Avalik pöördumine leidis hulgaliselt vastajaid. Puudutatud ruttasid andma loetu kohta oma tähendusi. Seda, kuidas ja millisena nemad on oma Maailma kogenud, täna kogevad ning lahkelt ja seletavalt kõigile jagama seda tähendust, millise nad eneste poolt kogetule, loost loetule või minu poolt valitud sammule valisid anda.
Iga reageerinu poolt jagatud tähendus oli saanud värvingu sellest rollist, mille inimene oli valinud endale võtta. Mina olin valinud oma sammu Emana, et toetada/ aidata oma poega, et too ei tunneks ennast üksinda jäetuna, vaid tajuks peret enese seljataga ja kõrval olevat siis, kui ta on seal, kus meid kaasas ei ole. Ekraanilt vaatasid vastu soomlased, emad, isad, tegijad, eitajad, heakskiitjad, kogenud ja inimesed.
Läbi kirjapandud loo kandus edasi sõna – Miks? - ja enamus vastu tulnud sõnu jagas, erinevas sõnastuses, lahkelt seletusi/ vastuseid. Kirjutatud kommentaarid väljendasid toetust ja vastuvõtmist – mõned mõistsid, miks ma loo kirjutasin. Teisal, väljavalatud sõnad ja pilkav naer ning hoolimatus, näitasid must-valgel ette selle Maailma, millega kokkupõrkamisest kirjutasin. Nähtavalt näidati välja see, et ongi nii nagu kirjutasin. Valitud rollist – Soomlane – vaadatuna täiesti ok, normaalne, igapäevane ja aastakümneid kestnud tava ja tegevus, mis vaikivate, kuid pisaraid nutvate, südamete tõttu justkui kõigi poolt heakskiidetud valik.
Sain sõnumeid postkasti ja ka loo alla, kus inimesed kirjutasid oma valusatest kogemustest. Hetkedest, mil mõtlematud ja hoolimatud sõnad/ teod jätsid järgi haavad. Inimesed, kelle nimesid oli moonutatud või väljavahetatud, ei olnud saanud ennast oma ajas aidata, nad ei leidnud tuge ega mõistmist, nad olid vaikinud uskudes, et neid endid peetakse toimuvas süüdlasteks ja nad olid võtnud valed nimed enese kanda.
Peale esimese kümne kommentaari lugemist, „huvitavalt” reageeringute postitustele pöidlate arvu kasvades ja nende nimedega tutvudes, kasvas ebameeldivuse tunne – häiritus enese sees. Toetused ei tundunud toetustena, sest ka neis oli soomlase õigustused sees. Keelduvad väljendused ja naeruvääristavad sõnad tegid haiget – see ei olnud just see, mida tahtnuks kogeda. Kuid see oli see sama, mida Hendrik kogeb igapäevaselt. Kui tema puutub kokku lastega, siis Fb-st vaatasid vastu täiskasvanute poolsed arvamusavaldused – laste elutargad vanemad, aegu näinud ja kivistunud arusaamadega onud, targutavad tädid, näägutavad naabrid. Vabastas teadmine, et tegu ei olnud rolliga, mis kandis nime sõber, vaid võõraste inimestega, kelle poole pöördusin, sest elame ühel territooriumil ja suletud grupis on need, kes teevad, kes teavad neid, kes teevad ja väljaöeldud sõnad said avalikuks.
Otsustasin, et ei loe enam ühtegi avalikku kommentaari ega lisa ka sõnu omalt poolt juurde. On nii nagu on. Inimesed loevad, tunnevad, reageerivad ja juttu jätkub kauemaks – kohalik konnatiik kihas, sest sogane rahu sai segamini löödud. Olin ära teinud sammu, mida nägin võimalusena. Olin andnud avalikult teada oma-/ meiepoolse tähenduse Hendriku kogemistele. Edasiseks jääb inimestele endile võimalus teha oma valik – teha või mitte. Teades, mida vabalt valitud samm võib põhjustada, võtavad tegijad ise vastutuse tehtu tagajärgede eest – enam ei ole vabandavat teadmatust. Olulisemaks, netis vapralt ja sõnusülgavalt kirjutatust, saab see, kuidas saab olema poja argipäev koolis – tema tulevased kogemused.
Kui vahepeal tundus, et oleme üksinda jäetud ja ei olegi mitte midagi teha, siis leidsin enese toetuseks seadustesse kirjutatud võimaluse – saab ja võib kirjutada võrdõiguslikkuse ombudsmanile – kõigiti seaduspärane õigus teha avaldus diskrimineerimise kohta - sellele järgnevad alal töötavate inimeste tegevused. Selle võimaluse leidmine aitas. Ka sõna – diskrimineerimine ja selle avalik tähendus aitas - see võttis kokku ja sõnastas toimuva meiepoolses tähenduses.
Minus on selgus ja suurem rahulikkus, sest vaatan toimuvat läbi rollinimetuste ja neist tulenevate tähenduste ning lahenduste. Mõistsin ennast kui vaatasin, milliseid rolle ise olin valinud kasutada ja neid, milliseid mättaid olid Fb-s nähtavalt kirjutanud vastates enestele valinud. „Kes lasi tõde jälle sedapidi paista!"- iga üks oma tähenduse eest seistes ja oma „tõde” väljendades.
Marianne
30.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar