teisipäev, 2. veebruar 2021

Hirmu õppetund - Mind ei ole vaja

 


Kui inimene asub oma elu-olu segavaid teemasid lahendama, siis on küsimus number üks, mida ta saab enesele esitada – „Millise tunde tundmist mina väldin ja miks mina seda teen?”

Erinevaid tundeid on palju ja inimene valib neid kasutada just nii nagu temal endal vaja läheb. Sageli võtab inimene ühe oma tunde ja katab sellega teise - see on enesekaitseks valitud lahendus. Inimene ehitab kiht kihi haaval enesekaitseks enese ümber enese kaitset. Kui asuda seda kaitserajatist lammutama, siis jõutakse ühel hetkel algusesse tagasi ja seal kohtab inimene oma hirmu. Inimese sees, sügaval peidus, on tema hirm. Ei ole vahet, mida, miks, kuidas või millepärast inimene kardab, iseenda sees iseennast hirmuna tundes on inimene ohus ja ohutunne käivitab enesealalhoiuinstinktina enesekaitse – inimesel on ülesanne - võitle või põgene.

Inimese elus on üsna tavalised need hetked, milles ei ole kõik täpselt nii nagu tema soovib, et oleks. Kui soovid jäävad täitumata, siis järelikult peab kusagil olema viga, mille olemas olemine muutis kogu loo nii, et need võimalused ja vahendid, mille inimene pidi saama, jäid temal saamata. Viga saab olla nii inimeses kui ka kusagil mujal. Inimene saab süüdistada iseennast või kedagi/ midagi teist, kuid tulemusega rahulolematus osutab iseendale – inimesele, kes tahaks ära unustada selle, teise või kolmanda, mida ta oma ajas on kunagi teinud või tegemata jättis. Sisimas inimene usub, et lugu on nii nagu on, sest see on karistus ja see on märk sellest, et inimene ei ole hoitud. See on hirm, et oma samme valides ja astudes, vigu ei tohi teha, sest inimesel on olemas uskumus – temal ei ole oma elus aega ega kohta eksimusteks.

Oma enese hirmu ülesleidmine ja kohale jõudes, sellega ühes olemine, ei ole inimese jaoks üldse kerge tee. Oma teel astudes otsib inimene enesele teiste inimeste toetust ja mõistmist. Tuge sellele, kuidas ja millisena on inimene valinud olla ja teha – elada ise oma elu. Kui inimene ei leia tuge ega arusaamist, vaid kogeb arvustamist ja/ või eemale hoidmist, siis tunneb ta eneses väga erinevaid tundeid, mis varjavad, enese all, temas olevat hirmu.

Inimene ei ela ega ole üksi oma hirmude käes. Ka see teine inimene, kes reageerides tegi oma sammu vastu või eemale, tundis ise enda pärast hirmu. Kui inimese kõrval on teine inimene, kes arvustab või hoiab eemale, siis tähendab see isiklikult võtmist. Too teine tunneb endas hirmu selle ees, mida tähendab inimese tegu/ olemine tema jaoks. Too teine ei tea, millised on selle teo või olemise tagajärjed ja kas need puudutavad teda. Seega loob ta enesekaitseks vahe enese ja inimese vahele. Sellises kohas avaneb inimestes hirm iseendi pärast, et ei olda inimese poolt hoitud, kui tolle teise hirm enese pärast on suurem, kui inimesega ühes olemisel väärtust on. Hirm iseenda pärast muudab teise inimese väärtusetuks, kui teisest saab oht iseenda olemas olemisele.

Hirmu tundes kaitseb inimene ise ennast. Inimene kaitseb oma õigust tunda – olla enese hirm enese sees. Selles hetkes, kui inimene tunneb endas suurt, sügavat ja kõike haaravat hirmu, ei ole ta valmis iseennast ega Maailma mõistma ja järgmist sammu tegema. Siin ei ole vahet, mis vanuses inimesega tegemist on, oluline on leida ja anda hirmu tundvale inimesele see miski, mis tähendab tema jaoks turvaliselt ja hoituna olemist. Alles siis, kui inimene tunneb ennast hoituna, on ta võimeline oma hirmule otsa vaatama – seni tegeleb ta enesekaitsmiseks võitlemise või põgenemisega.

Hirm, et olevik on üürike ja Maailm saab enne järgmist sammu otsa, takistab inimest olemast ja elamast. Inimene kardab eksida ja vale olla, sest on uskumine, et temale on antud ainult üks võimalus olemas olla. Hirm halvab ja tarretab paigale, et inimene ei teeks oma järgmist sammu. Hirmuga ühes elades ja paigalseistes loob inimene ise oma süsteemi takistuse. Ta ei voola ise ega lase ka olnul, oleval ega tuleval oma kohta sisse, sealt läbi ega minema voolata.

Süsteem on tervik ja inimesed, elades oma elu ühes, on tervikutena terviku osad. Nii suur, kui ka väikesed süsteemid on võimelised töötama iseenda parandamise eesmärgil. Inimese sees on olemas aegade teadmine – iseennast saab parandada, kuid selles reaalsuses ja selle kehas ta ei oska oma mälestust sellest võimalusest realiseerida. Inimene, kui iseenda õpetaja, aitab ennast oma oskuste ja võimaluste kohaselt ja loob enese ellu õppetunnid ning valib väljakutsed. Inimene, kui iseenda õpilane, saab kõik võimalused õppida – ta kohtab oma õppetunde ja kogeb iseennast tundena. Oluline on see, kuidas ja millisena inimene ise valib olla ja oma elu elada.

Inimese, enese väärtuses ja olemas olemise olulisuses kahtlemine, on hirmu tundmine. „Mina ei taha oma elu ega tundeid kogeda, sest mina tunnen hirmu ja kardan!” pöördub enesekaitseks ümber - „Mind ei ole vaja!” - siis inimene ei pea. Öeldes oma hirmu sõnadena välja – päris ausalt ja lõpuni välja, ei ole hirm enam peidetuna varjus. Inimene ei pea enam ise ennast iseenda eest kaitsma – ta on vaba enese valvamisest – iseenda kontrollimisest.

Olemas olev inimene on olemas, sest on tema aeg olla olemas. Inimene on hoitud – iga inimese olemas olemisel on eesmärk ja just sellepärast on ta suure etenduse Elu näitelaval oma elu elamas. Seni kuni on tema aeg olla, ta on ja sellest ka teadmine – „Olen hoitud!” Teadmata on see, millal käesolev aeg saab otsa ja on aeg astuda järgmises etenduses toimuva sisse ning just selle teadmatuse teadmisest tuleneb inimese hirm, sest ta ei tea vastuseid küsimustele - "Millal ja kuidas on aeg minna?" ning "Mis ja kas üldse midagi ootab teda ees?” Inimene kardab oma ees ootavat tunnet - inimene tunneb hirmu tundena olemise ees, sest inimesel ei ole vabadust, kui ta on tunne. See on hirmu õppetund - lasta lahti olevast ja teha samm selle poole, mida veel ei ole.


Marianne

02.02.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar