kolmapäev, 17. veebruar 2021

Enese teadmata võlgu olles



 

Võlgu olemine – on võetud enesele see, mida ei ole päriselt ära antud ja nii omab inimene seda, mis ei ole oma. Vahel, seda isegi teadmata, ollakse võlgu jäänud, sest on vastu võetud see, mida anti või jagati laenuna. Andjal oli jagades olnud plaan, et osa saanuna läheb inimene kunagi tagasi ja maksab mingil moel oma võla kinni. Lugu on jäänud pooleli ja ootele, et kui kunagi tasutakse, siis alles lastakse inimene võlast vabaks.

Olles selle millegi enda omaks võtnud on inimene saanud enese teadmata külge sildi – võlglane, kellel on saadu eest alles maksmata. Ja nii tunnebki inimene vahel enese sees sundust, kohustust minna kuhugi tagasi, viia kellelgi midagi tagasi, midagi osta, tarbida, et tasuda midagi ja kuidagi, millegi eest. Mitte selle eest, mis on nähtav ja vahetub hetkes, vaid millegi enama, kusagil sügavamal oleva eest. Tuleb tasuda selle eest, mis oli antud selle jaoks, et saada hiljem tagasi, kuid sellisest tehingust andja ei rääkinud.  

Andja nägi andmise hetkel iseennast ohvrina - temalt võeti ja seega tema ise ei andnud. Kuna andmise hetkel ei tehtud vahetust ega antud ka kingitust, vaid inimest vaadati võlguvõtjana, siis andjat ja võtjat jäi ühendama energeetiline side, millest inimene ei olnud teadlik ja seega ei osanud ta seda lõpetada. Sellest sidemest tulenevalt on inimese sees olnud see endast andmise sundus - võlgu olemise tunne. Peab tegema seda, mida tegelikult ei taha teha, sest ei näe põhjust. Peab tasuma millegi eest, millele ei ole määratud hinda ja mis ei kuulu andajale.

Inimene on oma ajas, midagi endale saanud, oma osaks võtnud ja see on põhjus, mille eest tuleb maksta ka tagantjärgi, sest andja ei ole teinud rahu iseenda poolt tehtud otsuste ja sammudega – ta ei ole vastuvõtnud oma elu ega iseennast. Andja poolt jagatu on olnud laen – ohver ootab süüdlaselt tasu ebaõigluse talumise eest. Ohver oli, andis ja elas oma elu, kuid ei saanud vastu seda, mida tema vajas. See, kes sai, peab võlga tasudes maksma ohvri kannatused kinni. Kuid kannatuste suurusel ja kogemisel ei ole hinda ja senikaua, kuni inimene on astunud endalegi aru saamata ohvri ja süüdlase mängu, tunneb ta kohustust maksta, sest süüdlane on ohvrile võlgu.


Marianne

17.02.2021.a


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar