Mis on enamana loodu väärtus ja kas luues kaotatakse või võidetakse? Kas väärtust märgib see, et sai olema miski, mille eest võidakse/ tahetakse makstakse raha või loeb tulemuse juures ikkagi see, et loodud sai parim, mis antud hetkel võimalik – toodi välja varjus olnud potentsiaal, mitte, et tehti ära ja saadi valmis?
Sellel aastal olen olnud loov sellisena nagu ei kunagi varem. Olen astunud ja teinud, kui nägin, et on võimalik olevast luua enamat. Olen loonud väärtusi, lisades olemas olevale, läbi enese puudutuse, võimalusi kõigile. Võib-olla on midagi jäänud ka kahe silma vahele, kuid siis on selle aasta tegemised, kohad avalikus ruumis, kuhu ja kus olen jätnud oma jälgi – Koolivaheaja kolm seikluslikku rada, Kohalike suusaradade nimekiri, asukohad ja pildid, Valla koristuspäevad – ise kolm korda teeääri koristamas ja ka prügi ära viimas, Nartsissisibulate taaskasutamise jaoks lillesibulate kogumine, kuivatamine ja sügisel avalikus ruumis viide erinevasse kohta istutamine ja teiste istutajate leidmine, Valla kirbukate leht FB-s ja selle ülalpidamine, Ülevallalise kahepäevase kirppisralli korraldamine, Edukad ideed Iltatori programmi, Tänavakunst Turupuu ja müüginurkade näol, Turustamise kokkuleppe sõlmimine maasikate ja herneste kasvatajaga ning leiva valmistajaga, nende müük Iltatori raames, Google mapsi kaart aadresside ja kellaaegadega kohalike sündmuste, kirbukate, suvekohvikute, söögikohtade, majutusasutuste, suviste köögi- ja puuvilja müüjate, saunade, ujumispaikkade, poodide, spordivõimaluste, vaatamisväärtustega - jooksev kaardi kaasajastamine, pidev info lisamine ja ära võtmine, reklaamimine, Kohaliku sauna kaks terassi ja mööbel neile, ühele tehtud taaskasutavast materjalist, teisele äraantud kraamist lihtsam taaskasutus lihvides ja värvides, Loodusraja jaoks tehtud nimeliste pinkidega seonduv paigaldamiseni välja ja avamispidu koos sportliku mõõduvõtmisega, Enese poolt eelmisel aastal kohalike inimeste „Minu Sauvoni” lugude kogumise ja jagamise jaoks loodud Fb lehe suuna muutus ja ülalpidamine, Kohaliku sauna Fb leht ja selle ülalpidamine, Kohaliku sauna sügisene avatud uste päeva korraldamine ja läbiviimine, Kodusele vanale heinaküünile (asub kõigile nähtavana peatänava ääres) uue kuue andmine ja sisemine korrastamine, Veetünnidele vanadest laudadest ehitatud kuued ja neile nägude andmine ning enese poolt võetud fotode kasutamine kõikide oma lugude, reklaamide, infojagamise ja lehtede juures ja loomulikult oma kogemustest sündinud lugude kirjutamine ning vajadusel ka soome keelde tõlkimine ja lendu laskmine.
Kõige loodu jaoks enese aja kasutamise ja töö tulemusena saan sissetulekuna arvestada kohviku kinkekaardiga kahele kohvile/ teele ja kahele küpsetisele. Seda jagasin perega, sest menüüs ei olnud minule sobilikku. Saunaklubi viis/ saatis mind teatrisse aega veetma. Vaheajal pakuti seal ka söödavat, kuid enese soovil piirdusin tassi sooja veega. Ajalehte pääsesin ka – kaks lehekülge pilte ja sõnu minule eraldatuna.
Enese ajaloost lähtuvalt olen kinni pidanud uskumusest, et inimese väärtust mõõdetakse kasus ja sissetoodud rahas ja avalikus tunnustuses. Seega võisin ju ka mina teha seda, mida tegin, kuid kui teod raha sisse ei toonud, siis see tundus ühest nurgast vaadatuna ikka ja jälle kaotusena – kulus ära see aeg, mida ei kasutanud kasumlikult, kuigi olin olnud loov ja sammudest jäid jäljed.
Seda väärtust, mida materiaalses maailmas toimetulekuks vaja läheb, ei ole vastu saanud. Jah, olen põdenud ja tundnud ennast just sellepärast väärtusetuna – viin välja, kuid ei too sisse. Olen andnud enda poolt loodu kõigile kasutada, kuid ei ole enese arvete või vajaduste jaoks laekumisi saanud. Miks mina siis teen, kui mina ei saa? Kulub ju ära see aeg, mida, tasus kokkulepitud kohas, tulemuslikult veetes oleks rahas mõõdetav tulemus ettenäidata. Kas elan teiste arvel? Ju vist, sest teiste poolt saadud tulemused kuluvad ka minu peale ja vajaduste jaoks. Kas olen siis väärtusetu, kui minu väärtus on olnud teistmoodi, kui minu tee avaneb ja põlen kirega seal, kus näen teed ja võimalusi, kuidas luua enamat, kõigile?
Olen käinud abis. Vot näed, kasutan sõna abis, mitte võrdse partnerina, teise inimese tegemistes. Olen olnud kaasas tellimustöid täitmas. Miks abis – tean, et minu käest selliseid töid ei saa tellida, sest puuduvad oskused. Olen olnud see keegi, kes on kaasas, kuid eemal, kui teadjad räägivad ja ka sellepärast, et teadmatuna/ mõistmatuna võin valesid sõnu lausuda. Seega olen tundnud ennast vahendina, kes tassib, koristab, annab kätte, värvib – lisa käed vähem olulise tegemise jaoks. Olen olnud ja teinud, kuid mina ei ole tellijate silmis loojana teinud.
Ometi ma tunnen, et minu poolt tehtuna on kasutatav tulemus tellija jaoks privileeg – sellest on saanud minu puudutusega tulemus. Tean, et minu teel on neid hetki, tegemisi ja tulemusi, mis ei oleks sellisena kunagi sündinud, kui mina ei oleks valinud iseendana astuda. Nähes potentsiaali ja võimalusi astusin, ütlesin, tegin ja seisin parima tulemuse eest. Seisin ja vaatasin vastu, kasutasin enese jõudu, kõndisin ka üksinda, sest igal korral kohtasin ka vastuseisu, kogesin vastu seismist ja mõistmatust jätkamise ja soovitud kujul tegemise vastu – miks teha, kui võiks ära lõpetada ka enamat loomata. Mõned tulemused oleksid olemas ka ilma minu, kui „arhitekti” puudutuseta. Oleksid küll, kuid siis oleksid need jäänud vaesemad ja justkui poolikutena – sära, punkt ja aktsent jäänuksid lisamata. Minu silmis vähemalt.
Millises tulemuses ja väärtuses ennast ise mõõdan ja hindan, kas sissetulekus või loomisest sündinud tulemuse võimsuses? Mina olen seal, kus on vabadus luua – teha just seda, mida mitte keegi teine ei teeks sellisena valmis, sest teised ei näe sellist teed või lihtsalt ei vali teha. Jep, jep, selles kohas tõuseb õigustatud küsimus, et kes see siis maksab teekonnad kinni ja tasub ka minuga seonduva eest, elamise eest? Seda ma põengi, sest kui on nii nagu on, siis nii on ja ...
Ükskõik, mis on olnud ja kuidas on olnud, minu sees on teadmine, et olen andnud parima, see tähendab loonud loodavat just nimelt enamana – kasutanud olemas olevat selleks, et oleks olemas. Olen väärtus – minu olemas olemisel on väärtus olemas.
Olen naine – olen ema - olen Inimene. Keerulisem ja mitmeid väljakutseid pakkuvam on olla Inimene inimeste seas ning elada Naisena oma erinevates aegades ja rollides. Ka sünnitamine on loovuse väljendus, ka lapse kasvatamine on enese loov väljendus ja sama kehtib ka söögitegemise kohta ning iga majapidamise korrashoidmine annab võimaluse ennast loovalt väljenduda. Mulle meeldib metsastada/ jahti pidada punasega märgitud soodushinnaga toodetele. Ei ole olemas kindlat nimekirja, vaid kasutada saab seda, mida parajasti soodussildiga tähistatuna leian ning leiutada sellest lähtuvalt. Sellisel moel ei sea ma enesele raame, mida peaks olema olemas, et saaksin teha, vaid annan enesele vabaduse ja väljakutse luua enamat kõigest sellest huvitavast, mis olemas on ja nii sünnibki tulemus. See ja selline olengi mina – on olemas ja näen teed, kuidas luua sellest enamat – minu puudutuses, minu olemas olemisel on väärtus.
Marianne
19.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar