Aeg anda enesele aega

 

Nendel päevadel,

kui olen julge

ja avali avatuna,

valmis olema

ja olevat kogema,

tunnen olevat ise -

kogu Maailm

olen mina ise.

See, mis on sees,

seesama on ka väljas.

Nendel päevadel,

kui olen haavatud

ja natukene katki,

vajan hoidmist

ja hella lohtutust -

tunnen kaotuse valu -

avatud pihud

näivad tühjad.

See, mis on väljas,

seesama on ka sees.

On aeg,

anda enesele aega -

austada ise ennast

ja takka mitte sundida.

Vajan aega,

et leinata -

tulla toime kaotusega

ja leppida olnuga,

teha rahu iseendaga

ja vaikusest õppida.

Kaotasin lootuse,

kui prillid eest võtsin

ja reaalse,

olevaga kohtusin -

ei olnud seda,

mida ei olnud -

oli see, mis oli.

Ei olnud tulnud seda,

mida ei tulnud -

tuli see, mis tuli.

Ei ole seda,

mida ei ole -

on see, mis on.

Eneses leina kannan,

sest kaotust tunnen.

Leinan oma soove,

unistusi, uskumisi,

sõnu ja olemisi.

Olevikus oma minevikku

ära muuta ei saa

ja seda hetke,

millega kohtusin,

olematuks teha ei saa.

Leinan süütut

lapsemeelsust,

seda julgust

ja avatust,

kui veel uskusin

ja olevat tundsin -

läbi prillide Maailma vaatasin.

Oli olnud olemas

koguaeg see, mis oli olemas,

kuid nägin seda, mida vajasin,

kuid nägin seda, mida igatsesin,

kuid nägin seda, mida soovisin

ja nii enesele sinise linnu maalisin.

Nüüd tunnen kaotust,

sest seda,

mida väljas ei olnud,

seda päriselt

ikkagi olemas ei olnud

ja mina ise

ei olnud suutnud olevasse luua.

Ometi oli olemas olnud

soovide allikas,

mis jõu ja julguse andis -

olemas olin, tegin ja Maailma lõin,

kuid puudutasin pealispinda,

ei vaadanud enese poolt

maalitud kulisside taha,

sest tahtsin olla laval

ühes sellega,

mida vajasin kogeda.

Nii nagu sees,

nii on ka väljas.

Sees on olnud igatsus,

sest olen tundnud puudust

ja sellest sündis vajadus -

vajades enese sees,

kuid oskamata enesele anda,

vajasin seda enese seest väljas -

et saaksin tunda

ja kasvõi hetkeks kogeda -

kui näiline kadus

ja tõde avanes

kogesin kaotust

ja sellest ka valu -

olematut ei saa omada.

On aeg,

anda enesele aega,

et olla ja leinata,

seejärel edasi astuda

ja teerada valida,

millel kõndides

saan võimaluse

taas minna

ja oma elu elamist kogeda

ning teel kohatust

ja enese sees sündinust -

uus lugu kirjutada.

Marianne

18.07.2021.a