Miks mina vajasin hirmu – kuhu kadus julgus elu kogeda

Astusin hirmu sisse, sest soovisin kartmist kogeda. Ma tahtsin, et pelgaksin ja peatuksin, peataksin hingamise ja püsiksin vaiki. Võtsin hirmu endasse, sest minus puudus julgus tunda ja kogeda muutusi, mis võivad ootamatult tulles mind tabada. Võtsin hirmu endasse, sest uskusin, et kohe võis midagi juhtuda, aga ma ei teadnud, kuidas ja millal – ma ei uskunud, et olen hoitud – ma kartsin kaduda. Uskusin, et kui peatun ja ootan, siis läheb tulev ehk minust mööda. Uskusin, et kui ma ise edasi oleksin astunud, siis oleks me kokku põrganud ja mina saanuks haiget. Ma peatasin ennast ning peitsin silmi sulgedes end ning nii ma ei näinud, millal ja mis tuli, sest ma ei julgenud sellega kohtuda ja seda vastuvõtta. Ma ei teadnud, mis tuleb, kuni see polnud veel kohal, aga siis juba teadsin, kui olin hetkes, sest tehes silmad uuesti lahti oli see juba hetkes ja mina pidin leppima olemas olevaga.

Minul oli vaja hirmu, et kohaneda muutustega, sest ma ei usaldanud enese võimet reageerida minule õigel moel - ma ei uskunud, et suudan peatada kogemuse, mis teeb mulle haiget, sest mina omasin kogemust, et ma ei suutnud haiget tegevat hetke muuta vaid ma pidin selle sees olema – mina pidin leppima olemas olevaga ning nii lasin ma lahti julgusest elada ja keskendusin hirmule.

Ma ei hoidnud endas teadmist, et mina lähen hetkest läbi, et ka minu jaoks on olemas enne ja pärast – mina kartsin, et võin hetke sisse kinni jääda. Kui ma ei teadnud, mis tuleb siis tundsin hirmu ja peatusin – sellest sai koht, kus koguda jõudu, et vajadusel lõhkuda hetk ja murda välja. Ma tõesti ei teadnud, et võisin vabalt valides edasi minna ilma viha jõudu kasutamata lihtsalt läbi astuda või mööda minna – minu iseolemise vabadus oli näiliselt kadunud.

Hirm oli mulle vajalik kohas, kus kartsin, et ise astudes võib tagajärg olla hullem, kui paigal seistes. Hirm andis mulle õiguse paigal seista ja oodata, sest kui ma ei teadnud, mis ja millal tuleb, siis ma ei teadnud, mis oli õige või vale ja nii võisin eksida. Ma uskusin, et on õiged ja valed valikud, kuid ma ei teadnud, kuidas nende vahel valida. Hirm oli minu enesekaitse, õigustus selle jaoks, et mina võingi valesti valida ja eksida.

Mina vajasin hirmu, et kasvatada eneses julgust elamiseks. „Mina ei tea” oli koht, kus peatasin ennast ja kasvatasin endas hirmu, et minna edasi, sest kui hirm kasvas minu sees nii suureks, et ellujäämise nimel tuli astuda, siis ei olnud enam oluline, kas samm sai õige või vale – ma tegin selle ära, sest enam ei olnud ühtegi teist valikut.

Usaldust ja usku saab ja võib tunda, aga usalduse ja usu võib ka kaotada. Mina valin olemise, lihtsalt olemas olemise, olles selles hetkes, mis on ja kohtumise sellega, mis tuleb, hoidmata kinni lahti lastes. Tegelikult ma ei tea, mis edasi minnes tuleb, ma võin küll arvata, eeldada, oletada ja soovida, kuid see, mis päriselt kohale jõuab on saladus.

Ma ei oota, et vaadata, mis kohale jõuab vaid ma astun ja lähen edasi ning just seetõttu ma ei kohtugi kõige ja kõigiga – ma lähen enne ära sealt, kuhu teine jõuab peale mind ning mina jõuan sinna, kust kolmas või neljas enne mind lahkus. Mina kõnnin ühes hetkes sellega, mis või kes on kohal ja olemas – teisi seal ei ole, nad võivad küll tulla ja olla, kuid omal ajal ning see ei ole siis minu aeg - siin ja täna on minu aeg elada ning julgeda elamise julgust kogeda.

Marianne

04.01.2018.a