Inimkeha on Hinge võimalus kõndida enese ees laotuval teel. On inimesi, kes elavad paikselt ja vaikselt, sest nad ei taha mujale ega teisiti – nende Hinge ei kutsu kaugused ega võõrad teed. Nemad ei ole ärkvel ega teadlikud enese möödunust ja see ei sega neid – see ei vii neid argiselt kursilt kõrvale. Neil on vabadus ja aeg elada sündimisega kaasa saadus ja näha end esiemade ja esiisadega ühes seisvana.
On inimesi, kes on kodutud ja ajatud, kuna neil ei ole paigal ja paigas hoidvaid juuri, sest nende Hing on tugevam ja teadlikum, kui nende füüsilise keha geneetiline kood. See tähendab, et on inimesi, kes, kuuludes, ei kuulu sinna, kuhu nad sündisid.
Neid ei taheta sinna, sest nad ei ole samad. Ka nemad ise kogevad enese erinevust ja näevad välja jäetust. Neid kutsuvad kauged teed ja neile saadavad sõnumeid möödunud ajad. Nende aeg ja tee on olla mujal. Nende aeg on lõpetada Hinge ülesanne/ ülesanded. Olla seal, kus on aeg olla. Teha seda, mida on aeg teha.
Olla võõrsil ja olla võõras. Inimese jaoks on see raske kogemus. Tema ju tahaks seda, mis ja kuidas on normaalne – olla teistega, enda omadega, üks ja sama, mitte välja jääda, mitte erineda. See ei õnnestu – kui inimene ise ei lahku ja teede kutset vastu ei võta, siis ta süüakse/ jäetakse välja – suunatakse eraldi olema - ära minema.
Üksindus – Hinge teekond on inimese üksindus. Ta kuulub oma inimkeha ja selle koodiga ühte kohta, kui Hingega teise kohta/ teistesse kohtadesse. Kuid sageli ei ole ta ka selles teises kohas oma, sest tema, oleva aja, inimkeha ei kuulu sealsete teistega kokku – tema keha kood ei ole sama.
Üksinduse kogemus on see siis, kui üks maa pind saadab inimese minema ja teine maa pind võtab Hinge vastu, kuna tollel on oma ülesanne, teekond, aeg just selles kohas ja ajas - inimene saab, siis endale olemiseks ja elamiseks koha, kuid see ei tähenda, et teda omaks peetakse – ta jääb võõraks ja erinevaks/ eristuvaks.
Mõistmine. Sageli ei tähendagi Hinge teekond seda, et seal, kus inimene tunneb end maa pinnaga ühes olevana, oleks ta koju jõudnud ja teiste inimestega üheks saanud. Inimese lugu on palju karmim – tema ülesanne on enesele olulise energia ja informatsiooniga koos olla. Selles kohas, selles maa pinnas on võimalus, mida mujal ei ole.
Seega kõnnib inimene enesele jäetud sõnumite jälgedes – ta teeb seda justkui kodutuna ja pidetuna – ta elab oma inimese elu ja on osa geneetilisest koodist, kuid samas on ta osa kõigist nendest aegadest ja maa pindadest, millest Hingel on ülesanded kaasas.
Kes Mina siis olen - kui Mina olen, kuid Mina ei ole?
Marianne
27.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar