teisipäev, 16. veebruar 2021

Kohtumine tunnete raskusega

 



Mulle meeldib käia seal, kus mina veel ei ole käinud, sest seal olen tundmatu – seal pole veel olnud ega teinud ja see, kes mind kohtab, vaatab otsa inimesele. Tema ei näe mind läbi minevikus minu poolt äratatud tunnete. Vabadus on selles kohas, kus kõik alles sünnib hetkes. Ahelad peituvad mälestustes, mis on kaasas ajast, mis on juba olnud.

Kui vastutulija eirab, siis võõra puhul ei tee ta välja teisest inimesest. Kuid, kui seda teeb tuttav nägu, siis vaatab ta nimelt just minust mööda. Mujal olen lihtsalt teine inimene, kuid seal, kus olen juba olnud, on olemas minust jäänud jäljed – värvid inimeste sees – kardan enese tundeid, mis minule tagasi ulatatakse. Tuttavate nägude hulgas vajan kaitserüüd, olen pingul, et olla valmis vastama ja vastuvõtma. Ma ei saa olla vaba ja enese kaitsmise pärast ma ei tahagi, enese vabaduse sees olles, olla koos nendega, kellega olen kuidagi ja kunagi ühes olnud või alles koos.

Tean, et kohtumise hetkel võin meeldida, kuid võin ka mitte, võin saada naeratuse ja lahke pilgu, kuid võin ka mitte. Kohtun ehedalt selle iseendaga, milline olen teiste silmis ja seal pole peitupugemiseks kohta – kõik on nii nagu on – tuntavalt. Võõras kohas ja võõraste hulgas ei loe see, kas ma eksin või mitte – ma ei pea selle ees hirmu tundma ja sellest tulenevalt ei ole mul vaja iseennast kontrollida. See, milline oskan sel hetkel olla, see on vabaduse looming. See, mis hetkes oli, see sündis ja kadus. Olen vaba oma ajas.

Mina ise ei näe, vaadates teisi, inimest, sest hirmu tundes otsin ja pelgan vastu vaatavat iseenda tunnet. Olen olnud iseenda moel ja moodi ning pelgan hinnet iseendana olemisele. Ohver minus - võin olemata olla, sest ei ole vahet, kas olen või mitte – ma ei saa muuta seda, mis juba on olnud. Süüdlane minus - ma ei taha kohtuda nendega, kes äratavad minu tunde. Tunne on, sest mina ise mäletan olnut ja sellest ajast on jäänud jälg minu sisse – mina ise olen enese ees süüdi.

Kusagil on veel lahtilaskmata tunne, veel üles leidmata hirm ja ma tean, et ühel päeval, ühes kohas, ühel kohtumisel ma kohtun tunnete raskusega ja just sellepärast kardan ma minna sinna, kuhu minust on jäänud jäljed.

Marianne

16.02.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar