See inimene on ikka üks huvitav tüüp – ta ei taha ja ta tahab olla üksinda. Üks suurimaid inimese hirme on olla ja jääda üksinda – kogeda hülgamist. Küsimus ei ole lihtsalt hetkelises üksi olemises, vaid teiste inimeste hulgast, nähtavalt ja/ või tuntavalt väljas ja eraldi olemises. Inimene kardab eraldavat üksindust – see hirm viib teda läbi erinevate aegade tagasi sinna, kus üksinda jäämine tähendas inimese jaoks hukkumist. Ainult kehalt ja vaimult tugevad jäid eraldatuses ellu.
Inimeses elab aegade hirm ja seega peaks ta olema õnnelik või vähemalt tänulik, kui kusagil on keegi teine või isegi teised, kes on valmis koos olema, ühes tegema. Kuid siin see inimese huvitav külg välja lööbki – inimene ei taha kõiki teisi. Tema tahab valida, sest temal on enese õigus võtta või võtmata jätta ja sellest tulenevalt olla pigem üksinda, kui koos sellega, kes pole õige, et koos olla.
Sellise vale inimesega koos olemine tähendaks ebamugavust, enesekaitset, vastumeelsust – justkui oleks teine ohtlik relv, mis võib pauku teha või haisev sõnnik, mis määrib välise pale. Ja nii inimene valibki – astub eemale, jätab vastu võtmata või tõukab ära. See on ennast kaitsev käik, sest valega koos olemine tähendaks valvel olemist ja seega oma vabaduse kaotamist. Sellisel hetkel usub inimene, et tema tugevus seisneb teisest eraldi olemises ja tegemises. See tundub olevat teise karistamine – mine ära ja ole üksinda – nii saadeti aegu tagasi eneste hulgast ära neid, kes ei olnud „omad.” Inimene hülgab inimese ja jätab enese jaoks nähtavalt teise välja ja üksinda, kuid tegelikult astub ta ise välja ja seisab eraldi olles - üksinda.
Kui välja astununa ei ole enam vaja ise ennast kaitsta, siis järgmisel hetkel tunneb inimene ennast hüljatuna ...
Marianne
04.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar