Jäämurdja jälgedes

 

Ilma tuuleta on laeva purjed nukralt sorgus. Tuuletus ajas võib küll olemas olla siht, kuid see jääb kättesaamatusse kaugusesse. Kui puhub tuul ja aitab kaasa, siis libiseb laev vaevata sinna, kuhu kapteni sõnad teda viivad. Kui tõuseb torm, siis jäävad alles erinevad võimalused, kuid laevajuhil on käsil üks ja ainus tegevus – alles jääda, tulla toime sellega, mis on ja olla valmis, et läheb veel hullemaks.

Eluvetel seilav ja eluteel kohatule lahendust otsiv inimene ketrab mõtetes lugusid või ootab midagi tulevat ja märku andvat. Inimene tahab otsust. Inimene vajab iseenda edasise tee valimiseks otsuseid. Seega mängib ta läbi möödunut, kolab ära olnud lugudes ja peab monoloogina kahekõnet Maailmaga. Selle kõige taga on soov - otsusta ära, tee lõpuks ometi otsus, et laeva saaks edasi sõita. Otsus on kui kaart, suund ja raam – mille järgi iseennast juhtida – seda omades ei ole enam vaja mõelda ega kahelda ega otsida – laev saab jäämurdja jälgedes veeteel seilata.

Kui inimesel ei ole otsust – iseenda poolt mingil põhjusel tehtud otsust, siis tal puudub juhis, kuidas erinevates olukordades käituda, mida öelda ja teha. Ei loe see, kas tuult on või ei ole, ilma otsuseta puudub inimesel selgus, siht ja vabadus. Inimene vajab otsust, sest siis saab ta ennast vabana tunda - ta on otsustanud ära, kuidas temal endal tuleb oma otsuste järgi käituda. Kui otsust kaaluv inimene pole enesele tunnet appi võtnud, siis tema sees on vaikus ja hääletus. Kui appi on valitud tunne, siis see tõstab tuule ja võib ka maru välja meelitada ning laev võib loovida sellega ühes ükskõik kuhu, sest ilma väljavalitud otsuseta ei ole ükski tee õige.

Tunnetetormis seiklev inimene võitleb enese ellujäämise nimel, sest millelgi muul ei ole tähtsust – on tehtud otsus - tuleb iseennast elus st tunnetest eemale hoida. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see kurb ja vahel ka naljakas, mõnikord lihtsalt külmaks jättev, kuid enamus kordadel reageeritakse vastu, sest inimeses mäslev segadus proovib enese lahtiharutamiseks mõjutada kõiki teisi – et need teeksid ometi midagi.

Otsus viib liikvele, kuid otsus võtab ka vabaduse, enese otsuseid järgides koob inimene enesele käitumismustri ja hoiab sellest kinni. Otsuste segadus, otsuste puudus – millist ja miks valida, kust võtta selgus ja mille järgi ära otsustada? Kuid, miks vajab inimene otsust, kui ta sellega ühes võtab eneselt vabaduse?

Inimesel on hirm enese tegude, sõnade, olemise, väljenduse, loovuse ees – ta ei usalda ega austa iseennast olevas hetkes sündivana ja sellest tulenevalt on ta teinud otsuse – kontrollida ja järgida juhiseid. Inimesel on kohustus kontrollida ise ennast ja seega on ta välja valinud otsused, mis määravad ära tema käitumisjoonised ja kirjutavad talle ette stsenaariumid, millest peab kinni pidama. Inimesel on hirm kaotada kontroll enese üle ja seega ta ei saa anda enesele olemise vabadust, sest sellel on omad tagajärjed – tunded - ja nii ei lubagi inimene enesel olla vaba ja hetkes sündivana. Inimesel on hirm, et just tunded võtavad talt vabaduse ära – nendega peab võitlema, neid tuleb alla suruda, ära peitta, kustutada, unustada ja sellest tulenevalt on inimene teinud otsuse - valinud olla nimeline tunne või tundevaikuse ehk enese tasalülituse, valinud tegevused ja sammude järjestuse, et vältida soovimatult soovimatuks tundeks muutumist. 

Kui laev seilab sellistel vetel, kus ei ole tundemina valitsust, enese üle teostatavat kontrolli ega edasist määravaid juhised – enese poolt valitud otsuseid - seal on olemas austus iseenda vastu ja seega olemas vabadus olla avatud ja loov, liikuda vooluga ühes ja sündida igas hetkes uuena. Seal ei ole vahet, milline on ilm või mis tuleb, seal ja sellisena on kõik võimalik, õige ja vajalik - see on inimese elu iseendana.

Marianne

21.07.2021.a