Jätke Minule alles koht

Suureks kasvamine ei ole kellelegi kerge tee käia

Argipäev kaob ruttu

toimetuste kiirelt kaduvasse

oma käikude askeldustesse.

Õhtul koju jõudes

ust Maailma ees

kinni lüües

kotti nurka visates,

vaikust ihates

muusika mängima pannakse

volüüm keeratud põhja.

Õhtul kodus olles

on taas alles

valik olla või mitte olla.

Siin tahan Mina

end tunda ja olla rivitult,

kontrollimatult,

iseennast õigustamatult.

Olla lihtsalt,

nii nagu Minule vaja,

ka füüsiliselt

või häälega

ennast väljendades.

Mina tahan olla vaba!

Mina kodus ei taha

seinu, mis piiravad,

teisi, kes segavad

Minul iseendana olemast!

Kaos ja korralagedus,

kui ühes ajas,

ühes kohas

on inimesi mitu,

kes vabana olemiseks

oma kohta vajavad,

kel päevas on pinged,

piirid ja tõkked,

kes üha ja aina – Peavad! -

sest nad Maailmas käivad,

kus raame ja reegleid järgivad.

Kodus nad põrkuvad,

sest siin kõigil olema peaks

vabalt olemise vabadus.

Kui suur peab olema

üks tuba või maja,

et kõik korraga

sinna iseendina mahuvad?

Üksteist puudutamata,

teisel ees seismata,

vastuseisu kohtamata

omada kohta,

kus lihtsalt kulgeda.

Kuid ometi ka siin

on ees teised,

kui seinad.

Hääled tõusevad,

kui inimesed tõestavad,

iseenda vabadusele

õigust nõuavad.

Kelle hääl on kõvem,

ähvardus tõelisem,

kes füüsilise jõuga,

kes vaimse pilkega

teise paika paneb?

Energia kuhjub,

kui hääled võimenduvad

ja pinged kasvavad,

nii inimesed täituvad õhuga.

Mina pean vastama,

Mina pean reageerima,

sest teiste hääled

mind tõukavad,

teise liikuv keha

mind puudutab.

Kuhu kadus Minu vabadus?

Pihud kõrvadele,

käed enese ümber,

kookonisse sulgudes,

iseendasse kadudes,

omale ruumi otsides -

Mina tahan ära,

tõeliselt ära,

üksindusse,

vaikusesse,

vabadusse.

Mina ei taha arvestada,

Mina ei taha kuulata,

Mina ei suuda koos olla.

Mina saan aru,

et meil kõigil

on õigus vaba olla,

kuid miks teise arvelt,

tema ruumi astudes,

teda puudutades

me oma õigust tõestame.

Kuidas jagada

ühte tuba, maja

või tervet Maailma

võrdseteks kuubikuteks,

heli ja puudutuse kindlateks

vabana olemise

suletud kohaks.

Kodus võin olla Mina,

kartmata olla Mina,

siin vead ei maksa

valusalt kätte,

siin maske ei pea

tõmbama ette,

siin pingul ei ole,

sammu tehes

maha ei vaata.

Miks te ei lase

Minul siin vabana olla.

Mina tõstan häält

ja karjun -

Mina tahan kohta,

kus olla vaba!!!

Minul on vaja üht kohta,

kus vabana olla.

Minul on vaja viha,

et toime tulla

taas järgmises Homme ... -s,

kus Mina pean minema,

kus Mina pean olema,

kus Mina pean tegema,

kus Mina pean ...,

kus Mina pean ... -

piiratuna raamituna

reeglite sisse uppuma.

Mina kodus vastu panen,

ära ei anna

Minule kuuluvat

jalatäitki maad!

Tõestuste sõda,

õiguste viha

on nii väga vaja,

et lahti lasta

lasuvast pingest

rõhuvast koormast,

kuhjast „Mina pean!” -dest.

Kodu on koht,

kus leian seina,

mida lõhkuda

uskudes, et

vastu ta peab

lahendab

ja ära kustutab,

kõik jama ja vale,

mis Minu vabadust segavad.

Jätke Minule alles koht,

kus koos olles

saan vabana kulgeda,

iseendana olla ja elada!!!!!!!!!!!!!

Marianne

03.02.2019.a