esmaspäev, 8. veebruar 2021

Kooselu pärmseenega - Enese silmis palki ei näe, kuid teises leian üles pisemagi pinnu

 



Pärmseen ei ole vaenlane ega keegi võõras kusagilt väljast, vaid on osa inimese enda süsteemist – seen on ära olnud aja lagundaja. Pärmseene üleküllus on inimese huvitavate valikute tulemus - iseenda otsuste tagajärg. Üle kolme kuu on nüüd sellest päevast möödas, kui otsustasin, et vahetan menüüd ja ei toida enam pärmseent. Enese otsust järgides on tulnud mul ise ennast kontrollida, et oma sõltuvustele mitte järgi anda. Ajas on täna juba lihtsam, kui oli alustades.

Ma ei ole kõike põhjalikult läbiuurinud, et teada ülitäpselt, miks ja kuidas. Olen sirvinud neid artikleid, mida google on minu küsimuste peale ette laotanud. Neist olen võtnud selle, mis sobib ja jätnud need teadmised, mis tundusid liigsed. Apteegi ega rohupoodide abistavate valikute poole ma ei pöördunud. Olen järginud teadmist, et abi saab küüslaugust, oluline on piimhappebakter ja sobivamad on kibedad ning mõrud toiduained ning vältida tuleb magusaid maitseid. Hea on juua puhast vett, sest kui süüa pärmseenele ebameeldivat toitu, siis too kaitseb ennast ja selle käigus vallandub keemiline kokteil, mida on vaja lahustada. Kasuks tuleb liikumine ja saunas higistamine.

Selge on see, et on olemas teatud toiduained, mida on mõistlik vältida ja teised, mida on sobiv kasutada. Kui lugeda seda nö valede toiduainete nimekirja, siis see on üsna pikk ja õigemaid ning minule sobivaid nimetatakse pigem napilt. Alguses oli raske. Torisesin iseendas ja olin õhtuti näljane, vahel lausa tige, sest tundsin, et minule tehti ülekohut. Mina ise hoidsin ennast näljas, sest ei söönud enese jaoks piisavalt suuri koguseid. Kaal kukkus koheselt, kui enne olin 63 kg, siis esimese kuu lõppedes jõudsin 58 kg peale. Nüüd püsivad numbrid 60 kg kandis. Esimeste märkidena muutusest oli see, et kadusid liigesevalud ja painduvus paranes ning hommikuti ei olnud silmad enam udused. Sügelus on vähenenud, kuid aeg-ajalt on tugevamaid puhanguid, kui toidus on rohkesti küüslauku või olen vahetult enne magamaminekut greipi söönud. Magamise ajal ju vett ei joo ja nii on seene vastureaktsioonist tulenev elementide kontsentratsioon keha jaoks kõrge.

Toiduvalikuga on olnud kerge, kuid samas ka raske. Ega ma ju ennegi kõike enam ei söönud, kuid nüüd jätsin menüüst välja ka puuviljad ja marjad, mis olid olnud magusaks maitseks ja aidanud luua vaheldust. Just nimelt banaan või õun olid tavaliselt need, mille järgi haarasin, kui olin kusagil väljas või veresuhkur langes tuntavalt. Otsisin neid variante, kuidas saaksin süüa nii, et toidus oleks sidrunit ja küüslauku. Seda viimast kuumutamata kujul tarbida on üsna suur väljakutse ja see teeb suures koguses ka suule haiget. Olen enda jaoks loonud salatid - sobivad kooslused, mis aitavad toorest küüslauku süüa ja hoida ennast nö mõruna.

Erilisi isusid, millegi nimetu ja täpse järele, ei ole tulnud ja söömissööste ka mitte. Ainult leib on see, millest on vahel, kui söödavast, raske mööda vaadata. Kuid enam ei ole sellist tugevat tahmist, et nüüd võtan ja söön tagajärgedele mõtlemata. Armastan kreeka pähkelid ja kõrvitsaseemneid nende maitse ja struktuuri pärast. Lisaks sellele hoiavad nad ka kõhu kauem täis, kui ainult rohelist või köögivilja süües. Vahel söön teadlikult rohkem, kui hetkel vaja, sest mõtlen ette selle peale, kuhu, mida tegema ja kui kauaks lähen, et oleks jaksu ja energiat olla ja nautida aega, mitte mõelda söögile.

Kodussöömisega ei ole küsimust, sest teen ise toidu valmis ja see on ootel. Saan vajadusel võtta ja ennetada oma näljatunnet. Keeruline on poodides käimine ja need ajad, mil nälg on juba tuntav, kuid kodu alles kaugel. Poodides tuleb meelde, sest ma näen ju neid, et olemas kõik need teised asjad, mida ma praegu ei vali süüa. Tahaksin, ausalt öeldes - ikka vahel tahaksin. Kurb on mõelda, et teised söövad ja neil on endiselt alles nii palju erinevaid maitseid ja võimalusi, mida nautida. Kuid mina ... . Kusagilt lugesin välja, et läheb vähemalt kaks aastat enne, kui võib jõuda päris tulemuseni. Kaks aastat, appppiiiii, kui pikk see aeg on. Enese otsus, iseenda valik.

Väljas söömas käinud ei ole. Kõikjale ei saa ka minna ja kõikjale ei taha ka minna. Näljasena pole hea olla kaasas ega kohas, kus minule sobivat ei leidu. Ei taha alati ja kõigilt küsida täpseid koostisi ja öelda ette, millest ei tohi või tohib minu toit koosneda. Teenindajate elu keeruliseks tegevalt tundub tellida toitu, mis täidab ka päriselt kõhtu, mitte ei anna võimalust istuda ühes ja süüa teistega koos. Kõikjal on ju igasugu lisandid ja ega ka kokad/ teenindajad isegi tea, mida kõike kõiges on. Isegi ohututena näivates teepakkides on tegelikult suhkur juba sees.

Ühel õhtul, peale matkamist, istusime bensiinijaama kohvikus ja jõime teed-kohvi. Mul oli pool tassi juba joodud, kui kusagilt meenus, et teepakkides on suhkur sees. Võtsin google lahti ja seal see oligi. Suhkrut lisati täpselt selle firma, sellesse teepakki, mille olin valinud. Järgmisel öösel nägin unes, et sõin valget suhkrut ja tundsin seda täiesti reaalselt oma keele peal. Öösel vallandus alateadvuses hirm – mis ma nüüd teen, mis juhtub, millised on tagajärjed – suhkrut ei tohi ju süüa!

Vahel tundub see lihtsalt enese narrimisena, kui mõelda väljasöömise peale. Juba varemgi oli mul sageli enda toit kaasas, sest ma ei eeldanud, et mujal on olemas see, mida mina söön. Võtsin oma kaasa, sest nii hoolitsesin iseenda eest ja vältisin teiste kahetsust või õlakehitust, et ei ole olemas minule sobivat. Ka nüüd võtan oma toidu kaasa ja arvestan sellega, et mujalt ei peagi olema midagi võtta – see, mis on, see on ja sellega tuleb koduni vastu pidada. 

Minu igapäevamenüü koosneb kõigest järgnevast – küüslauk, avokaado, sibul, peet, värske kurk, suvikõrvits, hapendatud kurk, ise tehtud hapukapsas, jõhvikad, muna, kala, oliivõli, spinat, roheline sibul, petersell, kookosõli, sidrun, pomelo, greip, porrulauk, varsseller, kõrvitsaseemned, kreeka pähklid, chia seemned, linaseemned, ruccola, peedi lehed, jääsalat, lehtkapsas, roheline salat, arbuus, koriander, piprad, kurkum, värske kapsas. Neist olen loonud enese jaoks sobivad kooslused ja magus maitse on ka siin loetletus täiesti olemas. Seni, kuni maa oli lume alt väljas ja lehed veel rohelised sõin ka võilillelehti ja juurtest tegin mõrudamaitselist pulbrit.

Enese liigutamine on oluline ja kuna nüüd on kergem, sest liigesed ei anna tunda, siis naudin seda, mida on võimalik väljas teha – uisutan, suusatan, sõidan jalgrattaga, käin kõndimas, loodusradadel mägedes ronimas ja loomulikult pea igapäevane shindo, mis on ühendatud shiatsu massaažiga. Nüüd pean lugu ka saunast – higistamine aitab kehal puhastuda. Võtan raamatu ja veeklaasi ühes, panen saunamütsi pähe ja lähen istun lavale juba siis, kui ahi on alles jõudu kogumas – nii soojenen ise tasapisi ja jaksan kauem olla.

Täna ma ei tea, kuidas täpselt see teekond jätkub ja mida huvitavat ma veel kogeda saan. Mul on eesmärk ja sellepärast olen valinud süüa ja olla nii nagu söön ja olen. Samas ma tean, et toit on ainult üks osa kogu loost, sest tegelikult on minu enese tunded ja kunagiste otsuste tagajärjed see, miks on nii nagu on. Kusagil on olemas vastus – miks mina ise pärmseent vajasin ja mis on see, mille mina pidin enesele selle tulemusel saama - Enese silmis palke ei näinud, kuid teistes leidsin üles pisemagi pinnu. Ma ei tea kõike ega tea, kas saan teadmagi, kuid küsin ja astun kogemuste teed mööda edasi.


Marianne

08.02.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar