Inimese sisse on salvestunud sõnumid, mida ta, ikka ja jälle, avab ja kasutab – osad on tema ise, erinevas vanuses ja erinevas teadlikkuses, salvestanud, kui olulised ja vajalikud, kuid ka mõistmatud ja lahendamist ootavad ning ka ära peidetud ja teiseks muudetud.
Kuid osad sõnumid on inimese sisse salvestatud – inimene ei ole neid ise mõtestanud ega nende tõepära, eelnevalt, kogenud. Vägivalla ja vähendamise ajal on inimene olnud ilma kaitse ja filtrita ning see tähendab, et kellegi teise informatsioon on tema osaks saanud – tema teab seda, tema kogeb seda, tema kasutab seda, kuid ta ei ole teadlik enese lõhestumisest ega tee vahet, kelle oma mingi informatsioon on ja miks see tema kasutusse on antud.
Vägivalda ja vähendamist kasutades edastatud informatsioon on mõeldud inimesega manipuleerima – kaotama tema teadlikkust ja elutervet mõtlemist, asendades selle teabega, millel on inimest vähendav/ ära kasutav/ suunav/ muutev/ tõkestav eesmärk.
See informatsioon on mõeldud inimese kuulekaks ja kontrollitavaks tegemiseks ja, et inimene ise kasutaks seda, ilma, et ta teisi variante kaaluks/ tõeseks peaks ning, et ta pöörduks tagasi nn alguse allika juurde, et kinnitust saada või uut teadmist hankida – eesmärk teha sõltuvaks info andjast.
Inimese kasutusse antud informatsioon on, kui, temast, portree maailmine - Sina oled selline. Sina reageerid sel moel, sest Sina oled selline. Sina oled selline, sest Sina reageerid sel moel. Kunstniku tõlgendatud joonistusel on inimest ära seletavad omadused, kui teda lõplikult paika panevad värvid ja kinni pitseerivad jooned. Inimene, kellel ei ole oma Mina paigas ega selgena, võtab selle pildi, enesest, kaasa ja kasutab seda ise enda ära seletamiseks.
Informatsioon ei ole kunagi ühene ja selge suurus – see on alati kihiline ja sellel on ühe ja sama inimese sees - erinevas eas, teadlikkuses, võimekuses - vastuvõtjad, tõlgendajad, kasutajad. Selleks, et eneses selgust saada, tuleb inimesel olla sellest faktist teadlik – muidu ta ei suuda enese sisse salvestunud mõistatusi lahenda.
Informatsioon, millegi-kellegi kohta/ millegi-kellegi suhtes, tähendab, et ei ole ainutl üks või ainult teine või ainult kolmas, vaid on üks ja teine ja kolmas ja neljas – kõik on korraga, midagi on esiplaanil, midagi jääb varjatuks, midagi mõjutab rohkem, midagi vähem, kuid kõik on üks suur infokogumik.
Kihiliseks teeb loo see, et inimene ei teadvusta oma erinevate tasandite ja erinevate Minade info töötluse ja kasutamise võimet – kuna teadlikkus ja eesmärgid on erinevad, siis ei ole kõigi jaoks kõike – on ainult teatud kindel ala. See, mis sellest väljapoole jääb, seda nagu ei oleks ja seega sellega ei arvestata, kuid ometi mõjutab kõik kõike.
Siis, kui möödunud aja laps on avanud sõnumi ja reageerinud sellele, siis ei ole temal suure aja teadlikkust ja oskusi. Siis, kui suur on avanud sõnumi ja sellele reageerinud, siis ta ei tea arvestada enesega, kui väiksega.
Mõlemad osad teevad valikuid ja lähtuvad enesele antud ülesannetest ja on loogiline, et inimene, kui kompuuter, on sellest segaduses, läheb, aeg-ajalt, lühisesse ning käitub mitte adekvaatselt. Põhjuseks see, et ta ei ole eneses üks – ta laguneb/ jaotub osadeks ja need osad seisavad üksteisest lahus, põrkuvad teineteisega ja on vastandlikud.
Siis, kui on üks ja teine ja erinevad tasandid mängus, siis oluline on see, millise valiku inimene teeb – kas ta arvestab kogu informatsiooni tervikuga või ta valib, sellest, välja ainult ühe. Oluline on see, millisele tulemusele ta jõuab ja millise eesmärgini tahab jõuda ja millise hinnaga on ta valmis seda tegema.
See on see koht, mil tuleb mängu üks või teine – inimene valib öelda ühele Jah, teisele Ei – mõlemad ei saa teoks ega ole võimalikud. Inimene tahab/ peab valima ühe ja jätma teise, sest mõlemad on ühildamatud.
Tegelikult inimesele näib, et erinevad informatsioonid, tema enda sees, on ühildamatud ja seega jätab ta osa enesest kõrvale, kui tülika ja segadusi tekitava. Inimene ei püüdle tervikuna olemise poole, sest ta ei saa aru, et tema erinevad Minad ja vanused on kõik üks tema – need on tema teadlikkuse osad, mis on erinevale kaugusele jäänud ja erinevate oskuste/ mõistmise/ vajadustega – kõik osad, inimesest, ei ole veel täis kasvanud.
Inimese kihilisuse mõistmiseks, harutan ühte sõnumit - „Tema läks reisile, Euroopasse.”
Teadvustamata - Mida ja miks Mina tunnen? - järeldab inimene loogiliselt, siis kui ta saab aru, et tema on oma tunnete poolt häiritud – järelikult Mina olen kade - teab ta vastust. Edasi järgneb tavaline tundeinfo kustutamine/ õigeks tegemine - Kuid Mina ei tohi kade olla – see on inetu tunne – teise pärast peab rõõmus olema = teisele peab rõõmsalt, positiivselt, toetavalt vastama/ vaatama = Mind ei tohi kadedana näha.
Inimene tegeleb nime saanud tundega ja selle kaotamisega. Kui teine saab seda, mida Mina ei saa, siis kui Mina ei rõõmusta, siis järelikult Mina kadestan teist. Mis muu põhjus siin saaks veel olla – see on see, mil moel on ennast õpitud tõlgendama ja tõlkima – kellegi teise informatiivse käsitluse tulemusel. Ega Sa kade ju ei ole. Sina oled kade – kas Sul häbi ei ole. Miks Sina ei taha teise pärast rõõmus olla – Mis Sinul viga on?
Vaimselt piiratud inimene jääb enesele õpetatud järelduse tegemisse kinni ja proovib, siis mitte kade olla, et olla õige. Kuid häiritus, enese seest, ei kao ära, sest järeldus, enese kohta, on olnud vale. Inimene ei ole vaadanud sügavamale ega otsinud seda, mis on loo sees veel – inimene ei ole harjunud kihilise informatsiooni harutamisega – seega ta ei tea, et X suurus ja B suurus mõjutavad teda ning hoopis teisiti, kui algselt arvatud.
Erinevad kihid. Enese osa loos – vastutuse võtmine – siis, kui Mina ei oleks, teisele, näidanud olemas olevat võimalust, siis too ei oleks nüüd pettunud ega võimalikuna olnut kaotanud. Teise tunded ei oleks siis, üles ja alla, liikunud. Minul on kahju, et sellise kogemuse põhjustasin – see ei olnud see, mida ja kuidas tahtsin – kuid tulemus ei sõltunud Minust.
Teine kiht. Sõnades, välja öeldu taustal, paistis kätte, kui oluline üks inimene teisele on, aru oli saada, kui lähedane lähedus oli paika pandud – oli näha see, mida ja kuidas enam ei olnud. Vastutus ja hoolimine, kuid ka kaotuse kogemus – siis, kui täna on nii, mis siis saab olema tulevikus – info annab teada, et olevas on vahemaa juba suurenenud. See on teadmine – Mina ei saa seda protsessi muuta ega suunata – teerajad on lahknenud. Tean, milleni see võib viia – Mina ei saa ette ära kaitsta ega vältida.
Kolmas kiht. Järelikult läheb hästi ja tulevad toime ning seavad oma elu. On õnnestunud ja õnnelikud. Teavad, mida tahavad ja suudavad selle endale anda. Omal moel toob see kaasa rahu ja kergenduse.
Neljas kiht on automaatse järelduse üle vaatamine – Mina ei ole kade, Mina ei taha sedasama kogemust – Mina tean, et Minule meelepärane on Minule võimalik ja tehtav – Mina ei ela teiste kaudu ega väljendu teiste kaudu – teised ei võta Minult ära – Mina saan endale olulise ise endale anda.
Oluline mõistmine – see, kui peast käis läbi mõtte – nemad saavad seda, mida Mina, siin ja paregu, ei saa – siis ei tähendanud see kadedust ega halva inimesena olemist – see oli informatsiooni vastu võtmine ja enesele antud teave – info kogumine ja sellele enese osa lisamine – et anda ise endale teada, mis ja kuidas on Minule oluline – resile minek, kui vabaduse ja uute kogemuste kogemise võimaluse valimine.
Sama tahtmine/ vajamine ei tee inimest kadedaks, vaid ta on teadlik iseendast ja seega saab ise endaga arvestada. Tegeleda enda kurbuse tundega, kui kohe ei saa – tegeleda enda kaotuse tundega, kui samal moel ei ole võimalik – tegeleda enda rahuga, kui on kergendus, et ei pea samal moel. Jne.
Ühe lause sees, millega inimene on kohtunud, on nii palju koos ja peidus. Enese sees häirituse lõpetamiseks ja tasakaalu taastamiseks, on oluline teadvustada, et kõik esiletõusnud kihid vajavad eraldi hetki ja läbi mõtlemist ning mingile seisukohale jõudmist ja vajadusel, tegevuse kohta, plaani.
Eneses selguse ja korra loomine, kõiki tasandeid ja kõiki aspekte hoomanuna, on vaimselt avatud inimese tunnus – inimene kuulab ise ennast, inimene arvestab ise endaga, inimene mõistab ise ennast.
Laps on haavatav ja kergesti mõjutatav – siis, kui ta ei oska ise anda endale seda informatsiooni, mida ja miks tema tunneb ega saa aru, millele tema täpselt reageeris, siis tal puudub enese kindlus ja ta võtab kasutusele, kellegi teise tõlgenduse – eriti siis, kui seda öeldakse halvustavalt, vähendavalt, hukka mõistvalt, pilkavalt, solvavalt.
Laps näeb ennast, teise sõnades – see olen Mina, selline olen Mina. See Mina käib endaga kaasas – laps reageerib automaatselt – selline tunne, selle pärast. Vaimselt kasvava inimese tunnus on see, kui ta tabab ära ebakõlad – temale antud hinnang ei lähe kokku tema enda informatsiooniga. Ebakõla tähendab võimalust kõndida ise oma teekond ja jõuda välja enese selguseni.
Kunagi oli Tallinna lauluväljakul mingi maailmakuulsa fotograafi tööde näitus – seal oli üks sari sellest, kuidas üks inimene ära tapeti – tänaval maha lasti – samas olevad inimesed seisid ja vaatasid pealt ning lasid sellel sündida. Nad seisid ja tegelesid enda eludega edasi, kui eluta jäetud inimene tänavatolmus lamas.
Tulin näituselt välja ja olin väga häiritud. Nähtu ajas mind nutma – emale oma kogemusest rääkides, andis ta teada, et olen nõrganärviline – halvustavas võtmes. Sain aru nagu oleksin vale, ebanormaalne. Tänases tean, et mind tegi abituks, haavatavaks ja kurvaks see, et mitte keegi ei reageerinud – mitte keegi ei võtnud mitte midagi ette – kõik teadsid tulemust, kuid mitte keegi ei hoidnud seda ära. Keegi ei reageerinud ka siis, kui elu oli võetud - vaikus, ükskõiksus, tühjus.
Olen lugenud väga palju raamatuid läbi ja paljusid neist mitmeid kordi. Mõne raamatuga on olnud teised lood - ma ei saanud uuesti lugeda ega tegelikult ka lõpuni lugeda Stefan Sweigi Marie Antoinetti kohta käivad jutustust - Marie enda valik viis ta tapalavale - kuna see, pöördelise tagajärjega, otsuse koht ja selle tulemus jäid endiselt alles - siis ma ei olnud võimeline seda teekonda lõpuni käima ega ka kordama.
Neli aastat tagasi kirjutati pojale prillid välja ja samal ajal olid ka breketite kandmise aeg tulemas. See informatsioon tegi mind tundlikuks – rääkisin sellest emale ja see kõik ajas mind nutma. Tema korrutas, et kõik on korras ja korras – midagi ei ole lahti. Ole õnnelik, et breketid saab ja prillid on vajalikud,
Siis ma ei saanud kohe endast aru, kuid tänases mõistan – ma ei tahtnud oma lapsele sellist kogemust, ei tahtnud seda pidevat enese kontrolli ja piiratust, nii vara, tahtsin, et tal oleks, endiselt, muretum ja kergem aeg. Mina sain aru, et tema lapsepõlv sai teise taseme – ta pidi olema hoolikam, korralikum, järjepidevam, vastutustundlikum – oli enne ja oli pärast koht. Mina ei saanud seda muutust ära hoida.
Marianne
09.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar