Inimesed ei seisa oma piirides

Inimesed ei seisa

enam oma piirides,

kui päev on möödas

ja hiline õhtu käes.

Kohalik Ravintola

naervaid nägusid

on pilgeni täis.

Sumin ja jutuvada

kostab valjult

üle muusika.

Ilmed on rõõmsad,

jutud naljakad,

sest võimsat naeru

ruum äärest ääreni on täis.

Vaesed kehad

väsima hakkavad,

lonti põlved vajuvad,

trajektoorilt kalduvad,

sammud takerduvad -

tasapisi kaob kontroll,

aga naeratus ei kao

ja melu ei vaiki.

See, mis kindlalt püsti püsib

on täis või poolik klaas

kramplike sõrmede vahel.

Ühest ei piisa,

ka kahest on vähe,

rohkem on vaja,

et ennast lõdvestada.

Muusika saalis hõljub,

kui bänd mängib,

laulud on tuttavad,

sõnad nii omad,

et tunded elustuvad

ja inimesi muudavad.

Algusest alates

tuleb õppida arvestama,

teisi nägema

ja sõbrana naeratama,

jätma kohta

ja ruumi andma,

siis nüüd, siin

seda teha ei taha.

Inimesed ei seisa

enam oma piirides,

tantsuplatsil

või mööda kulgedes

nad iseendas elavad.

Nad tahavad põrkuda,

teist eemale lükata.

Igale ühele

on oluline,

mida tema teeb,

enam ei loe see,

et teine on ka inime,

kontroll kaob,

kuid naeratus jääb -

see on kasvanud külge.

Inimene päeval piire

asutab, teab ja peab,

öösel välja neist astub -

enam ei hooli.

Varjudes kasvanud tunded,

kehad ei lõdvestu,

pinge kasvab,

see pääsu otsib

ja lahendust vajab,

füüsilist tõuget,

väljaelamist nõuab.

Ise ei suuda,

vist ei oska,

sest seda ei õpetata.

Kõike silutakse

mõistmise

ja naeratusega,

kuid tunnetele,

mis inimeses kasvavad

vaba voli ja luba ei anta,

enne kui enam ei seista

oma piirides.

Kuidas olla nii hea,

et tundeid ei ärata,

kuidas olla nii vaba,

et tundeid ei ärata,

kuidas olla,

kui tunded ärkavad,

suuremaks kasvavad

ja piirid enam ei pea?

Öö on tavaline,

nii igapäevane,

sõber naeratus,

järgmine klaas,

tants ja muusika,

haigutav kuristik enese sees ...

Marianne

27.01.2019.a