Millal
ja kus kohast algab iseendana olemise vabadus? Kas siis, kui kõik
tingimused selle jaoks on täidetud ja uks on avatuna avali minu ees?
Kas alles siis, kui minu elust puuduvad piirid ja raamid? Kas alles siis usun,
et nüüd võin valida, kus ja kuidas soovin olla, mida luban
enesele, kuid seni tunnen, et vabadus pole lubatud, sest puuduvad
vahendid ja näen vaid käestlibisenud võimalusi.
Mida
üldse tähendab Vabadus? On see sõltumatus, et olen ise võimeline
endale andma seda, mida soovin. Kuid ma ju annan iga päev endale
seda, mida tahan – panen oma käega toitu suhu, ütlen oma sõnadega
välja, valin riided selga, astun oma sammu paremale või vasakule,
kellestki/ millestki mööda – see on ju vabadus. Kuid miks ma
ikkagi tunnen, et vabadust ei ole. Kas sellepärast, et soovin veel
enamat kogeda, tunda, saada, omada, kui hetkel minu elus on. Kas
kusagil minu elus on midagi puudu ja üle on „mina pean”
tegemisi/ olemisi.
On
kaks pilti. Ühes olen ma üksinda, seljakott seljas ja kõik Maailma
teed on minu ees lahti, mina olen vaba minema ja valima. Teisel
pildil olen seotud asjadega, köidetud inimestega, aheldatud
kohtadega. Milline neist on päris, milline väljamõeldis?
Tegelikult on mõlemad pildid minu sees olemas, nad on üksteise sees
või eraldi ja see oleneb sellest, kuidas mina ise valin hetkel endal
olla, tunda. Mina ise luban endal vabana olla või mitte.
Miks olen kohas, kus on ahistav ja kokkusurutud
olemine? Miks olen ise kohas, kus ei ole vabadust? Miks mina lepin sellega, et ei kehtesta ennast ega vali iseendana olemas olemise vabadust? Kuid millist vabadust ma otsin,
ootan, vajan? Ehk on asi selles, kui turvaline on see vabadus, mida
ootan, sest kui minul on kindlus, et astudes saan täpselt selle,
mida tahan, siis tunnen end turvaliselt ja nii kardan valida, kui
tulemus on teadmata. Järelikult vajangi turvatunnet piiriks, mis
märgistab ala, mille sees kehtib minu vabadus olla mina ise. Kas
tõesti on vabadus alles siis, kui sellel on oma raamid ja sisu?
Ma
ei tunne vabadust, kui minul on hirm teadmatuse ees ja nii hoian mina ise kinni mugavust tagavatest inimestest, asjadest, kohtadest. Mina ise
kardan valida vabadust, kui minus on hirm loobuda sellest, mis juba
olemas on, sest ma ei tea, mis saab minus elus olema pärast valikut.
Vabadust piirab see, kui ma tean, mida mina vajan/ soovin, kuid ma ei luba endale seda seal, kus olen ja ma tunnen end vangistatuna sellesse
olukorda, suhtesse, situatsioon – olen vang oma elus. Mina ise ei
vali ega luba endale otsust valida vabadus, kui ma panen vastutuse
välisele, nõuan, et tema laseks mind vabaks, annaks minule selle
tunde.
Vabadus
sünnib hetkel, kui mulle enam ei loe see, mida juba oman või endale
lubada saan, vaid see, kui ütlen, teen ja olengi täpselt nii nagu
ma sel hetkel iseendana olemas olemiseks parima teha saan. Kui minus
on julgus sel hetkel, kui tunnen end piiratuna, avada hirmuta uks
tundmatusse ja võtta vastu see, mis tuleb, sest see ei saa
tegelikult olla kunagi halvem juba olemas olevast paigalseisust,
piiravast tunnetes püsimisest, enese ahistavatest emotsioonidest.
Kas
iseenda elu muutmiseks „mina pean” muutuma või „ma tahan”
muutusi valida? „Pean” teen teistele, seal puudub minul vabadus
otsustada, valida. „Tahan” teen enesele, sest ma luban selle teadlikult
endal valida, sest tean, et tehes saan tulemuse, mis mõjutab
ka minu enese heaolu – ma saan midagi juurde/ teada ja ma mõistan,
et tegemata jätmine jätab mind millestki ilma. Kumb on minule
olulisem, kas saamine või enese ilma jätmine? Ka lihtsalt kogemus
on väärtus, enesehinnangut tõstev samm, sest ma ei jäänud seisma
vaid mina proovisin. Kui sain tehtud, siis nüüd tean, et olen
selleks võimeline, kuid kui sooritus jäi poolikuks, siis tean oma
piire ja seda, kas soovin sellel rajal edasi kõndida või valin
teise suuna. See ongi minu vabadus, kui kohanen oludega, õpin ennast
tundma, kuid kõige selle juures jälgin, et tehtav ei lõhuks mind
ennast ja mina ise ei hoia ennast puuduses vaid hoolitsen enda eest
ise, panemata selle eest vastutust välise õlgadele.
Kui
sõltuvaks välisest olen ma iseennast teinud, millistes piirides,
mida saan enesele lubada? Kas sellest on minu jaoks piisavalt, et
ennast vabana tunda? Mille eest vastutan mina ise, mille eest olen
vastutuse välisele andnud? Ma mässan, kui minul on halb olla, siis
keskendun võitlusele välisega, sest tunnen, et „mina pean”
muutuma tema pärast, kuid tegelikult mina ise ei taha ennast veel
muuta, sest hoian ikka veel olemasolevast kinni, kuigi mina ise ei
taha seda sellisel kujul enam oma ellu. Alles, siis kui ma mõistan,
et muutus sünnib minu enese otsusest ja on oluline minu enese jaoks,
alles siis „ma tahan” ning keskendun tegevusele, et saavutada
läbi muutuse tulemus. Alles siis lasen oma sõltuvustest ja
mugavusest lahti, sest tean, et ma ei vaja enam neid piire, sest
minus on julgust seista omil jalgel. Ma tean, et minul on olemas
iseendana olemise vabadus ja mina ise valin selle valiku iseenda
jaoks.
Marianne
03.07.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar