Olen alasti Tõe ees

Seni kuni ise tahan

ei pane tähele,

mööda vaatan,

hetked elust jätan vahele.

Aga, kui enam ei saa,

endale ei vali,

tunda ei soovi,

siis korraga kõike näen.

Pisiasjad argipäevas närivad,

herneterad kõrgete mägedena,

sõnad ületamatute orgudena,

meie vahel seisvatena,

ühendusest lahti lahutavad.

Siis alasti Tõe ees seisan,

talle otsa vaatan,

varjundeid tajun,

värve eristan.

Tõde on kõikjal

ja mina selles silmini,

olen täiega sees.

Kui sukeldun tundesse,

siis sohu vajun.

Kui küsin: „Miks?”

ja põhjust otsin,

siis endale lahendust

kui uut teed ehitan.

Marianne

05.07.2018.a