... et kõik ausalt ära rääkida ...

Ikka ja jälle kogen, et hoolimata sellest kui palju ma lugusid läbi olen käinud ja erinevaid hetki kogedes ennast mõistnud, ei seisa mul läbitu ometi meeles ning veel vähem taipan koheselt, miks ja kuidas. Oo ei, iga õppetund algab uuest algusest, justkui oleks tuul eelneva minema viinud ja tühjuse täitmiseks alles jätnud. Terve teekond tuleb läbida, et jõuda uue mõistmiseni, ükskõik kui pisike ta ka ei oleks on ta tervikule mõeldes nii oluline, et seda leidmata tuleb ja tuleb, läbi tunde, teadmiseni kõndida.

Koolipingis istudes sulgesin raamatud ja vihikud, astusin klassist välja ning läksin vaheaega veetma, kuid elus ma oma elust välja ei astu ja pausi ei pane. Kõik, mis on minu sees on igas hetkes kaasas ja kui tunne on elus ning võimas, siis värvib ta terve minu Maailma enese karva. See ei ole üldse lõbus, kui olen üleni sees. Vahel olen väsinud ja tunnen, et vot nüüd ebaõnnestun, sest kõike on nii palju ja otsa, millest haarata ei paista – pole sõna, millest algaks lugu. Kuid siis, kui ma enam ei jaksa ja jõuan kaosest vaikusesse, toimub läbimurre ja valgus paistab taas näidates kätte teeotsa, mis viib välja ja edasi. Korraga on kõik nii lihtne ja keerulisest saab selgus, milles joonistuvad välja mustrid ja teekäänakud, kus komistasin.

Taas kogesin, kui tunnetes kõndisin, et „Mina pean!” on nii võimas, kuid pea märkamatu lüliti, mis käivitab ületamiseks tunde ja kasvatab enese peale uusi „Mina pean!” käsklusi nii, et väga raske on leida selle kõige alt üles seda esimest ja pöörata ta ringi, et kohtuda sinna alla peidetud hirmuga. Tundes olles tegelen sellega, mis on minus pinnal ja elav – tunne ja kaos - kuid esimese „Mina pean!” olen varjudesse ära peitnud, et ma teda üles ei leiaks, sest ma ei taha oma hirmu endale tunnistada.

... et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb endale ausalt üles tunnistada - Miks ... ? ja Kuidas ... ? seejärel kukub kuhjunud koloss kokku, sest vundament sai oma hirmuga kohtudes lahustatud ...

Marianne

31.01.2019.a