Minu vabadus = inimese õigus omada õigust öelda, mõelda, teha seda, mida tema tahab, vajab ja soovib. Inimene astub vastu ja kasutab relvi, kui ta tunneb, et tema Minu õigus on ohus. See on vägivalla kogemine, enese olemist ähvardav oht – keegi teine keelab, peab veaks, naerab välja ise olemise õiguse. Need on üksteise erinevad nurgad, mis puutuvad ja puudutavad teineteise vastu. Kõigil on õigus – olemas õigus, Minu õigusele, ja sellest õigusest on, inimese jaoks, saanud Minu oma.
Minul on õigus olla Mina Ise. Sõdides kaob inimesel justkui võimalus valida, mida ja/ või kuidas öelda, teha, olla. Tema vaatenurk saab suunatud „Minu oma” õiguse kaitsmisele. Inimene ei saa aru, miks ta oma väljendusviiside peale kohtab negatiivsust ja vastuvõtmatust, kui temal ju on sellise valiku peale õigus.
Vastu tulvavad sõnad ei lase olla rahus ega aita toetavalt luua enamat, vaid justkui löövad tuntavalt pihta ja tõmbavad vett peale. Kõigil on õigus tunda omi tundeid, kuid inimene ise ei taha kõiki oma tundeid tunda – inimene ise ütleb iseendale „Minul ei ole õigust olla selline, sest sellisena olen vale!”
Oma tundest lähtuvalt tunneb inimene, et temal on õigus öelda, teha oma samm, väljenduda – sest see on Minu õigus, mis tõestab talle, et kui ta saab nii või teisiti valida, siis ta on vaba. Hoolimata sellest, et inimene omab, Minu oma õigust, on tema sees hirm, et kuidas keegi teine võib oma enda õigust tõlgendada ja oma tahtmises valib teha. Inimesel on hirm, et tema enda, Minu oma õigus, ei kehti ega loe alati, sest ka teistel on õigus teha ja öelda. Kuid, kui teine valib olla selline, milline ei tohiks olla, kuidas saab tollele teisel olla selle jaoks õigus – kes keelab vale olemise ära ja teeb otsuse kummal on õigem õigus?
Lahendust ei sünni, sest seda ei leita – mõlemal on olemas oma õigus iseennast ja oma õigust kaitsta. See on tahe, et teine tunnistaks – jah, Sinul oli õigus valida teha nii ja öelda seda. Kui öeldakse, et oligi õigus, siis jõutakse välja sinna, et õigus oli, kuid tulemus on vale. See on inimese teadmine enese sees – mina ei saa muuta seda, et olin vale. Olin – kõlab - olen valena - ja sellisena olemise vastu võitleb inimene kõigi oma jõududega. Ükskõik, mis või kuidas öeldakse või mõeldakse, kuid seni, kuni inimene kaitseb oma õigust olla see, millisena ta oli – iseenda jaoks õigena - ei sünni lahendust.
Minu õigus – vabadus olla - lähtub tundeminast – see on õigus, mis toetub sellele, et teisel ei ole õigust tekitada oma sõnade, tegevuse, olemisega inimese sees sellised tundeid, millega ta toime ei tule, kuid kui nii juhtub, siis valib inimene lahendusviisi, mis on tema jaoks õige.
Inimene, teise inimesega vastamisi seistes, võiks enese käest küsida - kas ta tahab edasi astuda või on, oma Mina kaitste,s unustanud iseennast paigale – võitlema oma tundeminana selle eest, mis on inimesele Minu oma ehk Minu õigus ehk Minu vabadus st tunnete vabadus st hetk, milles olles enam ei pea tundma seda, mida ei taheta tunda. Tunde peaks vabastama avalik kinnitus ja tunnustus - inimene ei olnud ära olnud hetkes iseendana olles vale. Kuid seda ei kuule, sest seda ei öelda, sest seda ei peeta õigeks - olid tunded ja seega oli valena olemine. Inimene nimetab ise ennast valeks, sest ta kaotas selle, mida tal ei olnud - ta ei saanud, osanud teha nii, et olematu päriselt olemas oleks - inimene ei saa olla õige seal, kus ta ise enese otsuse järgi oli vale.
Inimene kannab iseenda poolt loodud prille ja sellepärast ei saa ta olla alati kindel, millisena ja kuidas näiv Maailm päriselt olemas on - kus ja milline on tegelikkus ning kus ja milline on ettekujutus ... Inimene saab tunnistada ise endale – "Mina ise saan enese olemist muuta – vahetades vaatenurka, vahetan välja selle tunde, läbi mille Maailma vaatan."
Marianne
14.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar