Üks laps eksleb üksinda
Maailmas, ta üle lageda välja ja küntud maa kõnnib sihitult
ringi, metsas puude vahel põikleb ja oksarägus komistab. Lapse nägu
on pisarajälgedest kriim ja ninas löriseb tatt, kui ta nuuksudes
edasi astub – ta on nii
üksi ja õnnetu.
Laps mäletab aega, mis oli siis,
kui ta oli veel teisel pool seda aega, kui ta oli seal, kus on
valgus. Laps on terve Maailma peale solvunud, sest ta sai siia aega
sündides haiget. Laps ei mõista, miks tema, kes ta tuli armastusega
valgusest ei ole siin Maailmas soojusega vastuvõetud ega hoitud. Tema külmetav
keha ja üksik hing ei taha veel kuulda sellest, et temal on siin
Maailmas oma ülesanded ja tee käia.
Laps ei tahtnud tulla siia kogema,
talle tundub, et ta haarati lihtsalt kaasa ja viidi ära sealt, kus
tal oli hea olla – viidi ära kohast, kuhu ta kuulus. Laps on kui
nupp suures mängus, kus
tal on oma osa täita, et süsteem saaks korrastuda. Laps saab aru
eesmärgist, kuid ta ei saa aru, miks see peab läbi tema valu ja
üksinduse tulema. Kui ta täidab ülesande ja seisab oma kohal, kuhu
siis jääb armastuse soojus ja valgus, miks
tema seda ei näe ega tunne – ta mäletab, et enne oli see tal
olemas.
Lapsel tuleb olla suurem ja
tugevam, kui on tema keha ja hetk. Tal on kanda vastutus, mis on
koorem tema õlgadel. Laps näeb oma teed ja teab, kuhu tal tuleb
jõuda ning, mida ta peab kogema ja
seda, et kogu see teekond
tuleb tal samm sammu haaval läbi astuda. Laps näeb, kuidas ja
millal tal on valus või raske. Ta teab, et tal tuleb teele minna,
kuid ta hoiab oma solvumisest kinni ja loodab, et kusagil saadakse
eksitusest aru ja midagi muutub või muudetakse nii, et ta võib
tagasi minna või saab teise teekonna.
Laps ei saa aru, kuidas ta saab
vabatahtlikult käia oma teel, kui kõik on ette teada ja paigas,
kuidas valikuid valides on teada, mis kogemus ja tunne tema osaks
saavad. Ta ei tea, kuidas hoida armastust endas ja valgust oma teel.
Laps on ju ainult üks pisike kübe Maailmas. Ta on küll seest
suurem kui väljast, aga ta ei saa võtta end peopesale pihkude
varju, vaid tal tuleb uskuda, et inimene suudab astuda ja uuesti püsti
tõusta ning, et tema Mina kasvab tugevaks ja jaksab ning oskab
ülesandeid lahendada.
Ühel raskel ja pimedal segaduse
hetkel saabub selgus ja laps saab aru, et ta on Hing, kes on suurem
kui laps, kuid ta oli ennast samastanud keha ja ajaga. Mõistmine
lõpetab solvumise, ta
kasvab suuremaks ning täidab inimese keha, milles ta asub, nii
ei jäta ta enam ruumi
tühjusele, mis oli tema ümber, kui ta ennast väiksena hoidis. Hing
oli läbi oma
tunnete arvanud, et ka tema ise on väeti ja abitu, kuid nüüd sai
ta aru, et ta on väikses kehas, kus tema ise on tugevus, kes hoiab ning armastus, kes soojendab ning valgus, kes näitab teed. Hinge
ülesanne on olla hetkes,
mitte varjude metsas ekselda. Hing on see, kes teab ja mõistab, sest tema
osa on olla teadmine, kes viib edasi. Jah, ta teab, mis tuleb ja
talle osaks saab, ta teab valu ja üksinduse suurust, kuid ta teab,
et see
teekond on ajaline ja ükskord saab see läbi ning ta jõuab taas
Aegade Ruumi.
Hing mõistab, et ta ei näe ega
tea veel kõike, sest valikute hetkedel on tal võimalus valida. Ta
teab, et tal on ülesanded täita, kuid see, kuidas ta need lahendab
on tema enese valik. Hing mõistab, et ta näeb pilte eelnenud
aegadest ja ta näeb seda, kus tema valikud viisid kordusteni. Hing
saab aru, et siin ja praegu on tal võimalus uutele lehekülgedele,
sest
uued lood saavad sündida siis, kui vanad lood leiavad lahenduse.
Tema enese solvumine oli
see, mis teda seni kinni oli
hoidnud ega lasknud täielikult hetkes kohal olla – seal, kus on
võimalus muuta mustreid ja leida lahendus. Ka solvumine oli
tunne, mida Hingel tuli kogeda, et mõista aja kulgu, kogedes, et
tema ei saa kõike kõikjal muuta ega kontrollida.
Hing on üks osa suurest ja tal
on oma osa selles loos ning see on see koht, mida ainult tema saab täita.
Ta on küll väike kübe, kuid ta on suuremast suurem ja tugevamast
tugevam kohas, kus tema tee on kõige olulisem lüli, et süsteem
saaks olla tervik ja liiguks ennast parandades edasi - Hing ravib ja
parandab iseennast.
Hing peatas solvudes aja,
kui küsis:” Miks Mina, kui ma ei taha valu tunda ega üksindust
kogeda. Miks Mina pean?” Selles kohas ei ole ega saa olla kedagi
teist, on ainult Hing inimese sees ja tema teekond, mis tuleb käia
parimal võimalikul moel. See on kasvamise teekond, mil Hing ongi
üksinda, sest ta iseendaga iseenda sees ning mitte keegi ei käi ega
läbi seda tema eest. Ta teab, et ta ei jõuaks sinna, kuhu tal tuleb
ise, hetk hetke järel, läbides jõuda, kui ta ei astuks reaalselt
oma teel ega kogeks kõike seda, mis tema osaks saab. Jah, sellel
teel on valu, pisarad, väsimus, üksindus ja tunded, kuid seal on
nii palju helgust, rõõmu, naeru, hoidmist ja armastust – see kõik
on tema elu ja värvid sellel teel – see on valgus, mis kasvab ja
kahaneb tema sees, sest Hing ise
on valgus ja armastus, mis põleb just sellise leegiga, millisena ta
iseennast iseendas hoiab. Hing kuuleb, kogeb ja tunneb seda, mida ta
ise endale endas ütleb ja teeb – see on see, kuidas ta iseennast
hoiab ja armastab – see ongi
see, mida ta siia Maailma õppima tuli – Kuidas ennast hoida ja
armastada?
Kui Hing oli veel laps, siis ta
tundis, et Maailm oli temale võlgu selle eest, et ta pidi olema seal,
kus ta olla ei tahtnud ja pidi tegema seda, mida ta teha ei tahtnud. Sel ajal uskus ta, et oli kingituseks kõigile teistele, sest just nende pärast
pidi ta Maailma sündima, siin olema ja kõike kogema. Ta ei saanud
seni aru, et siia aega tulek oli võimalus ja kingitus temale endale,
et tema saaks õppida ennast armastama ja hoidma. Alles siis, kui ta
mõistis, et ennast austades ja hoides on ta kingituseks iseendale,
sest see on tema võimalus olla olemas värvidena, sai ta aru, et on
kingituseks Maailmale, sest ta ei ole enam
koormaks vaid on
kergusena olemas.
Marianne
15.01.2019
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar