Asendamine – alateadlik enese suunamine, tundma seda, mida saab ja võib ja on mõistetav. Vaimne piiratus tähendab enese mõistmatust - Mina ei tea, mida ja miks Mina tunnen, tegelikkuses – Minul ei ole õigust selleks – Minul ei ole õigust olla enese informatsiooniga kooskõlas – Mina pean, enese väljendamiseks/ enese kogemiseks, kasutama teist informatsiooni.
Tunnete mustrid – inimese tunnete teerajad on sisse tallatud – need on harjumuslikud ja iseenesest aset leidvad. Inimene ei mõtle nende peale, tema kasutab oma tundeid nii nagu on temale tavaks saanud. Seega ta ei peatu, ei keskendu ega süvene ja seega ta ei mõista ega muuda – ta lipsab tundma, tema suundub tundma – tundma tunnet, vajuma harjumuslikku seisundisse – kõik see, selle asemel, et tegeleda olemas oleva informatsiooniga – ausalt ja selgelt.
Inimene on enese tundeseisundist sõltuvuses – tema ise toidab ennast informatsiooniga, mis aitab tal tundena olla – kõige selle hulgast, kuidas tema võib ja saab reageerida, valib ta endale kindla tunde, mis väljendab/ kirjeldab/ eirab/ asendab seda informatsiooni, millega tema nõustuda ei saa, mida tema mõista ei oska, vastu võtta ei taha.
Inimene ei ütle endale, et – ka nii võib, ka sel moel saab, ka sel viisil on okey/ võimalik – Mina ei pea, teatud kindlal moel, saama, olema, omama, tundma – Mina saan valida teisiti, Mina saan elada teist moodi – see on tehtav. Minul on õigus olla õnnelik ja rahus, Mina ei pea kannatama ega ise ennast valeks pidama, häbenema, varjama – kuna, kellegi teise arvamus, hinnang, pilk, otsus, reageering, Minust erinevalt asjale läheneb.
Vägivaldne kasvatus ja vähendav käsitlus on üks põhjustest, miks inimene ei ole õppinud enesega aus olema ega iseendaga, konkreetselt, iseendast rääkima – Mina olen vihane, sest Mina – Mina olen kurb, sest Mina – Mina olen kade, sest Mina – Mina olen väsinud, sest Mina. Inimene ei ole õppinud enese reageeringuid, mida tema ise kirjeldab/ edastab endale tunnetega, mõistma ega ausalt olemas olevateks nimetama.
Keerulise mustrite rägastiku põhjus on enese töö korralduses – Mina ei tunne õigesti = Minu tunne teeb, kellelegi liiga. Mina ei tunne õiget tunnet = Minul ei ole selleks, mille valisin/ mida tahaksin kasutada, alust. Mina ei tohi, ise, ennast välja näidata/ avalikuks teha = selline Mina on keelatud, häbi väärne. Mina olen halb/ paha, kui Mina sel moel tunnen/ selle inimese vastu seda tunnet tunnen = Mina pean teisiti tundma = Mina pean teise jaoks teistsuguse tundena väljenduma.
See tähendab, et inimese, loomulik ja asjakohane, infovahetus iseendaga on ära keelatud, teiseks muudetud, asendustega täidetud, üle kirjutatud, kustutatud. Mina ei tohi – Mina pean. Minul ei ole õigust ega põhjust. Enese kontroll, enese piirangud, enese maha tegemine – enese muutmine, millelegi/ kellelegi vastavaks.
Selle asemel, et võtta tunnetes sisalduv sõnum vastu ja mõista ise ennast ning anda endale tagasiside – Mina mõistan ise ennast, Mina arvestan iseendaga toimuvat, Mina toetan ise ennast – Mina olen kohtunud informatsiooniga/ Minu seest on informatsioon esile tõusnud/ Minul läheb aega ja vaja on erinevaid resursse, et info ja sellega seonduvaga toime tulla/ toimetada.
Selle asemel, et seejärel selgineda – Mina tean Kes Mina olen, kus Mina olen, miks Mina reageerisin, mida Mina edasi teen. Selle asemel keskendub inimene, millegi alusel/ kellegi silmade jaoks, oma tunnete ja iseenda õigeks tegemisele ning enesele välja valitud tunde tundmisele. Inimene on selgusele jõudnud, et just selle tunde tundmiseks on temal õigus ja põhjus olemas – seega ta saab seda teha.
See tähendab, et inimene asendab, tegeliku informatsiooniga kaasneva tunde, teise tundega – inimene ise loob enda sisse segaduse – ta teeb enese loost kihilise ja varjava, moonutava ja kaotava – inimene kaotab sideme iseendaga – tema põhi ja tegelikkus libisevad tema käe ulatusest välja ja ta tegeleb pinnal olevaga – see pind kasvab aja jooksul, kordades, kõrgemaks.
Ega seegi nii selge ole, kui tunduda võib – on aegu, mil inimene, kellel on põhjus teatud kindlat tunnet tunda, tahab selle välja vahetada – teisele tundele loa ja õiguse saada. Selline tunnete vahetus on seotud Mina pildiga – on olemas Mina, kellel on olemas põhjus ja kohustus – inimesele on kasutada antud informatsioon - Kes ta on ja, kuidas tema reageerima peab/ reageerida tohib, kuidas mitte.
Olles Mina, kelle kohustus on tunda häbi ja alandlikkust, süüd ja kahetsust – tahab inimene olla Mina, kellel on õigus olla kurb, kaastunnet äratav, toetust pälviv, nõrk, abitu – tahab inimene olla Mina, kellel on põhjus olla õnnelik ja rõõmus ja vaba enese väljendustes. Tema ei taha temale osaks saavat tähelepanu – tema tahab teistsuguse tähelepanu osaliseks saada/ tema tahab ise endaga koos kõlas olla - teist moodi enesena olemist kogeda.
Tunde vahetuse soov annab teada, et inimesel on olemas info, mille alusel temal on olemas põhjus teisiti tunda, kuid tema ise ei luba endal tunnet ära vahetada, sest ta arvestab, kellegi teise informatsiooniga/ kellegi teise õigustega/ kellegi teise reageeringuga. Siis, kui see teine lubaks, nõustuks, toetaks, näeks, siis saaks see võimalikuks.
See on see rollide Maailma tõde – korraga saab olla üks või ka mitu, kui on olemas see üks, kes kinnitab teise(d) rolli – tema kaalub teised üles - olema teatud kindlal moel. See, kes on Halb, ei saa olla Hea – see, kes on Süüdlane, ei saa olla Ohver – see, kes on Häbi väärne, ei saa olla toetust omav. Üks on teise kinnitaja ja igal ühel on teada ja paigas oma Mina ampluaa.
Inimene peab teadma oma kohta ja tunnistama teise õigusi – siis, kui teine on ära tõestatud – tema kohta on olemas info ja tema kõrval/ seljataga on teda kinnitavad teised, siis ei ole see koht, kus vaielda ega lahingut lüüa – siis tuleb õigesti käituda ja õigel moel väljenduda – luua, ise, ennast tundena - Mina olen Häbi, Vale, Süüdi, Paha, Inetu – seda selleks, et kinnitada teist – teine saab teatud kindla tunde väljendusena olla – olla Ohver, olla Hea, olla Tubli, olla Väärtus, jne. See on süsteemi teadlikkus - olles teatud kindla süsteemi osa, inimene käitub õigesti – tema ise hoiab korda, süsteemi töökorras ja alles.
Inimene, kes elab tunnete segaduses, vajab viha/ solvumist/ kadedust/ raevu/ häbi, et tulla toime enesele osaks saava ja ennast häirivaga – inimene vajab viha ja kõiki neid teisi teda ennast vähendavaid tundeid, et tulla toime informatsiooniga, mida ta ei oska/ ei taha/ ei saa ära tõlkida/ ära süüa. Inimene vajab kõiki neid tundeid, kui olemisi, et tulla toime enese Minana olemise tagajärgedega – Mina kaotusega, Mina õigustega, Mina kohustustega – teisest vähemana olemine on kindla Mina õigus ja kohustus.
Elades kindlalt piiritletud süsteemis ja olles selle osa, kuid mitte selle looja, tähendab see, et inimene teab ise ennast, kui kindlat Mina – teda on kinnitatud, korduvalt/ vägivalda kasutades, mingisse kindlasse rolli. Inimene on saanud suunatud infoga koolituse – enam ta ei kahtle ega vaidle – tema teab, kelle kinnitaja tema on/ kes tema kinnitaja on.
See tähendab, et inimene ei saa enesest vabaks – ta jääb alati, selles süsteemis, iseendaks ehk rolliMinaks - kuid ta saab kasutada selle süsteemi võimalusi ja, enesega samu teisi/ enesest vähemaid teisi, kui vahendeid, et need teda õigesti ja vajalikul moel tunnistaksid – selle tähelepanu toetusel saab ta enesele teise Mina, kuid see kõik on ajutine.
See, mida saab anda, selle saab ära võtta ja seda saab muuta – teiste inimeste tähelepanu on muutuv suurus ega ole, lõpuni välja, kontrollile alluv. Loomulikult on põhjus ka selles, et inimene teab, enese sees, Kes tema tegelikult on – see on kõik see informatsioon, mis on tema kohta kasutusel olnud, et põhjendada temale osaks saavat, tema vastu tehtut, temalt nõutut.
Senikaua, kuni seda informatsiooni ei ole, süsteemi siseselt, valeks tunnistatud ja tema kohta ei ole teistsugust kasutusele võetud – senikaua inimene teab Kes tema on. See on tema alateadvuses, tema mustrites, tema uskumustes, tema harjumustes, tema sõltuvustes – see on tema teadlikkus ise endast – tema enese põhi, millele tema toetub.
Vägivaldne süsteem on kindlatele põhi mõtetele ja kindlale hierarhiale üles ehitatud – olemas on selle looja, kes tahab enesega seonduvat muuta, enesele seda, mida tema muidu ei saaks, enesele tähelepanu, kinnitust, võimalusi, vahendeid, võimu, jne.
Senikaua, kuni selle inimese vajadused on samad ja tema toetajad teevad samal moel – senikaua selles süsteemis informatsiooni kasutamine ja juurde loomine ei muutu – kõik on suunatud teatud kindlate parameetrite järgi käima – keegi ei lõhu süsteemi ära, sageli see lihtsalt võetakse üle – keegi tahab enese elu parandada ja seega ta võtab, jõuga/ manipulatsiooniga, töökorras oleva süsteemi endale.
Süsteemi olemus ja sisu on põhjus, miks inimene, kelle roll on olla vähem, vale, süüdlane, häbi – jääb samaks – teda ei tehta teistmoodi nähtavaks, teda ei kohelda teist moodi või kui see saab tema osaks, siis on see ajutine, piiratud, tingimustega, ostu kohustusega.
Inimene, kes tahab enese ellu muutust ja teistmoodi võimalusi ning vabadust – inimene, kes tahab lõpetada alateadvuses peituva Minapildi kasutamise - sellel inimesel tuleb üles otsida see süsteem, mille liikmeks ta on ja mida, tema ise, alles hoiab – tema on lojaalne, tema järgib korda ja reegleid, tema ei lõhu seda süsteemi ära, sest tema teab Kes tema on ja miks tema, just nimelt, see Kes on.
See on „huvitavatel” uskumustel põhinev püha kolmainsus – inimesel on olemas antipood = võrdlus objekt, kes on inimese Mina tõestus – see on see, kelles/ kellel on olemas need omadused, oskused, teadmised, võimalused, mida temas/ temal ei ole – mida tema kunagi ei saa ega oma. Kuna teises on, kuna teisel on, siis inimesel ei ole ja inimene ei saa – kahel ei saa olla korraga, sest kaks, mitte kunagi, ei ole samad ega võrdsed.
Loo kolmas osaline on Jumal – süsteemi Looja – ilma temata ei oleks teisi, ilma temata ei jää teisi – Jumal on see Kes teab, näeb, hindab üle ja kinnitab selle, kes milline/ missugune on. Loojat ja tema valikut ei saa kahtluse alla seada, teda tuleb austada, hoida ja armastada, sest Jumal on ainus – teist teda ei ole, teda ei saa asendada – teised on asendatavad, teisi saab ohverdada.
Inimene ei vihka oma Loojat = inimene ei saa seda isikut vihata = ta ei luba seda endale, sest temal ei ole selleks õigust – seega tema armastab oma Loojat = inimene loob, ise, ennast armastavana, hellana, hoidvana, meeldivana, õigena, heana, püüdlevana, kuulekana, alandlikuna, jne.
Sel moel toimides kaevab inimene ise endale lõksu – tema on ja tunneb, kuid selline tema ei peegeldu tagasi – tema Looja ei ole samasugusena, tema Looja ei näita välja samasuguseid tundeid – või, kui too ongi, siis vaheldudes ja muutudes ja tingimusi esitades. Inimene, Looja suhtes, tingimusi ei esita, kaitseid ette ei sea – inimene ei tee seda, sest tema ei ole Vale = ta teab, et see ei ole tema õigus.
Vihkamise/ enese kaitse vajaduse vahetamisest, armastuseks, saab sõltuvuslik vajadus – inimene ootab armastust, hoidmist, toetust – ta ootab vastust iseendale – tema ju on, miks teine samal moel ei vasta – inimene püüab veel rohkem, et õnnestuda ja ise kogeda seda, milleks tema võimeline on. Inimene on suuteline, reaalsuses ja reaalsena, nägema ja kogema armastust, mida ei ole olemas.
Inimese lõks, iseendale, seisneb asenduses ja teisenduses – tema kogeb tegelikkust, kuid ei vali vastata tegelikkusele. Inimene lähtub, oma väljendustes, oma rollist ja Minapildist – enese õigustest, koha teadlikkusest, kohustustest ning ta teab, et Jumalal on õigus teda karistada, hüljata, temale valu teha – kõik see väljendab ja kinnitab armastust, inimese vastu.
See fakt on ankur, mille külge, ilma valuta ja hoidvat armastust ootav ja vajav, inimene kinnitub. See, millesse inimene usub, selle olemas olemist ta näeb, mis siis, et ta seda ise ei koge – ta usub, et see on olemas, tema lihtsalt ei saa aru – ta usub, et see saab olema siis, kui tema õige on.
Uskumine on põhjus, miks inimene ei vihka seda, kes saab teda nimetada teiseks ja sellega teda päästa ja säästa senisest, vähemana olemisest, valuga kohtlemisest, häbistamisest. Inimene ei vihka seda, kes saab tema elu muuta – on loomulik, et ta tolle poole pöördub, teda oluliseks peab, talle meeldida püüab, teda armastab, teda päästjaks nimetab – tolle käes on võim ja ressursid – inimesel endal ei ole, inimene ise ei saa – tema ise ja temaga seonduv sõltub teisest.
Inimesele osaks saav tegelikkus ei kao ära – temale osaks saav on temale teada – ta on ühisel energia väljal ja tegelikkus on temaga üks – mis siis, et tema seda ise endale ei tunnista või selle olemas olemist temale ei kinnitata.
See on informatsioon, mida tema teab – sellega seoses on temas, täiesti loomulikud, tunded, mis asenduste ja teisenduste tõttu otsivad lubatut/ võimaluste kohast väljundit ja põhjust - on loomulik, et inimene vihkab seda, kes on temaga sama, kellega teda võrreldi/ võrrelda saab – see teine võtab inimesele kuuluva ära/ selle teise kõrval ja pärast on inimene vähem ja vale – sellel teisel on selline töö, maja, auto, lapsed, naine/ mees, välimus, omadused nagu inimene vajab, et tema osaks saaks see, mis teisele – parem tähelepanu, parem suhtumine, parem tulemus.
See on uskumine, et – alles siis, kui Minul on sama/ on teisest rohkem – alles siis, kui Mina oman sama/ oman teisest rohkem – alles siis, kui Mina oskan sama/ oskan teisest paremini – alles siis, kui Mina saan samal moel/ saan teisest enam – alles siis Mina olen parem, ilusam, õigem, teisega võrreldes – siis seda kinnitatakse suhtumisega, kohtlemisega, võimalustega – siis nähakse ja teatakse Mind teist moodi, teistsugusena. Kuid senikaua, kuni teine on Minust enamana ja teisel on Minust enam, senikaua Minuga seonduv ei muutu – seda ei muudeta, sest ei ole põhjust ega kinnitust.
Enesele osaks saanu/ saava ära seletamine. Enesele osaks saava ära põhjendamine. Enesele, teise valikute eest, vastutuse võtmine – teise põhjus olin/ olen Mina – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa, kes ei ole ära teeninud, kes ei ole väärt, kellega peab – Minu puhul teine ei saa teisiti valida – Mina ise teen selle võimatuks – Mina olen Mina.
Tegelikkus - inimene ise kinnitab enda – süsteemi kuulumine teeb enese Mina elavaks – see on inimesega kõikjal, kuhu too läheb – inimene ise võrdleb ennast teisega, inimene ise nõustub võrdluse tulemusega, kui seda teeb tema ise või teevad teised, inimene ise vaikib, kui teda vägivaldselt ja vähendavalt koheldakse – tema ju teab enese Mina ja enese kohta.
Inimene võib ja saab mossitada, viha kasutada ja kade olla, ennast hävitada ja kättemaksu haududa, saatust/ kedagi teist, solvunult, needa – need on inimese tunded ja tema tunnete väljendused, mida tema kasutab, et endale osaks saavat kirjeldada ja selle mõjust, läbi asenduste ja teisenduste, teada anda – Mina kogen, Minul on halb, Mina ei tule toime, Mina tahan/ vajan teisiti.
Inimene, kellele on teada antud, et tema on Mina, kelle kohta kehtivad teatud kindlad reeglid ja kohustused ning kellel puuduvad teatud kindlad õigused ja võimalused. Inimene, kes on sellele informatsioonile alla kirjutanud ja hoiab kinni enese Mina pildist, ei ole võimeline oma elu muutma – ta otsib järgmise asenduse ja jõuab välja järgmise sõltuvuseni ning süvendab seniseid.
Inimest aitab teadlikkuse kasv – enese info välja avardamine ja toimuva mõistmine – enese tegeliku Mina üle otsimine ja iseendale pidava põhja jalge alla loomine. Senine Mina ei ole minu Mina - see on sel moel toimiv keskkond – selle sisse jäädes, seda alles hoides, seda toites – saab kõik see Minu osaks – Mina ise võimaldan selle. Kas see ongi see, mida ja kuidas Mina tahan endale? Kui ei, siis miks Mina ise selle endale valin?
Enesele osaks saanu põhjus on teatud kindla kollektiivi kasutuses olevas infobaasis ja selle haldajas/ toetajates – see on teatud kindla suunitlusega käitumiste ja reeglite raamistik. Selle olemas olemisel on kindel eesmärk, millest kõrvale ei kalduta – süsteemi Looja ja Arhitekt on inimene, kes tahab olla see Kes tema ei ole – seega vajab ta tõestust ja kinnitajaid, et olla Mina Kes tema olla tahab – olla enese tegelikkuse antipood. See tähendab, et inimene on, oma teadlikkuses, endiselt mingi süsteemi osa, milles temale on jäetud vähema koht ja kohustused.
Tahtes olla enamat ja vajades oma ellu muutust, kasutab inimene süsteemi võimalusi ja süsteemi infobaasi - enese Mina loomiseks ja selle alles hoidmiseks on kõik vahendid ja lahendused head – mis siis, et need, kellelegi teisele haiget teevad või surmavalt mõjuvad – suur eesmärk nõuab ohvreid ja tulemus pühitseb abinõu.
Enese möödunust välja kasvamiseks tuleb mõista, et selle süsteemi, millest osa oldi/ ollakse, osatäitjatel on kindel vaimne teadlikkus – nad on manipuleeritavad – nende teadlikkus on muudetav – neid saab käsitleda vajamineval moel – nad kuuletuvad ja täidavad – nad on masinavärgi osad – nad teavad oma kohta ja õigusi – neid ümbritseb infoväli, mis kõike toimuvat selgitab ja osaks saavat põhjendab – teisiti ei saa, nendega teisiti ei saa, süsteemi omanik/ haldaja teisiti ei saa.
Too on Jumal, kes teab, korraldab ja päästab õigeid ja karistab eksinuid – Jumal on selle süsteemi päike – ilma temata jäävad teised hätta, hukkuvad, kaovad, kaotavad. Lapsed lahendavad Maailma – laste tasand – lapsed vajavad Vanemat, kes neid hoiaks, nende peale mõtleks, nendega arvestaks, nende elu lahendaks – kes annaks informatsiooni, et lapsed saavad olla Lapsed – neil on olemas see suur ja võimas/ julge/ osav Oluline Teine, kes lahendab kõik teemad ja võtab raskused enese peale – lapsed saavad olla lapsed.
Laste ülesanne on tunnistada oma Vanema eksimatust, õigusi, vajadusi, tahtmisi, tegusid – mitte nii nagu neid kogeda ja näha on, vaid nii nagu nende kohta räägitakse ja informatsiooni juurde luuakse. Ära käi Minu tegude järgi – käi Minu sõnade järgi – see osutub võimatuks ülesandeks, sest tegemist on kahe erineva tasandi ja kahe erineva teega – erinevad väärtushinnangud ja eristuvad põhi mõtted.
Sellises Maailmas elav laps saab endale võimatu ülesande – teha üheks ühildamatu – tema sees ei ole seda, mis on teises – teise sisse varju jääv ja teise poolt teada olev – see, miks teine valib ja teoks teeb – see põhjendaks ja seletaks ära, kuid teine ei vali seda avalikuks teha - seega jääb laps segadusse ja tegelema võimatuga.
Inimene ei saa enese minevikust vabaks, sest ta ei vabane sellest, kuna teda ei vabastata sellest - süsteem vajab toimimiseks põhjusi, asitõendeid, õigustusi, selgitusi - kõik see, mida on tehtud ja ka mitte tehtud, kuid näidatud teatud kindlal moel - kõik see on alles.
See on see kuri ja kuulus viimane kohtumõistmine - Piibel on kirjutatud inimesest, kuid inimeste poolt, tahtlikult, valesti tõlgendatud - Paradiis ja Põrgu - siis, kui oled teinud ja olnud, siis lähed ühte või teise - see on teadmine, siis saab see Minu osaks - Mina ei pääse sellest.
Kahestunud inimene, kelles on kaks poolt, mis on ühildamatud, sest nende tulemus on vastu pidine - igavene karistus, igavene pühitsus. See süsteem on üles ehitatud Jumala austamisele ja Jumala saadikutele/ vahendajatele - nemad vabanevad vastutusest, nemad on puhtad ja õiged - teised saavad eksida ja valed olla - teisi on õigus karistada ja hukka mõista - Hea tõestab Halva - Halb kinnitab Hea.
Informatsioon - tehtut ei ole võimalik parandada, midagi ei ole võimalik muuta, kasvamine ei ole võimalik - ainukene asi, mida saab teha, on kahetsemine, andestuse palumine, pattude lunastamine - selle hinnaga, mis nende eest määratakse.
See on rollide alles hoidmine ja rollidesse suunamine - Sina tegid = Sina oled = Sina ei muutu. Inimesele õpetatakse, et vastutust ei tule võtta, inimesena kasvamine ei ole prioriteet, vaimsuse avardamine ei ole võimalik = inimese Mina jääb selliseks nagu Looja teda olema nimetas ja ainult loojal on võimalik seda nimetust muuta - teha seda siis, kui inimene on olnud Jumalale kuulekas ja täitnud/ järginud reegleid, mis tema jaoks, Jumala poolt, on kirjutatud.
Sel moel toimiv keskkond on suletud süsteem, milles kehtivad ühe poolselt paika pandud reeglid ja kord - teised selle süsteemi liikmed peavad neid järgima ja selle süsteemi Haldajale/ Loojale/ Jumalale kuuletuma - ennast õige energiana looma ja vahendina kasutuseks kõlblikud olema.
Inimene, kelle vaimsus ja teadlikkus on lapse tasandil ega vali vastutada enese sammude tagajärgede eest - see inimene usub temale ja tema kohta öeldu tõeks ja ta vajab Jumalat, kes tema elu korras hoiab ja korda teeb. See inimene võib kaevelda, ebaõigluse üle, ja vihata, temaga võrreldavat, kuid ta ei lähe süsteemi ja selle Jumala vastu - ta muudab ise ennast, ta loob süsteemi sisse oma süsteemi või võtab olemas oleva üle - Mina pilt ja varjatud/ moonutatud enese tegelikkus.
Marianne
02.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar