kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Minu seest voolas häälega oksendades välja hirm



kogemus

Täna hommikul tundsin, et viha on minu sees kasvanud nii suureks ja tugevaks, et häiris tavalist olemist. Ta oli minu sees paigal ega lahtunud. Uued hetked kasvatasid viha üha suuremaks. Ma ei saanud aru, miks ta püsis jonnakalt paigal. Kaevasin labidaga radasid lumme ja kuulasin oma keha, kuid füüsiline koormus ei vähendanud viha. Läksin koertega jalutama ja kogesin üha uusi vihasööste – tundus, et mina olengi viha, kes vihkab inimesi.

Hakkasin otsima seda, mida ma pean oma elus tegema nii, et vajan selleks viha jõudu. Kuid kõik oli justkui tavaline, argine elamine ja olemine. Kuid siis vaatasin lähemalt, mis oli see, mis erines tavalisest. Otsisin seda, mida oli olnud rohkem ja ma leidsin selle üles – olin pidanud sõitma autoga rohkem kui tavaliselt ja keerulisemates oludes kui varem. Üleeile pidin sõitma üsna tugeva tõusuga mäkke lumisel ja libedal teel ning parkima kitsas kohas ja sealt ka ise ära minema. Eile sadas lumelörtsi ja tuiskas, teedel olid sulalumest rööpad ja oli libe ning mina sõitsin lumise autoga päris mitu korda. Täna hommikul oli lund kuhjas ja nähtavus viletsavõitu. Soome talv ja mägised lumelibedad teed on minule uue reaalsuse kogemus.

Ma vaatasin ausalt enda sisse ja tunnistasin, et minul on hirm autojuhtimise ees ning just sellepärast, et tulla selle tegevusega toime, vajasin ma viha jõudu, et liikuda punktist A punkti B – viha oli minu abi ja võimalus, kuidas ületada oma hirm ja suuta julgeda.

Ma olen autotjuhtinud viisteist aastat. Pidin ja pean seda edaspidigi tegema, sest ei ole olnud alati teist valikut kuna elasin ja elan maal ning mul on lapsed, kes käisid ja käivad koolis ning linnadki ei ole esimese nurga taga. Olen võtnud sõitmist kui paratamatust ning olen end kiitnud oma tubliduse eest, et küll ma sain ja saan hakkama ning jõuan kohale. Kuid kuni tänaseni ma ei teadnud, mis hinnaga see tublidus tegelikult on tulnud.

Kui ma vaatasin endasse ja tunnistasin oma hirmu autoga sõitmise ees, siis oli mul endast kahju ja kurbus tuli ning leevendas minu üksindust. Ma seisin ühe puu vastas ja lihtsalt olin. Pisarad poetusid kui ma hakkasin tasakesi avanema ja siis algas lainetus, mis haaras mind üleni endasse. Minu seest voolas häälega oksendades välja hirm. Kõhulihased pinguldusid ja tõukasid sisimast üles selle, mis seal peidus oli olnud. Kumedalt ja madalalt kostev hääl vallandus hoogudena sügavalt minu seest välja ulatudes. Hetk pausi ja taas tuli uus laine ning see kordus ja kordus – hirmu oli tõesti palju olnud. Keha puhastus ennast hirmust puhastades, kui mina seisin puu vastas pisarad voolamas üle näo.

Hood hakkasid raugema ja vaibusid, hääl vaikis ja mina hingasin kuni rahunesin ja tasanesin, hingasin sügavalt kogu kehaga välja ja olin rahus. Maailm oli minu ümber tagasi tulnud ja korraga oli mul nii külm olla, sest energia oli nii jõuliselt voolama hakanud, et värinate vallandudes lausa lõdisesin keset puid ja külma valget valgust.

Kõik need keerulised kohad ja rasked hetked, kus ma ei lubanud endal hirmu tunda, sest ma pidin sõitma ja kohale jõudma ning minust sõltusid teised ja mina isegi, olid olnud minu sees kinni. Autojuhtimine ei ole olnud tavaline tegevus, vaid see tähendas hirmukogemise allasurumist. Ma olin uskunud, et kõik see, mis teele minnes ja teel olles kogetud sai, kadus siis, kui jõudsin kohale, kuid see ei olnud nii juhtunud, sest ma ei tunnistanud kuni tänaseni hirmu olemas olemist – ma tegin endale liiga, sundides vägisi tegema seda, mida ma ise ei oleks valinud kui oleks olnud teine võimalus.

Autojuhtimine on ühelt poolt vabadus ja iseseisvus, kuid teisalt teadmatus – kas ma saan hakkama ja tulen toime, kas ma oskan ja suudan, kas ma õnnestun – üha uuesti kogetav väljakutse – ma ei taha, kuid teen, sest ma pean, kuna mul ei ole teist võimalust.

Autojuhtimisega kaasneb Maailm, mille üle ma ei oma kontrolli ning minu heaolu sõltub teistest inimestest ja autodest. Sellel teel on loodus ja tehnilised teemad, mis ei olene minust ning, mida mina ei suuda ega oska alati lahendada ja olematuks muuta – kas auto käivitub ja suudan talle tee lumest vabaks kaevata, kas vajadusel on abi olemas, kas rehvid peavad jne ja jne. See on terve suur eraldi seisev Maailm, mida mina ei suuda ega oska kontrollida ja hallata ning ka ennast ei saa ma alati usaldada, sest ma ei tea, mis juhtub järgmisel minutil või ootab järgmise käänaku taga, kas ma olen valmis selleks, mida ma ei tea ette, et võib ja saab juhtuda. Ma ei tea on see, mis kasvatab hirmu kohas, kus ma ei seisa kahe jalaga kindlalt maapinnal vaid istun masinas.


Ma ei tea, kuidas ja kuhu läheb siit tee edasi, kuid tean, et võimalusi on erinevaid ja lahendused on olemas, mina lihtsalt ei tea, millised ja kuidas nad tulevad enne kui olen kogenud. Ma olen tänulik selle kogemuse eest, mis ma täna sain kui julgesin iseendale ausalt tõtt tunnistada – see oli rännak sügavale endasse. Aitäh!


Marianne

09.01.2019.a



Kommentaare ei ole: