Milline ma olen selle taga, kes ma olen

Kui ma tulin siia Maailma, siis asusin otsima seda, kes ma olen läbi selle, milline ma olen. Ma asetasin rõhu sõnale Kes, sest see oli kõige nähtavam ja selgem – ma olin Mina oma rollides, aga see ei olnud see Mina, keda ma otsisin. Minu erinevad nimed on raamid, millel on erinevad sisud ja väljendused, kuid kusagil nende taga ja sees olen mina iseendana. Kui vaatan ennast peeglist siis näen oma välimust. Kui kohtan teisi inimesi, siis tutvustan end nime ja tegevusega. Kas ma olen siis vaid nimi ja roll või olen see, milline valin olla. Mis ja millal on olulisem – kas see Kes ma olen või see, Milline ma olen? Milline ma olen selle taga, kes ma olen.

Vaatan ja kogen ennast ning ütlen välja, et olen ennast ära kaotanud – ma ei tea, milline ma päriselt olen. Otsin rägastikust, mille moodustavad erinevad mustrid, peegeldused, õpitud käitumine, reaktsioonid – need kõik on need, mis toimivad minu lülitite ja piduritena lükates mind olema, käituma ja tundma. Neis justkui ei olegi minu tahet, kuigi ma olen ju olemas. Ma hüppan iseennast lükates vette ja pean ujuma hakkama ning alles siis, kui jõuan kindlale pinnale vaatan tagasi ja küsin, et miks ma küll selline olin või sellisena käitusin ja tundsin.

Ma õpin läbi kogemuste, sest kui olen teinud, olnud ja tundnud, siis tean, mis minuga juhtub, kui on nii või naa ja seda, millisena ma võin endana väljenduda. Ma tahan nii väga olla mina ise, kuid minu elus on nii palju erinevaid rolle, kus ma olen seotud teistega kokku ja need rollid muudavad seda, millisena ma väljendun, sest ma ei jää ega oska jääda alati ühesuguseks. Ma olen nii erinev, sest igas rollis on erinevad rollisisesed ülesanded, eesmärgid ja lahendused, mina ootan ja minult oodatakse. Ma muutun siis, kui pean rollist lähtuvalt tegema seda, mida ma ise ei valiks, teeks ega ütleks, kuid teine inimene tõugates või tõmmates liigutab mind paigast, sest tahab või ei taha muutusi ja mina liigun kaasa ja vastupidi, sest ka mina ise teen nii.

Kui ma seisan kohas, kus ma olen rollis, siis see, kuidas ma valin rollist lähtudes olla erineb sellest, milline ma oleksin eraldi seistes. Rolli sees olles puudub mul justkui vabadus teisiti valida kui ma seda teen, sest ma olen kohal ja rollis. Ma kihistun – üks olemine valiks sellise, kui ma ei peaks rollis olema, teine sellise, milline ma pean olema, sest olen rollis ja kolmas vaatab kogu lugu kõrvalt ning kahetseb ja imestab, et ei suuda või oska teisiti olla. Rollis olles energia kasvab ja lahvatab lõhkudes hetke, et liigutada seotud inimesi edasi – doomino klotsidest muster, mis jääb vaiki alles siis, kui kõik klotsid on üksteist tõugates ümber kukkunud - energia tuli, oli ja läks.

See, kes mind kõrvalt vaatab näeb seda, millisena ma väljendun ja teeb sellest oma järeldused ning see saab minu võrduseks, kuigi ma olen erinev – ühes rollis üks ja teises teine ning iseendana kulgedes hoopis kolmas. See, kes ma olen jääb tahaplaanile ja see, milline ma olen saab tähtsamaks, sest teine inimene omab kogemust, milliseks ma võin muutuda ning kui see pole ilus ega särav, siis ta tunneb, et minuga tuleb ettevaatlik olla ja ta tahab distantsi hoida. Need hetked, kus seisan teiste ees alasti, peaks peitma tahatuppa pimeduse varjudesse, et säilitada endast armas ja turvaline pilt, keda on hea tunda. Kui ma ka suudaksin end peita, varjata sõnu, mõtteid ja tegusid, ning suudaks alati kontrollida seda, millisena väljendun, siis ei kao tegelikkus olematusesse, sest see kõik on minu sees olemas ja nii ta sobival hetkel paljastub ning annab võimaluse näha minu erinevaid nägusid. Jah, ma olengi selline, teine ja kolmas, ma võin muutuda vahel väga vihaseks ning endast välja minna, ma võin karjuda ja tahta hävingut ning kaost külvata. Ma võin ka malbelt noogutada, naeratada sõbralikult ja armastavalt hoida. Ma võin ükskõikne olla ja eraldi seista. Need kõik ja palju enamgi veel on minu reageeringud, kui kohtun Maailmaga. Ükskõik, kas ma olen vait ja eiran või hoian end paigal või liigun eest ära või kaasa – kõik on erinevad sammud, minu valikud, millisena ise valin või ümberlülitudes olen.

Ma võtan Maailma isiklikult, kui ta valib minuga koos olles olla see, kellega koos ma ei meeldi enesele, sest ma tean, et ta võiks teisti valida, kui ta vaid sooviks seda. Ma reageerin selle vastu, kes ta on, sest tema saab muuta seda, millisena ta on. Sellises kohas ei loe see, kes olen Mina vaid see, milline ma olen, aga mina hoian kinni sellest, kes ma olen, sest sellel on raamid ja selle sees on reeglid - ma täidan oma osa, sest ma olen rollis. Ma võtan isiklikult ja rõhun sellele, et mina olen Mina siis, kui tunnen, et pean muutuma, kuid ma ei taha end muuta, mina pean teisiti valima millisena väljendun, sest Maailm ei andnud mulle sellist vastust, mida soovisin kogeda. Ometi tahan ma öelda, et see olen ju Mina, aga rollis olles ma ei oska või ei saa teisiti olla, sest väljendun sellisena, millisena end tunnen ning kuidas oskan vastata ja vastuvõtta – mulle tundub sel hetkel, et olemas on vaid üks valik, just see, mille ma valisin – see nägu, millisena ma enda seest välja vaatasin, kui reageerisin ja vastasin Maailmale.

Maailma ja minu kohtumise hetk ei ole alati uus, sest mälestused kõnnivad meiega kaasas. Maailm on selline, millisena mina teda näen, sest ma tunnen teda läbi enda - kas ja kuidas on ta mind puudutanud, mitut peatatud mälestust ma endas kaasas kannan nendest hetkedest, mil olles koos ma ei meeldinud endale või siis armastasin ennast sellisena nagu ma väljendusin. Jah, ma väldin neid kohtumisi, kus ma ei meeldinud enesele. Jah, ma tahan uuesti kogeda neid kohtumisi, kus olin hea, ilus ja armas.

Ma tulin Maailma ja olin siin ning ma uskusin, et sellest peaks piisama – ma olen Kes ja olen olemas, kuid ma avastasin, et olulisem on see, millisena ma olen, sest see on minu nägu, mis Maailmaga kohtudes alasti tõena valguses seisab.

Marianne

08.01.2018.a