„Tule, ma viin Sind kaasa!”

Maantee kulges kaugusesse

põldude ja metsade vahel.

Õhtupäikese kuldses valguses

seisis iidsete puude ahel.

Õhk oli soojusest helde

ritsikas viiulil mängis -

üks lugu oli jäänud meelde,

ilma puhkamata ikka ja jälle

kõndijale saateks esitas.

Tee astuma meelitas,

endaga ühes kõndima kutsus:

„Tule, ma viin Sind kaasa!

Iga meeter siin on kordumatu,

iga hetk siin on unustamatu.

Kogud pilte ja värve,

puhkad krussi tõmbunud närve.

Tule, täna minuga koos!”

Astud looklevale teele,

nii nauditav tegevus on see.

Linn jäi seljataha,

inimesed kodudesse maha.

Sina, aga ikka kõnnid veel,

sest hing ihkab edasi minna

ja jalad viivad Sind sinna,

kuhu pilk ulatub,

kus silmapiir laotub,

iseendale ihatud vabadust

kui sinilindu püüdma,

korraks käegagi katsuma.

Iga sammuga jääb maha

üks argine mõte,

kiirus kaob kehast

ja tee ei lõppe,

otsa ei saa,

ta edasi viib üha,

kui maagiline side,

mis seob teid ühte -

nii ahvatlev on jäädagi teele,

kus silmaga jõuad haarata,

käega tasa puudutada,

elu ei libise

filmilindina mööda

ja sooja kulda

laotab õhtupäike vaibaks Su teele.

Marianne

12.07.2018.a