust või tõestaks, et tema hirm on põhjendatud. Inimene ei saa uinuda, sest tema ise hoiab ennast üleval ja valvel. Tema ise loob iseendas tunde ja toidab seda oma ettekujutustes piltidega ja alateadvuses olevate kogemustega. Otsus – pimedus on ohtlik, tähendab seda, et inimene peab kartma – seega tunneb ta hirmu. Selleks, et võtta vastu otsus – enam ei ole vaja karta st enam ei ole tunnet nimega hirm vaja ja võib enesele teise tunde tundmiseks valida – tuleb inimesel nähtavalt, vaimselt või füüsiliselt reageerida – tegutseda selliselt, millele tema ise on andnud hirmu ületava tähenduse – inimesel on olemas tingimused, mille täidetus annab talle teadmise, et nüüd ei ole vaja enam hirmu tunda – kui tingimused on täidetud, siis kaob hirm ära.

Inimesed kohtuvad ja vahetavad kuulmisi – öeldakse välja sõnad, mis lausuja tähenduses tähendavad ühte, kuid kuulaja omas teist. Inimesed võtavad teise lugusid isiklikult ja reageerivad, mitte iseendale – ise endasse vaatamiseks, vaid teine teisele vastu. Kuulaja tunneb väljaöeldud sõnade puudutust iseendas, sest tema ise tõlgib kuuldud loo sõnad enese tähenduste keelde. Sõnade väljaütleja näeb oma loo vastuvõtmist ja tõlgendab kuulaja reaktsiooni enese tähenduste järgi. Inimesed lähevad laiali, kuid kannavad olnut endas, sest tunnevad kohtumisest jäänud ebamugavat jälge enda sees. Inimesed tunnevad, et teine oleks justkui tulnud nende sisse ega lähe enam ära.

Inimesed ei mõista teist inimest, sest nad ei tunne ise ennast. Inimene ei tunne ise ennast, sest ta ei ole teadlik sellest, et igal ühel meist on olemas oma keel – enese poolt antud tähendused. See, vaid iseendale kuuluv keel, koosneb enese ja Maailma tõlgendustest, mis on antud erinevates aegades ja erinevatel aegadel. On uue aja tähendused, mis on igapäevased ja kergemini üles leitavad, kuid need, mis keeravad suhted sassi ja viivad inimese tunnetekuristiku servale, peituvad kusagil kaugemas, ära unustatud, kuid mitte vaikivas ajas.

Tänase aja tähendus on elu jooksul selgeks õpetatust õpitud suure inimese kogemuste tähendus – need on ülekirjutatud lood. InimHinge kõvakettale on oma aegade jooksul salvestunud palju ja mitmekesist. Plaat on üks ja see käib ringi – oleks nagu uus aeg ja hetk, kuid samas seesama vana jama. Lahendust leidmata lugu kordub nii nagu oleks olemas, vaid loetud arv salvestisi ja needki katkised. Grammofon keeratakse üles, plaat pannakse peale, nõel asetatakse õigesse paikka ja mäng algab. Inimesed tulevad kokku ja etendavad lavadel tõsist mängu – kordavad iseendi ja teiste jaoks lugusid, mis Hingedel pagasis kaasas, et inimene leiaks lahenduse, mõistaks ise ennast – lahendaks ennast ära – leiaks üles ära unustatud tähenduse, mis avab tee, et astuda korduvast mustrist välja.

Inimesed ei mõista nendega toimuva ja iseendi poolt korraldatud mängu võlu. Inimesed teevad tööd. Inimesed elavad oma elu nagu tööd. Inimesed valivad appi tunded, et erinevatele puudutustele reageerides ennast liigutada ja Maailma muuta. Inimesed puhkavad, kui nad lülitavad ennast tasa – lülitavad segavad tunded välja. Kuid tunded ei kao ära, sest inimene on energia, mis väljendub Tundemina juhtimisel tunnetena. Tundemina ütleb ette, kuidas tuleb reageerida ja inimene ise valib olla valitud tunne ning mäng jätkub ...


Marianne

07.10.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar