neljapäev, 4. veebruar 2021

Palun kingi mulle see, mida mina vajan - palun ära taha mind ära muuta

 



Õpetaja – see on üks sõna, millel on väga palju tähendusi ja erinevaid võimalusi. Kas õpetaja õpetab, kuidas ja mida õppida või on õpetaja pelgalt ühine nimetaja nende kohta, kes teavad ja oskavad väidetavalt ning tõestatult rohkem, kui see, kellel on või peaks olema käes aeg õppida.

Maailmas on palju neid inimesi, kes kannavad õpetaja tiitlit, sest nad on omandanud ameti – õppinud õpetama. Lisaks neile on veel ja ehk palju enamgi neid, kes tahaksid olla või usuvad, et just nemad ongi inimese õpetajad. Sellel ei ole väga vahet, mida kõike nad inimesele õpetavad või on valmis õpetama, sest selle võib üheselt kokku võtta - „õpetajad” kuulutavad tõde – kellegi nägemust Maailmast – kellegi poolt kokku pandud pilti nii nagu keegi on olnust, olevast ja tulevast aru saanud. Õpetaja nime võib endale võtta ja omandada, kuid seda, kes on tegelikult inimese jaoks õpetaja, saab öelda inimene ise.

Inimene on inimese kaaslasena teel, võib-öelda ka õpetajana siis, kui ta kõnnib inimese kõrval, mitte ei seisa tema vastas – relvastatud enese tõe ja teadmisega. See inimene, kes kuulutab oma Maailma ja tahab, et teised astuksid selle sisse st võtaksid omaks ja oleksid edasi ühiseks loodud Maailma osadena, kaitseb iseenda õigena olemist. See inimene ise alles otsib oma teed ja kahtleb, kas näiliselt olemas olev on uskumine või teadmine. See inimene ise vajab, et see, millesse tema usub või mida ta näib teadvat oleks püsivana paigas, sest siis on temal olemas see, millele toetuda ja see miski, milles kindel olla.

„Õpetaja” seisab „õpilase” tee peal ees, on inimese vastas ja hoiab teda tagasi, sest sealt ja temast mööda ei pääse edasi enne, kui õigem ja suurem tõde on omaks võetud. Selline „õpetaja” tunneb inimesena hirmu, ta kaitseb iseennast teise inimese Maailma nägemise eest. On tõeliselt hirmutav, kui see, mida inimene usub end teadvat või nägevat, võib ja saab olla „vale” ehk teistsugune. Inimese jaoks tähendab see iseenda valena olemist ja oma elu valena vales elamist. Inimene ei taha vale olla, tema tahab omada uskumist - tema on õppinud olema õige. „Õpetaja” tahab, et teine muudaks oma vaadet ja muutuks ära, siis ei ole teisiti olemist olemas ja „õpetaja” saab kinnituse enese õigena olemisele. Selles kohas on tegelikult tegemist peegelpildiga, sest nn õpilane on tegelikult „õpetaja” õpetajaks.

Tahtmata olla nn õpilasest õpetaja õpilane, ei taha inimene ise õppida ehk kasvada. Ta hoiab kinni oma veendumusest – tema on õige ja järelikult teine, kellel on oma arvamus ehk vale tõde, tuleb ümber veenda, teda peab ümber kasvatama. Enese kaitsmiseks võtab „õpetaja” endale ülesande – muuta teist inimest nii, et too vahetakse oma vaatamise nurka ja näeks Maailma nii nagu see „õpetaja” silmade ja uskumuste läbi vaadatuna loodud on. Teine inimene tuleb „õpetades” allutada enese tõele ja tõestades enese õigust, teha teine enese jaoks õigeks.

„Õpetaja” vajab õigena olemist, sest inimeste Maailmas on olemas valed ja tõed ning veelgi õigemad tõed. Kõige õigemad on need suured ja ilusad tõed, mille poole on suunatud paljude pilgud ja mille õpetamise eest makstakse materiaalsete vahenditega ning jagatakse positiivset tähelepanu. Kui „õpetaja” suudab olla õige, siis ei ole teisi õpetusi ega õpetajaid tema kõrvale vaja, sest kõik on kõigile üheselt selge – see on ühine Maailma nägemine. Õpetuste jagamine on võistlus, see on võitlus enese ellujäämise nimel. Kui inimene laseb lahti kõigest sellest, mida ta usub nägevat ja teadvat, siis ei jää alles mitte midagi – on tühjus, milles tuleb alustada kõndimist ja õppida oma kogemustest, et luua enese jaoks see Maailm, mida osatakse ise näha.

Õpetaja ei ole see, kes teeb ja valib õpetada enese tahtmise/ vajaduste järgi ja jaoks. Õpetaja ei ole see, kes teeb seda, kuidas ja mida tema ise tahab ning jätab tegemata selle, mis teda ennast hirmutab. Sellisel juhul peab teine inimene olema, tegema ja kuuletuma, sest ilma õpilaseta ei saa õpetaja olla õpetaja. Selleks, et iseenda tõde iseenda jaoks elavana hoida, peab "õpetajal" olema õpilane. See õpilane peab jääma õpilaseks ka siis, kui tegelikult on tegemist õpetajaga, kelle õpilane "õpetaja" ise on.

Õpetaja ja õpilane kohtuvad, et anda ja võtta vastu just see teadmine, mida just sellel hetkel, ühele neist või mõlemale vaja läheb. Kohtumise eesmärk ei ole kedagi ära muuta või muutuda samasuguseks, vaid anda edasi see miski, mis on olemas, et mõlemad inimesed saaksid teha ise oma järgmise sammu iseenda teel iseenda moel. Inimene ei pea suutma teist inimest õigeks muuta ega suunata tolle samme selliselt ja sinna, kus on õigem õige tee ega seejärel kontrollima, kas inimene ikka teeb õigesti või "eksib". Ühes ajas, ühel ajal kõndivad inimesed ei ole teineteise vangid ega vangivalvurid, vaid kaasteelised.

Kaasteelised on kõndimas oma teedel ja vahel, kui on aeg, kulgevad teed teise inimese tee kõrval. Keegi ei seisa kellelgi tee peal ees. Iga ühe tee laotub tema enese valikutest ja sammudest. Iga samm ja valik on inimese enda oma – kõik see, mis on ehedalt enese oma. Iga inimene loob ise oma tee iseendale. Teadmine, et teine on kõndimas kõrval ja inimese jaoks õigel hetkel ja kohas olemas, annab julguse ja jõu teha järgmine samm, et küsida ja otsida vastuseid, ka siis, kui on hirm, sest ei ole selgust eneses ega muutuvas Maailmas. Ühes ja koos ei tähenda üheks liimituna koos olemist. Selles ei ole vahet, kas inimesed kulgevad, kokkupuutudes, hetkeks kõrvu või erinevates aegades eraldi, mõlemal moel loovad inimesed ise ennast ise endale.


Marianne

04.02.2021.a




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar