Rollide maagiline Maailm VI - Avanemine - eneseloomise vabadus

 

Inimese igapäevane elu on olla mingil moel Meie – olla rollis ja olla rollipartner, kellelegi või millelgi. Meie-na olemine ehk rollis olemine on olemine erinevate suhete sees. Inimene võib olla ka suhteid püüdmas või vältimas või tegemas pingutusi, et olemas olevaid muuta, väljavahetada või neist vabaks saada. Suhted, suhtumine, suhestumine – koos olemise hetked – erinevate inimeste, eesmärkide, ootuste, tähenduste, oskuste, vajaduste, igatsuste, hirmude, kogemuste jne kohtumiste lood.

Miks kohtudes kokku jäädakse? Mida ühes luuakse? Mida tahetakse ja mida ei taheta, ühes olles, kogeda? Kui on, siis on – kuid, kas see on see, mis on parim ja loob enamat? Kas koos olles ka tegelikult tahetakse koos olla või on see vajadus, kohustus, hirm, paratamatus, allaandmine? Kas võimalusel astutaks eraldi või ollaksegi kokku kasvanud?

Suhteid on palju, neid jätkub, ühe inimese aja algusest alates, tema viimase hetkeni välja. Vahel tundub, et on võimatu hoida töökorras või alles neid suhteid, mis on, sest aeg ei püsi paigal ja kannatused on kerged katkema – ei ole vaja seda, mis ei ole hea. Tahetakse suhet, soovitakse olla, kellegagi koos ja seepärast ollaksegi välja välitutega koos ja nii kohtub inimene inimesega, et olla ühes suhtes koos.

Kui palju on ühes olijates ühist – kui mitmes erinevas rollis nad saavad, oskavad ja tahavad koos olla? Kui palju on neis teineteisele avatust – kas ja kuidas avanetakse teises? Kas toimub üksteist mõistev ja juba alustatud sammu jätkav tants või põrgatakse vastu suletust, sumbutakse teise vaikuse sisse, kui uputav pimedus neelab alla soovi astuda, et tunda ühes olemist?

Seda juhtub nii sageli, et suhetes olles, inimesed sulgevad ise ennast, jätavad teise oma lugudest välja, seisma eraldi ja üksi olema. Ollakse valmis olema erinevates rollides, kuid tasalülitamiste tulemusel kohtutakse ainult kindlates – turvalistes või kohustuslikes rollides. Inimesed kõnelevad süüdistavalt ja kõlavad kurbusega, sest tunnevad, et neid ei kohelda Inimestena. Inimesel ei lasta särada ja ta ei taha olla, ta ei saa olla ega jaksa oma elus - rollis olla.

Kui vanemad näevad lapses, vaid last, kes on nende oma ja seega peab olema õige vanemate meelest ja jaoks, siis, kuidas kasvab laps täis - kus on see koht, kus ta kohtub iseendaga? Kui laps näeb vanemas, vaid enese vajaduste täitjat ja seda inimest, kes ta ema või isa on, ei oska ta rolli tagant näha. Kui olla koos sõpradega, kes tunnustavad enese keskel neid ühendava märksõna jaoks sobivat osa inimesest, siis kuidas varjata oma teisi olemisi või kuidas teha endast see, kes ei olda, et saaks loa olla? Kui käiakse tööl ja ollakse rollis nimega tööline – ei enamat, siis vahel ju tahaks, et oleks veel, saaks olla veel ja avaneda. Kui olla ja elada koos selle mehe või naisega, kes näeb kaaslast asjana või vajaduste täitmiseks vajalikus rollis olijana, siis seda jääb väheks, et olla ühes tugevad ja kasvada, kõrvu käies, koos edasi. Sellistes suhetes saab tunda ennast hästi ja loovana, vaid etteantud piirides – rolli raamide sisse surutuna, ülejäänud osa inimesest külmetab. Kui on soov tõusta ja teha, et proovida ning maitset kogedes luua endast veel enamat, siis astutakse välja, jäetakse seljataha ja vahetatakse kohti.

Sellepärast tunnebki inimene ennast õnnistatuna, kui ta kohtub ja saab võimaluse olla koos inimesega, kes näeb teda ennast ja võimaldab tal olla iseendana – väga erinevates rollides, mida vaid valitakse proovida. Just selletõttu võidakse vältida või piirata suhtlust nende inimestega, kelle jaoks ollakse kuvand – kindel roll, kindlas tähenduses – ei enamat. Keerulisemaks osutub lugu, kui ollakse koos kohas, mida nimetatakse enese koduks või pereks ning ka neis kohtades, kus veedetakse enamus oma ajast. Seal ja neis suhetes oleks olemas nii palju erinevaid võimalusi, mida proovida, et tunda ennast elavana ja kogeda iseolemise magusust, kui ... .

Inimesel on suur soov tunda ennast turvaliselt, see tähendab, et tal on olemas koht ja võimalused avaneda loova iseendana. On õnnelikud need, kes kasvavad, elavad ja saavad olla kohtades ja ühes inimestega, kes ja kus toetatakse inimest, kui Inimest st tema rollide paljusust. On õnnetud need, keda seob side kokku nende inimeste ja kohtadega, kellega koos ja kus saadakse olla, vaid üks roll kindlas tähenduses. Kui valiks veel olemisi ja olekski, siis tõuseks riid, karistused, etteheited, halvustamised. Nii tehakse vastu reageerimisega selgeks, et selline rolli või rollilahendus ei ole sobivad ega vastuvõetavad.

Teismelise ärritavalt tunderikkad ja värvilised pursked on erinevate rollide kogemise soov, allasurutud olemuse frustratsioonist sündinud tulemäng. Kummastavana ja silmipööritava panevana tundub keskealiste meeste ja meeleheitel koduperenaiste ihalus olla ja kogeda enamat, kui see elu, mida elatakse ja need rollid, millesse ollakse vajunud. Otsitakse võimalust luua endast ja kogeda midagi palju enamat, kui see igapäevane muster, mis kordub ja mille sammud on ettemääratult ära arvatavad.

Hall kae langeb tardumusena inimese peale, kes ei saa võimalust, vahetades rolle, särada iseendana. Ta vaibub ja leegi kustudes vajab ta arsti, kes määraks rohud, pudelit, mis aitaks lõõgastuda, toitu, mis lohutaks, seksi, mis vabastaks, tegevust, mis väsitaks füüsiliselt. Vajatakse seda midagigi, mis aitaks edasi elada selles pealesunnitud vaikuses.

Valitakse lahtreid ja kaste, kus saab turvaliselt olla selline, milline tahetakse olla – rahuldada enese vajadus väljenduda – lubatud moel ja kindlaksmääratud raames. Tuimas suhtes olemisest tähtsamaks saavad sõbrad, baarid, mets, spordisaalid, ringid, kooskäimised, ka töö või kool jne – kohad, kus rihmad on maas – ollakse vabalt ise endina ja/ või selle küljena endast, kuhu saab ja tohib suunata loova energia, et suuta edasi elada igapäevase elu raamides, rollide kivistunud tähenduste ehk kujunditena.

Inimene õpib, et väline külg ja olemine loeb, sest valitakse, hoolitakse ja tunnustatakse välimuse järgi, sest see hõljub silmade ees ning seega peab olema vastuvõetav vaadata – sisemust ei pea vaatama, seda saab varjata. Enese väljendust saab valida, muuta ja vahetada, vajadusel piirata ja seada – kujundada ennast vastuvõetavaks, et oleks alles võimalus olla ning teisal vastuhakkavaks ja lõhkuvaks jõuks, kui enam ei taheta olla, siis lüüaksegi vabadusse viiv uks lahti ja voolatakse täiega välja.

Tuntakse üksindust ja kurbust ja jõuetust ja viha, kui nähakse, et kaaslane avab ennast mujal, loob ennast ja enamat olulisest suhtest väljaspool – ollakse koos, vaid harjumusest, uskumusest, ühel või mõnel kindlal siduval põhjusel ja ollakse õnnetud, sest suhe ei ole õnnelik, kui üks selle osa on õnnetu ja mahajäetud – too külmetab ning on näljas, sest tal ei ole kellele või kellega ühes luua – tal ei ole rollis olles, enesest enama loomiseks, rollipartnerit. Inimene on kadunud ühe kindla rolli taha ära ja teda ei olekski nagu enam olemas. Võib-olla ei osatagi või ka ei taheta igapäevase argipäeva taha näha.

Suurlinna tulede säravas valguses võib ja saab leida palju rohkem tähelepanu ja see tundub ahvatlevam, kui oma kindel rutiine täis roll, millest on seni kinni hoitud. Teine koht ja teised inimesed aitavad kapist välja tulla, vahetada plaati, pakuvad suurema valiku erinevaid rolle ja ehk ka selle ühe, mida vajatakse – see, kus saab olla sellisena nagu on soovitud olla. Minnakse otsima ja proovima, sest ollakse olnud pikalt millegi järgi näljas – otsimas võimalus luua endast enamat, et proovida enesena olemise kogemusi.

Seega tundubki vahel, et ainus enese jaoks hea olemine on seal, kus saab olla säravana - iseendana. See on võimalus avaneda ühes igatsetud rollis või proovida vabalt enesena olemise võimalusi – rollide lahendusi nendele külgedele, mis on enese sees olemas ja püsinud varjus seatud raamide taga. Just sellepärast astutaksegi välja rolliraamidest ja purunevad suhted – inimese soov olla enamat, kui üks osa endast – vajadus olla tervik, luua ise ennast tervikuna ja olla iseendana vastu võetud - olemas on rollipartnerid enese erinevatele osadele ja nii sünnib enamst ühiselt looduna veel enam.

Marianne

08.11.2021.a

Isa otsimas - Mina olen laps

 

Oma teel, enesele lähemale, olen tegelenud igasuguste ja väga erinevate lugudega. Kõige muu hulgas olen rännanud ajas tagasi, kõndinud enese eelnevates eludes, maa aja loos ning ka suguvõsa poolelijäänud aegades. Olen tulnud lahendama lahendust oodanud lugusid, olen sündinud enese jaoks ja ka ema liinis kulgeva suguvõsa pärast.

Selle aja loos ei ole mul olnud isa. Oli küll üks mees, kes andis oma osa, et saaksin olema, kuid mul ei olnud olemas seda, keda oleksin saanud kutsuda isaks – päris oma isa. Olen tundnud, et ei tunne nagu midagi ja ei ole vahet, kas oli või ei olnud, sest ei olnud ju. Ma nagu ei vajanudki isa, sest ema oli olemas. Olin seadnud oma vaatenurga nii, et kui ei olnud, ju siis ei pidanudki olema. Ema ja tema suguvõsa naised olid need, kes olid reaalselt olemas ja see oligi kõik.

Veel eestis olles tegin konstellatsioonides mõned tööd ja sekka harjutused, kus isa kuju oli olemas. Olen kirjutanud nii mõnedki lood isast, kui oli aeg kohtuda isaga endas ja andnud talle koha enese sees. Olen käinud tema haual ega pole vihanud seda meest, kes ta oli, sest ma ju ei tea tegelikult, milline ta oli. Olen mõistnud oma vanemate lugu – mehe ja naise lugu. Olen teinud rahu ega ole tundnud vajadust omamise järele, sest, mida ikka oskan igatseda, kui ei ole olnud kogemust ega ka võimalust. Ema oli see, kes oli minu looja ja mina temale võlgu – nii nägin lapsena oma lugu – olin tulnud ema suguvõsale.

Sealses liinis on olnud aegade ületamisi ja leitud lahendusi, kuidas oli, kui enam ei ole ja nüüd on – energia voolab, sest takistused on läbi kõnnitud ja tühjad kohad täidetud. Olen olnud suguvõsa võimalus – see, kes tulijana oli aja võimalus. Isaliin on olnud suletud aeg – pole olnud teed, millel kõndida ega nähtavalt võtmeid, et avada veel leidmata uksi ega ma tea, kas neid selles ajas ongi.

Eelmisel nädalal nägin Fb-s teadet, et Turu linnas on konstellatsiooni hetk tulemas. Teadsin kohe, et see on teade minule. Oli aeg minna ja olla. Ma ei ole siinpool lahte ühelgi sellisel kohtumisel osalenud ja viimasest eesti omast on ka juba aastaid möödas. Olin lihtsalt ja rahulik, kuigi ei teadnud, miks ma lähen. Vastus tuli meiliga, milles info toimuva kohta kirjas. „Kui laps on valmis emast lahti laskma, siis astub isa esile – on aeg kohtuda oma Isaga.” Mõistsin teadet, sest üsna alles oli olnud matk enese, ema ja tema isa ajas tagasi ning lugugi lendu lastud – seega oli aeg lasta lahti.

Kohal olles ja ühe inimese lugu kuulates, olid enese pisarad juba lähedal – lugu oli avanenud. Mõistsin, et olin sulgenud ennast enese eest ning peitnud igatsuse ja vajaduse enese sisse ära. Olid harjutused, kuid neist said minule tööd. Oli nii nagu eestis ei olnud kogenud. Olid kokkuvolditud paberid rollinimega kätes ja märkmepaberid kirjutatuga põranda poole – ei olnud, kuid oli, ei näinud, kuid teadsin.

Esimesena tuli küsimus – Miks? Oli tahtmine olla raevutsev laps – voolata purskega välja, kuid see jäi – lahtus. Tahtsin osata isa endas näha – kuidas saab olla isa minu sees, kui mul ei ole temast pilti ega mälestust isana. Mul ei olnud valgust – isa ei olnud. Pisarad voolasid. Sõnastasin ülesande - tuleb leida üles see viis, kuidas näen oma isa enda sees. Olen muutunud, sest tajusin erinevalt. Olin kohal Hinge ja Inimesena. Hing oli algus ja teadlikkus. Inimene elas läbi ja väljendus. Enese loo ajal olin osa teiste lugudest, tajusin erinevaid kihte ja jooni. Ma ei kaotanud ennast tunnete sisse ära.

Tuli meditatsiooni aeg ja veel üks harjutus. Toimus oluline minu aja samm – Isa ja Ema ühendasid käed ja kõlasid sõnad – Meil on laps. Harjutuses olles laps ja olles isa, oli isal häbi ja ta palus vabandust, et ta ei teinud seda, mis oleks loonud enamat. Oli isa, kelle näojooni tahtnuks üle joonistada, et salvestada isa füüsilise ja elavana enesesse, kuid see jäi tegemata, sest nägu ei olnud päriselt tema oma.

Tuli teadmine, mille võtsin vastu – Minul on isa! Minu isa on olnud reaalne – Inimeste Maailmas oli kord päriselt olemas mees, kes on Minu Isa. Seejärel tuli teadmine – Mina olen Laps. Minul on olemas see Aeg, mille sees olen Laps – Mina olen oma Isa Tütar ja minu vanemad on võtnud endas vastu – Meil on Laps!

Siinne konstellöör andis uue vaatenurga – loo sees olles ei pea silmad alati lahti olema. Kui ollakse vastamisi, võib ja saab panna silmad kinni. Tahtsin, kuid ei julgenud, lubasin ja panin. Suletud silmadega olin olemises. Loo väline pool ei häirinud ega ka oma mõtted selle üle, kuhu ja kaua täpselt vaadata, ei seganud. Näod justkui moonduvad ja vaadatu silmad kaugenevad teineteisest ning enese omad väsivad – silmade liigutused tunduvad liigsetena. Enese sees olles oli rahu ja kui vaatasin ka teise suletud silmi, siis see ei seganud – kõik oli nii nagu oli.

Marianne

07.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm V - Rollide riiud - poolelijäänud lood

 

Elus ei ole alati kõik nii nagu tundub, et on – on küll nii nagu näib, kuid on veel kuidagi teisiti. See, mida usutakse endast teadvat, ennast nägevat ja olevat, ei pea alati ja igas loos paikka. Valides olla roll, võib ja saab inimene olla rollina rollis. Vahel jäävad inimese jaoks vajalikud ja olulised rollid pooleli, sest enne saab see aeg otsa, milles on võimalik rollis olemisest põhjustatud tunded ära tunda, vastuvõtta ja turvaliselt vallandada, et vabanenult edasi astuda. Need on pooleli olevad lood, mis käivad inimesega kaasas ja justkui elavad ise oma elu.

Inimene, olles alles väike, vajas oma vanemat, kes oleks tema jaoks vanemana olemas, st lapse jaoks õigena olemas. Kuid elus ei ole kõik lood õnnelikud ja päikeselised ning üsna sageli on nii, et enese lood teevad haiget ka aastaid hiljem, kuigi ollakse juba suur ja ammusest ajast kaugele kasvanud. Iga laps vajab oma vanemat, sest ta vajab teadmist, et Maailma sees on olemas vähemalt üks koht, kus on tema jaoks alati turvaline olemine ja vähemalt üks inimene, kes võtab teda tingimusteta vastu.

Laps, kes on kogenud oma vanema mitut palet, tahab vanemale meeldida, olla tema jaoks õige ja vajalik. Inimene, kellel on olnud enese jaoks „vale” vanem, koges hülgamisehirmu iga kord, kui ta seisis valiku ees, kas valida oma olemine ja väljendumine meelepärasena ehk „õigena” oma looja(te) jaoks või valida iseendana olemine, ükskõik, milliseid tagajärgi see ka kaasa võis tuua. Hülgamishirmu endas kandev inimene kardab suhetes eksida, sest siis võib ta rollist ja/ või rollipartnerist ilma jääda. Hirmu tundes peidab ta iseenda ja püüab olla partnerile meelejärgi.

Kui inimene on kinni jäänud lapse ja vanema vahel mängitavasse rollimängu, siis on tema baastasandil jäänud ühe põhirolli mäng pooleli – laps ei ole saanud olla laps enese tähenduses, ta ei ole saanud lapsena avaneda turvalises keskkonnas, et õppida ise ennast tundma ja ise oma sammude eest vastutama. Oma täis kasvamise teel klammerdub selline inimene suhetesse, mis on olemas. Ta astub nende sisse ja tahab olla ning osa saada täiega, et nautida lõpuks ometi vallandumist ja iseendana vastuvõtmist.

Kuid, ikka ja jälle kogeb inimene, et ta on vale – teda on lihtsalt liiga palju ja üle. Kohates enese väljendumistele eitavaid, keelavaid, halvustavaid, vaikivaid reaktsioone, valib ta lahenduseks iseenda sulgemise, et olla selline nagu teda rollipartneri reageeringutega olema kujundatatakse. Inimene on masendunud ja segaduses. Ta on solvunud, vihane ja kurb. Roll on, kuid tema iseendana on vale. Roll on, kuid suhe ei õnnestu, sest inimene on rollina rollis. Inimene on rollisegaduses – tema erinevad rollid on omavahel riius – inimene on nähtavalt ja nimega ühes rollis, kuid tegelikult proovib ta, olemas olevas suhtes, võtta käsile lapse rolli ära lahendamise.

Inimene, kelle põhiroll on lapse oma ja lapse vajadustest lähtuvate tähenduste, ootuste ja lahendustega, ei mõista teadlikult, et kõikides oma teistes rollides olles, väljaspool lapse ja vanema oma, ei ole ta Laps – teda ei nähta ega võeta lapsena. Inimene kannab teisi rollinimetusi ja sellest tulenevalt ootavad kõikide teiste rollide partnerid temalt just neile rollidele vastavaid olemisi, tegemisi, lahendusi. Inimese, erinevate rollide partnerid, kohtavad, kohtlevad ja väljenduvad temale kui rollile nii nagu nemad rollis olijatena, rollis olemise jaoks, vajavad.

Purunenud, katkiste ja rahuldust mitte pakkuvate suhetepagasiga inimene püüab väga. Ta õpib käituma ja kontrollima ise ennast. Ta joonistab enesele ette käitumismustreid, et vältida suhete purunemisi ja kaotusi. Seega peaks ta justkui suutma olla õige ja vajalik ning oskama rollipartnerist kinni hoida – vahel see õnnestub, kuid vahel jälle mitte. Inimene pingutab tõsiselt, kuid ikkagi ta ei tea seda põhjust, miks lähevad tema suhted katki ja tema oma rollipartneritega tülli. Kõigest sellest jääb halb maitse suhu ja hinnangutena enesele nimetab ta ennast silte kandma. Tema enese väärtus on madalam Kroonlinna nullist ja suhteid, mida ta vajab, kardab ta kui kurja hunti. See on inimese korduv mustrite jada, mida ta ei oska lõpetada ega ära lahendada.

Inimene hoiab kinni, enesele ja teistele liiga tehes, nendest suhetest, mida ta kardab kaotada. Ta ütleb lahti neist suhetest ja rollipartneritest, kus ta ei saa ja kes ei anna talle, kui lapsele, seda, mida ta tahab ja vajab. Sellised suhted on valed ja teevad haiget, sest rollipartnerid ei võta tema mängu vastu. Teised ei saa temale rollipartnerid olla, sest inimene ei seisa oma rolli sees – ta valgub laiali, püüab olla kõiges, et olla vajalik ja meelepärane ning ta tahab rohkem ja enam, kui roll ette näeb – kõike ja tingimusteta.

Inimene ei leia rahu, sest vajadused sunnivad teda tagant ja nii komistab ta üha uuesti enese jaoks „valedesse” suhetesse. Inimene astub innuga üha uutest ustest sisse ja on lapselikult rõõmus – nüüd on olemas, nüüd saab ta täidetud – seekord on kõik õige, kui ta ainult oskab olla see õige ja osutub vajalikuks. Inimene väldib uste paotamist, et vältida seda hetke, milles ta osutub valeks. Ta kontrollib ise ennast – hoiab ennast piiratuna ja suletuna, teisega distantsi jättes, jääb ta iseendana eemale. Inimene proovib mitte reageerida, kui kõlavad teada ja tuntud märksõnad. Ta väldib lähedast kontakti, et mitte langeda lõksu, sest ta usub ja räägib iseendale, et teine nagunii ei taha teda, sest naeratused on tehtud ja lahkus vaid pealispind – see ei ole tõsi, sest see ei ole tema, keda tahetakse – see on ainult roll, mida ta peab täitma. Kuid, küsimus on taas selles, et tema ise tahab olla ainult üks ja ainus roll – tema on see, kes vajab kohta, kus olla laps enese tähenduses.

Kui ei ole tehtud nii nagu laps vajab, st tema jaoks turvaliselt, siis on see tegemine vale – laps ei võta osa, ei anna ennast sinna, mis ei ole tema jaoks õige. Täiskasvanud inimene, lapsena, peab olema rohkem, õigem ja parem, kuid ta ei saa seda olla iseendana, sest temas elab uskumus, iseendana olles on ta vähem. Iseenda kogemustest sündinud otsus ütleb talle, et tema Minu Mina on see, kes peab olema rohkem ja seda suutma nähtavalt, avalikult tunnustatult ja jätkuvalt.

Kuid miski ei näi aitavat, sest mitte miski ei täida ega lahenda – olevik ei saa ega suuda kustutada segadust ära ega täita tühjuse pimedust – teadmatust enese sees. Inimene tunneb, et tal on midagi vaja, kuid ei tea, mida täpselt, millisesse oma aega ja kuhu kohta selles ajas ning millise rolli jaoks – „Kes on see, kes minus vajab seda, mida ma vajan?”

Laps peab saama kogeda, kuidas kõik käib tema ümber ja läbi tema – tema on keskpunkt. Lapse olemine peab olema tähtsaim, sest tema vajadused võivad olla eluliselt olulised. Vajadused annavad märku vallandumata tunnetest – inimene vajab lapse ja vanema rolli, sest ta otsib kontakti iseendaga. Lapse tunnetega kontakti saamine ja nende lahendumine saab sündida suhtes – rollis olles. Laps vihkab neid rollipartnereid, kes ei taha tema vajadusi näha ega täita ning ei lase tal olla lapsena. Üheski suhtes ei ole tal õiget rollipartnerit – oma vanem on endiselt vale ja/ või teda enam ei ole ning teised suhted on teised rollid. 

Rollipartner võib kutse mängule ka vastuvõtta ja ollagi täiskasvanud inimesele lapsevanema eest. Partner valib olla emalik/ isalik, õpetav, kasvatav, ennast süüdi tundev või ka lohutusi jagav – emana või isana andmas lapsele seda, mida too oma vajaduste täitmiseks vajab või teeb võimalikuks selle, et laps ei pea oma sammude tagajärgede eest vastutust enese kanda võtma – temal on vanem olemas.

Need, kes ei võta mängu vastu, arvavad tolle lapse kiiresti eneste hulgast välja, sest seisavad omadel kohtadel ja seavad piirid – ei anna lapsele vajaminevat ega lase endaga manipuleerida. Keegi neist ei ütle välja – „Sa käitud nagu laps!” ja kui nad ka ütleksid, siis see mõjuks solvavalt ja vastupanu tekitavalt. Täiskasvanu eitab, sest ta ei taha vaadata endasse – viga ei ole temas. Keegi ei ütle toetavalt - „Sina valid lapse rolli, sest Sinu sees on suletud tunded.” Teistel ei ole aega, tahtmist ega vajadust olla koos jonniva lapsega – olla tollele ema, isa või kasvataja eest ega anda talle lohtutust või kingitust, mis kustutaks ärganud tunded.

Inimesel tuleb ise tegeleda iseendaga ja lahendada ise ennast ära, kuid inimene ei mõista, mida ja kuidas, sest ta ei saa aru, mis on pildil valesti ja seega ta ei tea, mida ta tegema peab. Ta on nii nagu tema oskab olla. Inimene tunneb ning kogeb ühe uuesti, et mitte keegi ei aita ja mitte keegi ei mõista teda - tema on vale.

Kui anda täiskasvanule, kes on lapse rollis, järgi ja anda talle see, mida too oma tunnete kustutamiseks vajab, siis ei pea laps võtma vastutust enese tegude ja olemise eest. Ta ei kohtu enesega, ta eitab olemas olevat, sest lapse rolli valimine ei ole teadlik valik, vaid alateadvuse lülitus. Täiskasvanu reageerib lapsena, kes on ohver – elu on ebaõiglane ja teised teevad liiga. Teda ei armastata ja ta ei saa olla see, kes ta on, kuid kes ta siis on – seda küsimust ta eneselt ei küsi.

Ärka üles ja teadvusta seda, mida oled tegemas ja miks on nii nagu on. Ole teadlik rollidest, milles oled – milline roll on see, mida vajad olemas olemiseks – kes on see, kes Sa pead olema? Ole teadlik mõistmise ja armastuse näljas olevast, külmetavast ja hüljatud lapsest enese sees – aita ise ennast teadlikult – kasva täis – teadlikult. Mida tunned/ vajad/ koged lapsena olles? Millisena ja kellena täis kasvanud inimene teadlikult valib olla? Lapsel ja täiskasvanul on sõnadele ja lugudele erinevad tähendused – leia üles enese tähendused. Võta ise ennast vastu – võta vastutus iseenda olemise ja väljendumise eest – tee seda teadlikult.

Marianne

06.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm IV – Rollidesse kaotatud vabadus

 

Eneselegi arusaamata elab inimene justkui ühte ja sedasama elu, ühel ja samal ajal, täiesti erinevalt. Tundub, et enda seest välja vaadates ja ise ennast väljendades, olles kusagil ja tehes midagi, kohtudes ja suheldes, ollakse päris iseendana – sellena, kes ollakse. Kuid, küsimus on selles – KES ollakse – KES valitakse olla?

Inimene valib enesele olemiseks rolli ja see on see, kes ta on. Seejärel valib ta rollilahenduse ja see on see, millisena ta ennast loovalt väljendab. Kui inimene ei tea, kes ta on – millist rolli ta kannab, siis ta ei ole teadlikult ärkvel. Rollisegaduses olev inimene ei tea, millises rollis ta on ja tegutseb. Inimese kasutada on erinevad rollinimed ja ta vahetab neid vastavalt vajadusele ja hetkeolukorrale. See on pealispind, mille alla on üks baasroll, mis väljendub kõikides teistes rollides. Teadmata, kes ta on valinud alateadlikult olla, tunneb inimene, et tal puudub vabadus – ta ei näe oma elust väljapääsu, sest ta ei tea, et rollidest saab välja astuda. Inimesel puudub vabadus, kui ainus Maailm, mida ta teab ja usub tõesena olevat, on rollide sees olev Maailm.

Rolliraamide sisse surutuna tunneb inimene piiratust ja masendust, sest tee, millel enesena voolata, on tõkestatud. Inimene ei näe vabadust, kuidas olla rollis vaba, see tähendab luua ennast sündivas hetkes. Ometi inimene loob ennast igas oma hetkes, küsimus on ainult selles, kuidas ta seda valib teha. Igal rollil on oma tähendus, igal rollisolijal on rollile ja rollipartnerile omad ootused ja see lugu, mida rollis olijad ühes elavaks mängivad, sünnib erinevate eesmärkide poole püüeldes. See märksõna, mille kaks või enam inimest on ühes olemise tähistamiseks valinud ja millest tulenevad enda kanda võetud rollinimed, on mäng, mida ühes mängitakse - ei saa olla ühte, kui ei ole teist. Loo teeb huvitavaks see, et rollides olevad inimesed vaatavad, tunnevad ja mõistavad kõike seda, mis toimub ja kuidas valitakse ennast väljendada, läbi eneste poolt antud tähenduste ja neid tõukavad tagant, käituma/ olema/ ütlema või pidurdavad voolamist, erinevate tunnete vajadused.

Rollipartnerid ühes on suhe – kaks või enam inimest ühel ja samal laval. See on vabadus luua kahe või enama inimese energiaga parim, mis võimalik – kõik on võimalik – improvisatsioon vallandugu. See suhe, mis võiks olla enamat, saab argipäevas inimese loovust takistavaks olemiseks ja üksteise väljendusi piiravaks vanglaks. Ollakse koos, sest ollakse rollipartnerid. Kuna ollakse valinud olla koos, siis kantakse ühes karistust.

Ühes ei looda enamat, sest suhetes ei valita kõiki võimalusi, kuidas võib ja saab olla ja väljenduda. Takistavaks teguriks saavad erinevad tähendused, ootused, eesmärgid, kindlad rollijoonised ja inimeste tunded, käitumismustrid ja ka see baasroll, mis väljendub sala, kuid, mida välja valguse kätte ei tooda. Algus, mis tundub paljutõotav, vajub kuidagi ära - sumbub ja vajub tardumusse. Argistes päevades toimetades kujundatakse välja see säng, milles suhtena voolatakse. Selles sängis ei ole ruumi kõigele, seal ei ole kõike vaja ja seal ei ole ka kõik lubatud. Tooni jäävad andma ainult mõned võimalused ehk inimeste need erinevad küljed, millisena nad oskavad, tahavad ja katsetavad ennast selle suhte sees väljendada.

Inimeste erinevad küljed on rollis olijate erinevad rollid – suhet enamana loovaks võtmeks saab see, millele on ühe suhte sees kohta, et olla ja vabadust, et loovalt väljenduda ehk, kui mitmele rollile ühe ja sama rolli sees rollipartner leidub. Mida enamana saab inimene, oma elu olulistes kohtades, väljenduda, seda õnnelikum ja rahulolevam ta on – tal on olemas enese loomise vabadus – luua ennast erinevate rollidena teadliku baasrolli seest.

Kui kodus, koolis, tööl, sõprade hulgas, ühiskonnas on vastuvõetavad/ lubatud ainult määratud rollid ja neil on olemas piiridega paikka pandud kindla käitumisega rollijoonised, kuid, mis ei ole inimese jaoks väga edukad, silmapaistmist ja loomise rahuldust võimaldavad võimalused, siis inimene kidub – ta tahaks olla veel, sirutada tiibu, proovida ja piiluda nurga taha ja vahetada olemise kohta, kuid ta ei saa – ta on rollis.

Kui inimene ei saa võimalust proovida erinevaid olemisi - enesena väljendumisi, et kogeda ja õppida ennast tundma, siis ta tunneb, et ta ei ole selles kohas iseendana vastu võetav, võetud. Ta avaneb mujale – loob ühendava sideme sellega, mis aitab laieneda - ennast avardada. Inimene leiab üles selle rollipartneri, mis võtab ta tingimusteta vastu ja annab loa lihtsalt olla. Kuna inimene on leidlik, siis ta leiab enese jaoks selle koha, kus olla piirideta – tema rollipartneriteks saavad raamatud, filmid, sport, aiandus, söögi tegemine, kiired autod, kuid ka nuga, mis lõikab, alkohol, suits, narkootikumid jne. Rolliraamide sisse suletud inimene leiab üles selle vahendi, mille abil saab ta luua enesele sellise enese Maailma, kus ta saab olla iseendana.

Marianne

05.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm III - Elu näitelavad

 

Inimene armastab lugusid. Talle meeldib kaasas kõndida ja ühes olla nende lugudega, milles kirjutatakse sellest, mida enesel enam või veel ei ole. Need on lood sellest, mida inimene ei ole saanud kogeda või on ta saanud osa ja nüüd tahaks kordust. Need lood on Maailm, millest inimene saab osa oma kujutlustes - seal elustuvad tema suurimad igatsused ja parimad unistused. Oma argistes püüdlustes tahab ta kogeda neid oma igapäevase elu sees - päriselt olemas olevatena – olla oma elu peategelane, kelle pealt oleksid need lood kirjutatud.

See on üsna tavaline, et vahel kogeb inimene oma elu ebaõiglasena, sest ta tunneb, et teda on ninapidi veetud ja lihtlabaselt petetud. Päris elu ei ole kunagi päriselt selline nagu see paistab vastu kino ekraanidelt ja teatrilavadelt või raamatukaante vahelt sõnadena loetuna. Neis, mängitud eludes, on kõik kuidagi teisiti. Inimesi ei valita teistega võrreldes välja, nad lihtsalt meeldivad juba enne, kui ollakse veel teineteist tundmagi õppinud. Neid inimesi tahetakse kogeda ehedalt ja vajatakse iseendina. Väljamõeldud Maailmades astutakse ustest sisse või komistatakse teisele tänaval otsa ja ongi selge, et see inimene on Minu ja õnn õitseb õuedes ning kasvab tubades.

Näideldud eludes polekski justkui nagu vahet, kui inimesel on olemas omamoodi veidrused ja harjumused, ta on „huvitava” välimusega, natukene või rohkem paks, ta omab negatiivseid külgi või harrastab pahesid. Inimene on Inimesena vastu võetud ja teda ei taheta ümber vahetada, muuta ega kasvatada – tal lastakse olla nii nagu ta on, sest see on parim, mis juhtunud, ilusaim, mida nähtud ja õnnelikum tunne, mida kogetud.

Päris elus võib algus olla üsna sama, kõik ongi õige ja inimene lihtsalt iseendana kõike ja ülivõrdes. Kuid, siis teeb aeg oma töö ja koorub välja see, päris inimene ise. Huvitavad küljed ja imelikud harjumused – need võivad olla ka pisiasjad, kuid ometi need moonutavad pilti ja muudavad korraga kõike, kui need puudutavad kõrval olija olemist. Korraga sai inimesest, kes on, see, milline ta on. Ja siis, enam ei tahetagi kõike kogeda ega täielikult vastu võtta – inimene iseendana pugegu kappi ja peitku ennast ära. Välja ja kogetavalt nähtavale jäägu see inimene, milline on osa saajate ja pealtvaatajate jaoks õige.

Elus võib minna ja astuda uuest uksest sisse või kutsuda uksekella helistanu tuppa - „Tere tulemast!” Kuid, kui palju on neid, kes seda tehes päriselt mõtlevad ja tunnevad - „Astu sisse, Inimene – oled iseendana oodatud ja vastuvõetud!” Tulija võib tulla ja olla ning olgu ta enese moodi, kuid ärgu olgu ta vale ja sobimatu. Elu näitelavadel on nii palju neid, kes on olnud päriselt oodatud, sest neid on igatsetud. Kuid ometi on ka neile pandud ootused ja tingimused, et tulija oleks sobiv, täiendaks, aitaks tunda hästi, paremini, õnnelikumana, õigena – aitaks kogeda kõike seda, mida ootajal oli/ on vaja. Tulija ei tohi põhjustada seda, mida ei taheta kogeda – olles vale ehk iseendana, äratada magavaid tundeid. Kuidas olla teise jaoks õige teise antud tähenduses, kui ollakse olemas ise endana?

Elu näitelavadel on haruldus olla õige, olles iseendana. Elu näitelavadel nõutakse inimeselt, et ta jätaks iseennast kõrvale ja valiks enesele rollid ja püsiks neis. Valitud rolle tuleb täita nii, et see oleks usutav. Kui keegi eksib või unustab ja paljastab iseennast, siis saab ta, Inimeste Maailmas, tunda tagajärgi – karistust väljendav publik reageerib väljavilistavalt tomatitega loopides või selja pööranuna enesekindlust põrmustava haudvaikusega. Inimesed elavad oma elusid näitelavadel ja pingutavad tõsiselt, et suuta olla, vastata tingimustele, ootustele ja tähendustele. Selle mänguga kaasa minnes juhtub nii, et rollist saab päris elu, sest kui teha seda kaua ja tõeliselt pingutades, siis võib inimena ise ennast ära kaotada – ta usub, et mängitav roll ongi tema ise. Temast saab see keegi, millisena ta ennast, erinevatest peeglitest vastuvaatavana, peab nägema.

Inimese esimene roll on olla laps. Kuid nii sageli ei tundu see väikene Laps Inimesena, sest ta on alles laps, keda tuleb kasvatada ja kujundada, kontrollida ja õpetada. Laps kogeb, et olla selline nagu tema ise on, ei ole alati hea olla – vanem/ kasvataja/ õpetaja keelab, halvustab, nõuab muutmist ja lõpetamist. Laps valib enesele, erinevates kohtades, erinevad rollilahendused – hea ja sõnakuuleliku või pahareti oma, vaikija või libeda meelitaja oma. Ise ennast paneb ta ootele, varjude sisse peitu. Laps mängib kaasa, manipuleerib täiskasvanute ja Maailmaga. Laps õpib teisi ja ka ise ennast petma selleks, et olla sobiv, õige, väärtuslik, armastust vääriv – kui roll on sooritatud hästi, alles siis võib ta saada vajamineva preemia hea töö eest - kallistuse, lahke pilgu, asja, söögi, tunnustuse.

Elu läheb edasi ja rolle saab võtta ja valida. Laps jätkab mängimist, sobitumist, õigena olemist, ootuste täitmist ja tähendustele vastamist. Kuid, kuidas hoida elu näitelavadel alles iseennast? Kuidas üldse õppida tundma ise ennast? Rollid määravad elu kvaliteeti ja inimese tähendust. Laps tahab omada vajalikke rolle ja tunda kindlust, et need jäävad talle alles. Kuid ta kogeb, et ta ei ole alati sobiv, õige ega vajalik – rollipartnerid võivad esitada võimatuid tingimusi, astuda lihtsalt suhtest välja või lükata teda ennast eneste hulgast välja. Nii palju on kõike seda, mis võib lihtsalt minna valesti ja muuta tema elu.

Nii et, kus siis on olemas see vabadus olla iseendana, kui ..., kui ..., kui ... . Mitte keegi ei ole kirjutanud valmis ega ulata kätte seda ühte ja õiget Inimeste Maailma rolli, milles olles oleks olemas kõik, õigesti ja hästi. Ühe Inimese aeg, elu näitelavadel, on täis erinevaid rolle, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et inimene on koos teiste inimestega. Milline on see roll, kellena valib Inimene mängida kõiki oma teisi rolle? Kas ta teeb seda teadlikult või mängib siin rolli juhus nimega alateadvus?

Marianne

04.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm II - Hinge õpilane

 

69-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/95067401/hinge-opilane

Laps sünnib justkui puhta lehena uude aega ja suurde Maailma, kuid elu ühes temaga ei alga kõiges puhtalt lehelt. Lapse vanemad on tulnud varem ja neil on omad väljakujunenud tähendused ning kindlad vaatenurgad juba olemas. Laps tuleb ja kohtab ootusi – tema vanemad on teinud mingil endale teada oleval põhjusel otsuse, miks just nüüd oli õige aeg laps saada, nad tegutsesid ja tagajärg jõudis kohale. Loo muudab huvitavaks see, et lapse sündides ei tea vastsed vanemad, kas tulija vastab nende ootustele ja milline saab tema olemas olemise tegelik tähendus olema.

Laps tuleb ja kogeb olemist, kuid olemine, oma elu elamine, ei ole lihtsalt niisama olemine. Ka laps on see, kellel kasvavad ootused ja vajadused, sest kogu aeg ei ole ühtemoodi olemine ega hea olla. Laps omandab ootused, sest ta kogeb, et lahendused tema teemadele, tulevad väljastpoolt. Laps kasvab ja õpib ja kogeb, et vanematelt saab veel rohkem oodata, kui see, mida ta seni on teadnud. Vanematel on ootused ja lapsel on ootused.

Oma pere ringist väljaspoole jääb nii palju teisi, kellel on sõna Laps kohta omad tähendused ja neist lähtuvad ootused olemas. Lasteaias, liivakastis, koolis – ükski algus ei ole päriselt uus ega valge leht. Uued kohad on lihtsalt järgmised lavad, millele on omistatud erinevad ootused ja tähendused ning seal saavad lapsed ja/ või täiskasvanud kokku ja tegutsevad koos. Erinevad ootused ja tähendused on juba enne alustamist kujundanud ees oleva - igal laval on paikka pandud kindlad rollid, mille täitmiseks ollaksegi kokkutulnud ja need joonistatakse nähtavaks ning tuntavaks iga osalise ootuste ja tähenduste ja kogemuste põhjal.

Kas laps on inimese esimene teadaolev roll, millega ta iseennast samastab või on ta ka, Inimene, kes selle nime ja näoga on ühe Hinge järjekordne roll? Uues alguses saadakse uus nimi ja nägu on ka teine, kuid vanad lood käivad kaasas ja jätkuvad uues kuues. Vanadest lugudest lähtuvalt on igal, uuesti sündinud, inimesenäolisel Hingel juba olemas oma tähendus ja kaasas ülesanne - täita enesele võetud ootused.

Kuna laps on laps, siis ta teab oma algust vanemate lapsena ning ta ei mõista, et see on lihtsalt üks roll paljude teiste seast. Ees ootab veel palju seda, millega teda nimetatakse ja mida tema ise endale valida võib. Iga roll on erinev võimalus – rollinimed on märksõnad, mille kõlades lahendatakse etteantud raamides hargnevat lugu, mille algus ei pruugi olla olevas hetkes ega üldse ka tänases ajas.

Kuna laps on algusest alates olnud Laps, kuid mitte Inimene, kes on teadlik enese algusest ja ajast ning sellest, miks ta on ja millisena tema ise on, siis ta ei mõista ennast rollidest eraldada ega eraldi näha. Elamine iseendana on ka üks inimese rollidest, mida ta valib mängida – ta arvab end olevat, ta arvab end tundvat, tal on olemas nähtavalt kehalised piirid ja näo tunneb peeglitest ära. Inimene valib endale rolli – olla Mina ise enda moodi. Seega ta kujundab ennast – inimene loob ise ennast iseenda poolt antud tähenduses ja enese ootustele vastata püüdes. Inimesel on enesele kindlad ootused ning antud ka olemas olemisele tähendus ja just sellepärast on oma elu inimesena elamine rolli täitmine – elu sünnib raamide sees – enese poolt enesele asetatud raamide sees.

Tänase aja inimene on ära kadunud rollide maailma – see on see, mida ta teab, sest ta on kogenud seda maailma ainsa ja tõesena. Kõik erinevad rollid, mida inimene valib erinevate rollipartneritega mängida, on täis erinevaid ootusi ja tähendusi. Selleks, et püsida olulistes, enese poolt valitud või etteantud rollides, sooritada edukalt neid rolle, saada neist vajaminev, vastata kõikidele ootustele õigesti ning mitte eksida, on inimene rollis ka siis, kui tal ei ole nähtavat partnerit kõrval.

Sellel, nn rollidest vabal hetkel, inimene kujundab, kontrollib ja kasvatab ise ennast, ta kahetseb eksimusi, lahkab valesti tegemisi, olemisi, ütlemisi, vihkab neid rollipartnereid, kes ei vasta tema ootustele või kelle ootustele tema ise ei suuda vastata ning peab plaane, kuidas saada endale roll, milles olemist ta tahab kogeda. Inimene jätkab enesele vajalikes rollides olemist ka siis, kui kohal ei ole rollipartnereid ja lugusid ei mängita parasjagu laval. See on inimese lahendus ise endale, et kui kord on käes võimalus olla päriselt rollis, siis on tema juba ettevalmistununa ja õigena olemas - suudab kohe enese või teise jaoks vajalik ja õige olla.

Olemas olev inimene on Inimeste Maailma sees olemas. See on koht, kus inimese hingeilust ja enesena elamise rahulolust, tundub palju olulisem olevat see, millisena inimene suudab/ oskab/ tahab oma rolle sooritada. Väljastpoolt vaadates on saanud tähtsamaks see, kui edukas, silmapaistev ja õnnestunud inimene enesele valitud või ette antud rollides suudab olla. Inimese olemas olemise väärtus ja tähendus, see tähendab tagasiside inimese vajalikkusele, õigena olemisele – tuleb rollipartneritelt, kes temaga läbi erinevate rollide (päriselt olemas olevate või ka ettekujutatute) seotud on. Need hinnangud, mis puudutavad tunnustades või põrmustades, on antud rollis olijale rollis olemise ja selle täitmise eest, kuid need puudutavad inimest väljaspool rolli.

Inimeste Maailmas on kõigile ja kõigele ootused, et olemas olev oleks see, mis tema tähendus on – siin ei ole vahet selles, kas tegu on kivi, vee, puu, maja, auto või Inimesega. Lugusid muudab huvitavaks see, et igal inimesel on igale asjale antud oma tähendus ja sellest tulenevad ootused, milline see asi on, mida selle asjaga teha saab, milline on asjast saadav kasu, mida see ei ole – kindlad vaatenurgad elule ja olule. 

Valides olla rollis, ei tähenda see igakülgset vabadust, kuigi seda võib lahendada improviseeritult ja hetkes sündivana. Kindlad rollid tähendavad korduvaid mustreid ja etteantud jooniseid. Igal rollil on oma eesmärk, tähendus ja ootused – tasu/ kasu saamine ja andmine. Inimesel on võimalus võtta vastu teadmine, et iga hetk on võimalus valida enesele roll ning muuta selle lahendust ja tähendust ning samas on igal inimesel olemas võimalus astuda teadlikult rolli(de)st välja. Inimesel on võimalus teha tutvust ise endaga väljaspool rolle – lugeda ise ennast – mõista enese poolt antud tähendusi ja jõuda selgusele, kas, oma samme valides, ollakse valinud olla rollis või osatakse elada, sest nähakse selle olemas olemist, rollide Maailmast väljaspool. 

Kas Sina kohtud inimese, kui Inimesega või rollis olijana, kes on leidnud enesele vajamineva rollipartneri?

Marianne

03.11.2021.a

Rollide maagiline Maailm I - Rolliderägastikku ära eksinud

 

Kas oled peatunud ja mõelnud selle üle, kas Sina tahad olla koos inimesega, kui Inimesega või vajad enesele rolli või pead olema rollis rollipartnerina, kes on Sinu jaoks vale ja seega kohustus? Vale on see, kes ei tee nii nagu Sina seda tahad/ vajad. Temaga koos ei saa Sa olla vabana – iseendana - pead olema ja näima. Temaga ühes käivad tunded – ta ei muutu, et teie suhe muutuks ja tahaksid olla. Vajad rolli, kuid ei taha selles olla – ei taha partneri pärast. Rollipartner on vale siis, kui Sina oled olnud õige, kuid ei saa enesele vajaminevat vastu. Roll ei ole karistus, vaid võimalus kohtuda Inimesega. Kuid sõjas olevad Minad ei taha teist Mina enese lähedale.

Ära unusta ennast magama st rolli mängima. Iga roll ei saa pakkuda kõike vajaminevat. Ära unusta ära, millisel hetkel, kus ja millise nime all oled – rollist saab välja astuda. Millises rollis olles, millist rolli lahendad? Kui olles, ka Sina ise ei tea, millises rollis oled ja mida teed, siis ei saa ollagi selgust ja ongi segadus. Ka rolli sees saab olla rollis – nt oled ema lapsena või täiskasvanuna – kas oled jonnivana, isekuse tunnete hetkes või valmis leidma ühist lahendust, et rolliside säiliks.

Kui ei olda enesest teadlikud st ei mõisteta, millise rolli vajadused on täitmata, siis ei saada ka aru, mis käivitab ja miks ei lahene. Enese Alguse allikas ei ole selgust. Allikas on sogane. Kus on algus - enesena olemine? Millise rolli valid olemiseks – mis kaasneb ja mis mahub selle sisse? Oled olemas igas oma rollis, kuid igas rollis ei pea ega saagi saama kõike – roll pakub selle, mille jaoks see loodud on. Laps on kellegi laps, vanem on lapsevanem, töökaaslane on kaaslane tööl, ..., ... .

Oled mõelnud, et kui on, siis ongi selle kohas kõik, kuid tegelikult ei pea see paika, sest inimesed kohtuvad eesmärgi pärast või nimel. Kohtutakse, sest soovitakse, midagi kelleltki teiselt või ise pakkuda ja seega ollakse juba ise ette rollis või kohtutakse sellega, kes tuleb ligi rollis olles – tänaval uudishimulik naaber, koolis õpetaja, kohvikus ettekandja.

See ei ole veel kõik – kas elukaaslastena olles on ka tegelikult aega ja oskust olla need, kes ollakse mehe ja naisena või ainult abi kaasad selle sõna tähenduses või lahendatakse oma rolle lastevanematena või diivanikartulitena telefoni ja teleka seltsis või Maailma ja teiste arvustajate/ parandajatena või vajaduste näljas rollidesegaduses olijate või lastena, solvunud teismelistena, nõudliku emana, poissmehest sildade põletajana. Ela, siis veel oma elu, kui nii palju on segadust ja selgus on kadunud.

Tormatakse pea ees suhtesse, jätkatakse pimesi ja oodatakse ning vajatakse kõike, millest hing igatseb ja silm ihkab. Kui rollipartner on kuvand – inimese ettekujutus inimese soovide täitmiseks, siis inimene ei näe Inimest.

Marianne

01.11.2021.a