Õhtud baaride sees
on üksikute hingede hetk,
kus teiste sarnaste seas
saab inimene ühe aja sees
koos olemise võimaluse.
Kui ei ole ka kedagi teist,
siis on joogiga klaas see,
mis annab peatusele mõtte
ja käe viimine edasi-tagasi
aitab aega liigutada edasi.
Baaridaami avardunud süda,
kui hell mantli hõlm,
õhtuseid januseid
enda embuses hoiab
ja üksikuid hingi toidab.
Ei, siin ei jagata armastust,
siin joodavast saab lohutust,
kurgust alla kallatav
väsinud teelkäija uimastab
ja aitab unustada olevat.
Tundub, et märjuke päästab,
sest blokkis pidurid vallandab
ja inimene ise endal olla lubab -
kuid üle saali kõmav vali naer
sisemuse tühjusest pajatab.
Ka koos olles üksinda ollakse,
kurbuse pisaratest raske rüü
õlad küüru vajutab
ja inimese laua üle kummardab.
Võib juua klaasi ja kaks,
valida pudeleid,
mida ära proovida,
kuid olemas olev ei kao,
jääb inimese saatjaks kurbus -
kahenäolise üksinduse
ettepööratud pale.
Baar ja piiskadega kaetud klaas
on vaid lava,
kus käib etendus -
kui baari uks
enese taga suletakse,
tuju tõstnud muusika vaibub
ja säravad tuled tuhmuvad,
siis astub taas ligi üksindus.
Natuke kõikuval sammul
läheb oma teel inimene
ja kindlalt teda saatmas on
truu ja ustav kaaslane -
valutava südame pisaraist
läbi vettinud hall üksindus.
Marianne
05.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar