reede, 19. veebruar 2021

Oma elu loojana elades

 


Võlg on võõra oma, sest võlgu olemine on enesele mitte kuuluva kasutamine. Kui inimese elu on antud võlgu, siis kellele see kuulub? Kes omistab inimese elu? Inimene ise omistab oma elu teisele, sest siis on tal olemas keegi, kelle pärast ja jaoks ning inimene ise saab mängida süüdlase ja ohvri mängu.

Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal vastutust kanda. Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal võimalusi muuta. Võlgu oleva inimese osaks on kohustused ja töö tegemine, sest võlg on võõra oma – inimese elu on teise oma. Inimene ise on iseenda jaoks see võõras, kellele tema ise on võlgu.

Olles olemas teise jaoks ei ole inimesel väärtust iseenda jaoks - tema väärtuse nimetab ja hindab see, kellele ta on võlgu. Inimene on vahend toomaks sisse vajaminevat, kuid olles asi, mille väärtus sõltub enese vastu saadava hinnas ja suuruses, ei suuda ta täita puuduse tühjust iseendas. Vahendina ei ole inimene ise oma elu looja.

Peremees ja sulane on rollid inimese sees. Tundeminadeks jagunenud Maailm, millel on kadunud kese. Inimene on peremehena andnud ja sulasena võtnud iseendale ülesande – Pean olema väärtuslik! See on inimese lahendus, kuidas täita oma eesmärk – tuua kasu oma elu omajale, et suuta olla kasulik iseendale.

Mida inimene saab siis, kui ta on väärtuslik? Mis on tal sel juhul olemas? Mida inimene enam ei pea kogema, kui ta on väärtuslik? Inimene ei pea tundma eneses hirmu kohata tühjust enese sees – see on hülgamise hirm. Kes teeb inimese elu korda ja terveks, kui ei ole nii nagu inimene seda soovis? Kes vastutab ja kes parandab oma elu elamise vead?

Inimene hülgab ise ennast, kui tema ei ole ega suuda olla väärtuslik. Ta võtab iseendalt vastu andami ja hoiab iseennast, kui ta on ja oskab olla väärtuslik. Inimese väärtus vahendina ei seisne selles, et tema olemas olemine on võimalus, vaid selles, kuidas ja millega ta tõestab oma olemas olemise väärtust – kui ta toob sisse ja toodab kasu peremehele, siis saab ta sulasena selle, mida tema vajab – uskumuse, et peremehele vajalikuna on ta väärtuslik ja too ei hülga teda – tema vigane elu saab parandatud ja õigeks seatud.

Inimene teeb ja astub siis, kui on olemas vajalik tulemus, sest muidu võib ta jääda ilma. Inimeses on hirm teha oma samm enne, kui on olemas just temale määratud nähtav tulemus. Sammule järgnev vastus peab olema koheselt ja käegakatsutavalt saadaval. Inimene ei usalda iseennast ega Maailma ja inimene ise hülgab iseennast, kui ta ei ole väärtuslik või tema väärtus on kaheldav.

Vahend on väärtusetuna väärtusetu – seda ei ole katkisena, kasutatuna ega kasutuna vaja. Vahendi võib välja vahetada ja minema visata. Vahendi võimed on piiratud, sest tema loomisel oli kindel eesmärk – ta tehti valmis, millegi jaoks ja pärast ning ta peab suutma oma elu elades selle ülesande täita. Seega, on vahend senikaua oma loojale võlgu, kui ta ei suuda oma elu elades olla väärtus oma kasutajale - oma olemas olemisest kasusaajale.

Teadmine – Olen hoitud! - inimene ise on olemas igas oma sammus, mida ta iseendana iseendast iseendale loob. Inimesel on vabadus luua, kui ta on valmis olema oma elu looja - kogema ja vastuvõtma. Olles oma elu looja ei jäta inimene iseennast maha ega astu enese seest välja iseennast hindama ja arvustama. Inimesel, kui loojal, ei ole iseennast kellegagi vaja võrrelda, sest kõik, mis temast sünnib, saab alguse elavas hetkes, kestes senikaua, kuni saab tehtud järgmine samm, valik, muutus, otsus. Inimese iga samm on võimalus olla, luua, astuda, tunda, maitsta, kogeda, vahetada, muuta, nautida, kuulata, näha, õppida, proovida – elada oma elu loojana.


Marianne

19.02.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar