Mõtted ei ole valed – tuleb olla julge ja astuda enese mõtete teel – ei loe, et need, alguses, tunduvad inetutena, näivad kohatutena, paistavad valedena, käituvad sõnakuulmatutena, kõlavad tüütute ja ära leierdatutena. See on, kellegi hinnang, millegi tõlgendus, mingi hirm, surve tajumine – ära ole aus, varja ennast, tee teiseks, ära mõtlegi.
Enese mõtted on teekond, mis sageli jäetakse pooleli või käiakse seda kindlat rada pidi – harjumus, sõnale kuulelikkus, teadmatus, teadvustamatus, tahtlikkus – mingi tunde kogemise vajadus. Nii nagu on õpitud toimetama, nii ka tehakse ega peeta seda muutust vajavaks.
Mõtted ei tule tühjast ega ole kasutud – neis on informatsioon sees – Mida Mina ise endale teada tahan anda? Millesse Mina kinni olen jäänud? Miks Mina nii huvitavalt arutlen/ usun/ tean? Millist otsust ei ole olnud valmis vastu võtma? Millisesse teemasse ei julge sisse astuda? Mida Mina häbenen? Kellena Mina olla ei taha?
Mõtted on teekond, millel on võimalik vaimselt kasvada – selleks tuleb võtta lahti enese kasutuses olev informatsioon – vaadata see üle, mõtestada kasutuses olnu, lisada sinna juurde, lõpetada millegi kasutamine – tuleb laduda endale põhi – Mina, Minu teadlikkus.
Surm ja inimene. Mida see tähendab, mida see endaga kaasa toob? Vahel seondub sellega vabaduse puudus, sest on võlgu olemise tunne – Mina olen Mina, seega olen Mina kohustatud teise jaoks olemas olema – teisele võimaluse andma, teise kasutada olema.
On tavaks, et surija soov täidetakse – teda aidatakse ja tema sõna võetakse kuulda, sest tema aeg on lõppemas. On tavaline, harjumuspärane, justkui kokkuleppeline, kuid ka lootus, et siis teevad inimesed oma elus inventuuri, sõlmivad kokku otsad, lahendavad ära sõlmed, taastavad tasakaalu, tasuvad arved, muudavad oma seisukohti = nemad kahetsevad, paluvad vabandust, mõistavad oma sammude tagajärgi = kergendus, vabanemine, pääsemine süüst, puhastumine.
On surija sõnumi kuulja töö, eelnevale ja olevas ajas olevale toetudes, panna oma valik paika, vastates küsimusele – kas teise soov on tõeline ja siiras või on see vormi täide. Tava ja harjumus on loo üks osapool, kuid teine lugu on tegelikkus – oma elu õhtus seisja saab teise olemas olemist ära kasutada.
Mina palun vabandust/ Mina kahetsen – see on enesele Mina kogemuse andmine – Mina olen selle sammu astunud, nüüd lahkun Ma puhta südametunnistusega – Mina olen kõik õigesti teinud – Mina olen lausunud sõnad – Minule tuleb õigesti vastata – Sina oled andeks saanud/ Sinul ei ole, midagi andeks paluda/ jätame selle teema = nüüd on kõik, Minu poolt on punkt pandud = Mina lahkun õigena.
Tegelikkus – inimene ei muudaks midagi - siis, kui aega oleks tal veel, siis ta jätkaks samal moel. Tegelikkuses ei huvita inimest teise kogemus ja teisele osaks saanu ega enese sammude tagajärjed – ta ei anna teisele, enese loos, teist kohta, kui ainult see vabastavate sõnade lausuja oma – vahendina kasutamine.
Vormi täiteks olemine ei kohusta kohale minema ega seda rolli, mis on jäetud, täitma – hoolimata sellest, et teise aeg on üürike, ei pea võimaldama teisele kogemust ja teadmist, et ollakse teda vabaks andnud ja puhtaks pesnud, ilma, et teine oleks tegelikult kahetsenud ja seda väljendanud.
Ilma, et teine oleks, selgelt ja üheselt, mõelnud, kellegi teise peale rohkem, kui enese peale – et see teine jääb ilma sõnumita, ilma olulise teadmiseta, ilma tähtsa kogemuseta – Mina ei saa seda hiljem enam teoks teha – Mina ei saa enam teist võimalust, et teisele ise ennast näidata - Mina saan seda teha, ainult, nüüd ja kohe.
Siis, kui mineja ei kahetse ega muudaks midagi – ei tee reaalseid samme, kuni tema aeg veel jätkub ega ole tal sõnumit, mis on tõene – siis ei pea temaga kohtuma minema ega ise ennast kasutada andma. See on vastus, teise tegelikkusele – see ei ole jonn ega kius ega solvumise väljendus – see on rahu ja kindlus, milles väljendub teadlikkus.
Mina olen teise vabaks andnud, Mina ei oota ega vaja temalt midagi – Mingu enese rahus – Mina võtan ühisest loost enese osa kanda, teise osa jääb temale – see ei ole enam ühine, milles teist ei ole – need on kahe inimese teed, mis ei ristu ega käi kõrvu – sõnum on möödunu kaja, mis andis võimaluse mõtete mõtestamiseks ja enesega kooskõlas oleva valiku tegemiseks.
Kõhklused ja kahtlused - kas Mina teen õigesti, kas Mina valin õigel moel - on loomulikud, sest üsna tõenäoliselt ei kinnita kaalutlusel olevat valikut mitte keegi - sel moel ei ole ju õigust valida - sel moel ei ole ilus ega viisakas teha. Üksindus ja eraldi jäetus, hirm tagajärgede ees.
Süü tunne ja häbi tunne tulenevad ümbritsevas keskkonnas/ ühises süsteemis kasutusel olevast informatsioonist – Mil moel ja kuidas on, Meile, õige – ei loe, mida see maksma läheb ega see, mis on tegelikkus – loeb see, kuidas kehtivale normile vastav ollakse – loeb see, kuidas ümbritsejad hindavad ja millise hinnangu annavad.
Tähelepanu survele allumine - tähelepanu surve all, tegelikkusega kooskõlas oleva enese valeks pidamine, jättes kõrvale tegelikkuse, on rolli valimine, on rolli kinnitamine, on rolli truudus, on rollina olemise käitumise teostamine.
Roll ei tähenda inimest ega tähista tema vabadust – roll tähendab kindlat ja suletud infobaasi, kindlalt piiritletud ja suletud keskkonnas = Mina pean, sest Mina olen Mina. Mina tean oma kohta ja enese kohustusi – Mina ei tohi eksida ega teisiti valida – Mina ei tohi teist petta ega teda alt vedada – Mina pean kinnitama teise rolli = Mina pean võimaldama teisele vajamineva/ oodatava kogemuse, mis siis, et see ei ole tegelikkuse kinnitus – ei, midagi isikku - ainult rollid kohtusid ja täitsid formaalsuse.
Lõppu tähistava aja jooksul on võimalus näha inimese valikuid ja eesmärke – siis, kui inimene helistab ja räägib, ilmast ja kõrvalisest, kuid ei ütle kunagi, et tema tahab kokku saada, tema tahab koos olla, tema tahab olulist jagada – ei ütle isegi seda, et tema aeg on lõppemas, vaid see tuleb välja, kellegi teise jutust – kui tema ise valetab ennast haigeks ja keeldub kohtumast, kuigi see oli kokkulepitud ja nii temal, kui kohtumist oodanul on olemas teadmine, aja piiratusest.
Kuid siis, seesama inimene räägib teistele või teised räägivad teistele, et näe vaata/ näe vaadake, milline tänamatu, kasvatamatu, ülbe ja hoolimatu too on – tema ei lähe ega ole tänulik ega näita välja austust – Meie mõistame tema hukka = tema ei täida oma rolli = tema ei anna teisele rolli kinnitust. Ja nii siis seda tehtigi – näidati välja valeks pidamine, hukka mõistmine – keelduti kaastunnet avaldamast, keerati teisale, vastati vihaselt, jne.
Aja piiratus ei muuda põhi mõtteid ega sunni kuulekusele – enese sammu tegemiseks on oluline näha ära teise inimese sammud, mõistmise teel – tegelikud sammud, sinnapoole, mis annab teada inimese valikust ja mõtetest.
Siis, kui inimeste Maailma tasakaalustavaid samme ei sünni ja teoks ei saa, siis on see informatsioon, mida kasutada ning sellega seoses tuleb anda endale teada – Mina võtan vastu enese sammude tagajärje = süsteemi reaktsioon, veel võimalikuna oleva kohtumise ära jäämine. See on tegelikkusega kooskõlas olemise ja teadlikult tasakaalu hoidmise hind.
Enese samm on teisele vastus = Mina annan teis(t)ele võimaluse teha ennast nähtavaks – surija võtab vastu enese sammude tagajärjed – see, mida tema ei ole valinud, see tema omaks ei saa, seda tema kogeda ei saa. See ei ole karistus ega ülbus ega tänamatus, vaid teise tegelikkusele vastamine – tema ausa tegelikkusega arvestamine ja sellele, koos kõlas olevana, vastamine.
Marianne
07.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar