Lumelummus

Lumine väli on külm ja kõle,

sinetav valgus kumab tast läbi,

ümberringi kõik on sile,

ei ühtegi märki ega jälge,

et keegi siin oleks olnud.

Tuul käis öösel üle Maa,

pühkis lund kui luuaga,

silus eilsed jäljed

ja tasandas kraavid.

Udulaam voogab ja läheneb,

jäisus põski ja nina näpistab,

külm lööb hinge kinni

ja pisar kokku liidab ripsmed.

Lumi see on külmunud vesi,

hangedes koos on helbed,

igaüks neist erinev ja kaunis,

see siin on jäise maailma ilu.

Tõusev päike

toob soojad värvid kaasa,

päikesekiirte valguses

algab värvide pidu.

Uue päeva alguses

valevas valenduses

avati kirstallide näitus.

Minu jalg teeb lumele

esimese jälje,

astudes vajun sisse

sügavasse hange.

Nuta või naera,

edasi ei pääse

ja välja ei saa.

Õnneks on olemas koer,

kel jõudu on rohkem,

ta lumest mind välja veab.

Meist jääb maha

sammudega kaetud maa,

aga ees on valendav lumi,

ikka veel nii veatu

ja süütult puhas on ta.

Marianne

21.01.2019.a