Inimese õigus
on tulla,
olla ja kasutada,
kui juba olemas ollakse -
kuid inimese jäetud jälgedes
puudub austus
emakese Maa vastu.
Ei ole vahet,
et olemas oli,
et olemas on
või enam homme ei ole
sest loeb see,
et ollakse olemas
ja just täna kõike kasutamas.
Jah, kasvab maast
justkui iseenesest,
võetakse vastu see -
mis antakse,
kuid, kui ei meeldi
ega täna sobi
siis valitakse,
väljapraagitakse,
midagi muud nõutakse.
Maast kasvab,
maast tõuseb,
maa kannab,
maa annab -
kuna juba oli,
siis nii
vist on igavesti.
Seega ei ole vahet,
kui võtta
või jätta,
küll saab
ja kui ei anta,
siis oma õigust
taga nõutakse.
Inimene Maa peal kõnnib,
kuid ei kõrvu ega ühes,
vaid selle sama,
emakese Maa peal,
trampides,
tema jäetud jälgedesse
jäävad armid
seljataha maha.
Üks tähtsa ja õigena
kõndimas peal -
teine, tema all,
kandmas kroonitud pead -
külge tõmbav jõud
hoiab teist maapalli peal.
Nii nagu sees
nii ka väljas,
nii nagu ülal
nii ka all -
kuid kuidas näha,
üles leida osata
sarnasust – samasust,
kui Inimene on kuningas,
kelle jaoks ja pärast
on Maa ja Ilm olemas.
Puudub austus Maa vastu,
tänuga ei osata võtta vastu,
sest mida või keda tänada,
kui ise võib
ja kõike saab muuta
ja enese jälgi
igale poole jätta -
nähakse ennast,
otsitakse ise ennast,
vajatakse enamat,
tahetakse paremat,
kui see, mis oli,
kui see, mis on -
seega peab ema andma,
vastutust tundma,
kohustust kandma.
et laps oleks rahul,
et laps emalt ei nõuaks
ega tunnetes tormeldes
maid põletaks.
Puudub austus Maa vastu,
sest ennast kõrgemana nähakse,
sest ennast paremana tuntakse
ja seega taas käsi välja sirutatakse
ning oma nõudmised
välja laotakse
ja oma tahtmised täidetakse -
võttes, võttes, võttes.
Kuid mida, millal ja kas
ka tagasi antakse?
Kuid millal ja kuidas
ka tänatakse?
Kuidas õppida austama seda,
keda võrdsena ei nähta -
seda, kes ei ole sama,
sest teda samana ei nähta
ja seega südant ei avata
et ise ennast osata vastu võtta.
Marianne
12.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar