Mõtted saavad ja annavad suuna – Mina olen – Mina olen kuidagi ja mingil moel - Mina tunnen ennast teatud moel. Tunne on tulnud ja endaga sõnumi kaasa toonud - Mina olen kurb, löödud, õnnetu, kaotust kogenu, vähem, abitu – Mina vajan hetke, enesele, et olla enesega kooskõlas. Mina vajan, enese sõnumi järgi – toetust, abi, hoidmist, jagamist – turvalist ruumi, ümber enese.
Kuid selle asemel, et seda vajaminevat ise endale anda – inimene ise sõidab enesest üle – inimene ise annab endale teise informatsiooni kasutada. Selle info sõnum on teine – selle teadmisega ei ole kurbusele, kaotusele, õnnetuna, vähemana, abituna olemisele kohta. Selle teadmisega ei ole õigust ega põhjust, kellegi teise tähelepanule, toetusele, kaastundele, abile. Selle teadmise alusel on selgelt piiritletud ja välja joonistuv ise, kindla millisena, olemine.
Inimene teab endale öelda – Mina täna, VEEL, ei saa, kuid paari päeva pärast/ mõne aja pärast/ kunagi olen minemas, tegemas, kogemas, omamas. See ei olnudki Minule oluline. Ah see olekski ebamugav ja väsitav olnud. Vaata, kui hea, et ei pea minema/ et ei saa teha/ et ei oma. Raha jääb alles. Aeg on paremini ära kasutatud. Jne.
Sel moel annab inimene endale teada, kuidas tema on pääsenud, õnnelik, rahul, nõus, et läks nii nagu läks, et on nii nagu on. Kõik nii nagu oleks eelnev vale olnud, mõttetu olnud. Kõik nii nagu oleks inimene, enne, enesele valetanud ja ise ennast tagant sundinud. Uus informatsioon annab temale teada, et nüüd on asjad korras ja õigesti – inimene teab, mida tema vajas/ vajab – tahtis/ tahab – inimene mõistab ise ennast, inimene nõustub iseendaga.
Tegelikkus - inimene tegeleb enesele valetamisega, enese suunamisega, enese tunnete muutmisega, tähelepanu ära vahetamisega. Üks informatsioon räägib üle teise – üks tunne kustutab ära teise. Harjumus – Mina ei või, Mina ei tohi, Minule ei jätku tähelepanu = Mina ei tohi/ Minul ei ole õigust/ Minul ei ole põhjust, siin ja selles loos, kurbust tunda ega kaotust kogeda – Mina ju ei kaota. On ainult hiljem, on ainult pärast – kuid mitte täna, mitte veel. Mina ei pidanudki saama. Minule ei läinudki vaja.
Tegelikkus – inimene annab endale teada - Mina ei tohi, ei saa olla enese tegelikkusega koos kõlas – Mina pean olema õige ja korrektne. Mina ei ole seda ise välja mõelnud – Mind on suunatud ja õpetatud sel moel käituma – Ära tule siia kurtma/ Ära pilli/ Sinul ei ole midagi viga/ Mõtled siin välja/ Teed ennast tähtsaks/ Ise põhjustasid, nüüd kannata ära/ Sina oled lihtsalt teise peale kade/ Ole vait/ Ära otsi kaastunnet!!!!!!!!!!!!!
Inimese informatsioon, mida tema ei ole vastu võtnud, mida tema ei ole mõtestanud, mille teerada tema ei ole lõpuni kõndinud – see informatsioon jääb alles ja ootab enesega tegelemist. Sõnum plingib ekraanil – kuid erinevalt arvutist, kus meil jääb suletuks, sinnamaani, kuni inimene selle avab ja läbi otsustab lugeda – siis tundega kaasas olev informatsioon ON JUBA kasutusse võetud informatsiooni tulemus – inimene on juba sõnumi läbi lugenud ja sellele reageerinud, kuid ta ei ole seda teadvustanud ega sellega teadlikult tegelenud = tema ei ole sellega nõustunud, sellele kohta andnud, sellele vastust andnud.
Seega, kui inimese elus on aset leidnud sündmus, millele tema on reageerinud kurbusega, toetust vajavana, kaotust kogenuna, hüljatuna, kuid tema ei ole sellisele endale aega, kohta, tähelepanu võimaldanud/ pühendanud – siis inimene vajab sellisele enesele tähelepanu ja ta asub seda endale võimaldama – ta räägib, enesega, tunnete kaudu informatsiooni edastades.
Harjumus tähendab harjumuslikkust – inimene avab enese aja lood, milles temal oli õigus kurb olla – see tähendab, et tema hakkab oma mälestusi sirvima ja ise endale, nende kaudu, informatsiooni andma – See, nii ja sedasi – Mina olen siin ja sellepärast kurb. See, nii ja sedasi – siin Mina kogesin kaotust ja sellepärast olen õnnetu. See, nii ja sedasi – Mina olen siin ja sellepärast lohutamatu.
Seda tegev inimene ei tõmba võrdusmärki – Ahaa, nii nagu möödunus, Mina, siin ja praegu – Mina olen kurb, Mina olen õnnetu, Mina kogesin kaotust – Mina ise annan endale märku – pane tähele, hooli endast, arvesta endaga, tunnista tegelikkust – ole kurb, siin ja praegu – teadlikult.
Ole enda vastu aus – see oli Minule oluline, tähtis, vajalik – Mina soovisin kogeda, Mina ootasin seda, Mina tahtsin sel moel – Mina ei tahtnud ilma jääda ega ise ennast ilma jätta. Mõistan toimuvat – praegu ei saa, sel moel ei saa, Minust endast ei piisa – tulevikus võin saada, hiljem on võimalik – kuid siin ja praegu annan enesele aega ja olen ise enda vastu aus.
Selle asemel, et võtta enese tegelik sõnum vastu ja lahendada seda enese sees, kaevab inimene kurbuse ja kaotuse augu, mille ta nimetab Ohvrikiviks, millele ohverdab iseenda ning seejärel ta istub selle sisse – nüüd tema teab Kes tema on, miks temaga on sel moel nagu on ja, mida tema tunneb.
Inimene on süvenenud enese möödunusse ja kaotanud selguse – ta käiab oma möödunud aja lugusid ja ketrab neis aset leidnut – ta käitub nii nagu möödunu oleks tema olevik = inimene mõistab endaga toimuvat, tema saab aru, kust tema tunded tulevad ja mida tema tunneb – tema näeb ja teab nende olemas olemise põhjust – tema on vastuse saanud.
Nüüd inimene teab, et tema on Ohver, kellele tehakse liiga, keda ei mõisteta, keda ei hoita, kelle vastu tehakse tahtlikult – meelega ja eesmärgipäraselt nii, et just temal olekski paha, halb, üksildane olemine – tahetaksegi, et inimene ennast sel moel tunneks ja kogeks nagu tema seda teeb. Nüüd inimene teab, et tema on Ohver, keda peab päästma ja säästma, hoidma ja lohutama – siis tema tunded vaibuvad, kuna enam ei ole põhjust.
Ohver on inimene, kellele on tehtud liiga – keegi on temale osaks saanus süüdi ja seega peab too inimese vastu tehtu eest vastutama ning tema ees vabandama. Ohver on inimene, keda päästetakse – keegi peab inimese päästma – temale vajamineva andma/ tagama ja vajadusel Süüdlast, õigel moel käitumises, tagant sundima.
Päästja ja Süüdlane on Ohvri loo tegelased, kellel on kohustus tegeleda Ohvri tunnete tasandiga. Tegemist on inimese jaoks vaimse taseme raskusega - inimese seab oma loo, teatud kindlasse ja mõistetavasse vormi ning eeldab teatud kindlat lahenduse käiku - tema on selles loos ootaja - teised tegutsevad ja võimaldavad. See on väikese lapse tasand, kelle eest ja jaoks mõtlevad, tegutsevad, tagavad vanemad/ suured inimesed - laps ise on väike ja abitu.
Selline, väikese ja abitu lapse tasand tuleb mängu siis, kui tegemist on looga, milles lapsest ei piisa - keegi teine on loos osaline, kuid ei täida oma rolli õigesti/ ei arvesta lapsega, õigel moel. See tasand tuleb kasutusele siis, kui laps seisab vaimse raskuses ees - tema ei saa ise endast aru - ta vajab vanemat, kes teda tõlgiks ja temale vajamineva annaks.
Inimene, kes on, olevas ajas, ise endale teise informatsiooni kasutada andnud ega ole ise enda tegelikkusega tegelenud – on enese lugu laiendanud ja kellegi teise või ka mitu osalist selle loo sisse toonud. Nüüd saab inimene oma tähelepanu sellele teisele/ nendele teistele suunata ja neilt lahendust oodata.
See tähendab, et inimene võtab lahti oma lemmiklood – need on need lood, kus teda on halvasti/ vähendavalt/ ülekohtuselt koheldud – need on need lood, kus inimest ei päästetud ega säästetud – need on need lood, kus teda jäeti üksinda ja ise oma tunnetega tegelema. Teine tegi ja oli, kuid siis läks minema või jäi ükskõikselt pealt vaatama või parastavalt osatama.
Need on lood, milles inimene on oma informatsioonis kindel – teine põhjustas inimese sees oleva tunde, teine tegi midagi, teine oli kuidagi ja see on põhjus, miks inimene, häiritult, reageeris – tema ei saanud teisiti, tema pidi sel moel tundma/ kogema.
Need on lood, mis lõppesid ühel ja samal moel - teine ei arvestanud inimesega ega käitunud õigesti, ei olnud temalt oodatud moel - inimese tundeid ei lahendatud - inimene jäi oma tunnetega üksinda. Kuid, kuna tema ei olnud õppinud ega harjutanud sellises seisundis oleva endaga ise tegelema ega ise endas selgust looma, siis tema jäi ootama/ vajama seda teist, kes võtab selle ülesande enese peale.
Ja senikaua, kuni laps seda teist minevikus ootas ja vajas ning olevikus ootab ja vajab, annab laps endale mingi uskumuse, mustri, lahenduse, kuidas enese sees kasvavat survet venitleerida ning kasvatab abitusest tulenevat viha ja süvendab enese solvumist, kuna teda on üksinda ja hooletusse jäetud - tema peab ise seda, mis ja kuidas ei ole tema ülesanne.
See suund toob kaasa enesele liiga tegeva teise vastu viha pidamise, enese solvumise süvenemise = teine, kes oli osaline möödunus, on osaline ka olevas – teine põhjustab, teise pärast kordub, teine ei hoia ära – teine teeb tahtlikult, meelega.
Ohvrina olemine ja Ohvrina enese kogemine püsib, sest tegemist on mineviku looga – see lõppes ära, see jäi sellise tulemuse juurde – see on möödunu, sinna ei saa informatsiooni juurde anda, sel moel, et teine oleks selles teine – inimene ei suuda muuta enese möödunut – sealses olnud teine ei muuda, möödunus, informatsiooni teiseks ega säästa inimest ega päästa inimest ära sellest, mis siis ja seal sai inimese osaks.
Inimene, kes teab ennast, enesele kasutada antud informatsiooni alusel, Ohvrina – hakkab Ohvrina käituma – ta otsib enesele, kui Ohvrile tähelepanu – ta otsib Süüdlast ja Päästjat – ta hakkab looma ja kasutama informatsioon, mis näitab teda Ohvrina, kedagi teist Süüdlasena ja sunnib, kedagi teist, Päästja rolli.
Inimene, kes tõlgendab enese lapsepõlve Ohvri vaatenurgast ja kelle jaoks Ema/ Isa/ keegi kolmas oli lapsele osaks saanus süüdi ehk selle loo Süüdlane, vajab sellesse loosse Päästjat. Tavaliselt säästavad ja päästavad last tema vanemad, olulised lähedased – kuid selles loos on neile juba koht antud ja seega ei saa nood last ära päästa.
Näib, et justnagu ei saa, kuid inimene on võimeline paljuks ja enamaks - laps kasutab asendamise metoodikat – ta kannab vanemate süü ja vastutuse, kellelegi teisele – nüüd on vanemad vabad last päästma/ säästma/ hoidma – lapsele vajamineval moel, kuid oh üllatust, vägivalda ja vähendamist kasutavad vanemad ei tee seda – nad käituvad lapsega nii nagu neile tavaks ja normaalne.
Seega nad kordavad oma tegevust ja seega laps peaks kogema samu tundeid, sest informatsioon on sama, kuid kuna laps on teinud asenduse käigu ära, siis ta ei näe ega tea ennast vanemate Ohvrina, vaid täpselt selle inimese ohvrina, kellele ta oma vanemate asenduseks välja valis – too on süüdi ja vastutav.
Seega peaksid vanemad, nüüd, last päästma ja säästma - laps kogeb ja näeb enese väärtusetust ja valena olemist, et tema vanemad temaga "õigesti" ei käitu. Nüüd on laps oma vanemate peale, õigustatult, pahane ja solvunud, sest vanemad jätavad ta hooletusse ja tõestavad, et ei armasta teda. See Maailm ei muutu kunagi õigeks, sest vanem, kes teeb haiget ja peab seda tegevust õigustatuks, ei päästa mitte kunagi last, sellise käitumise käest, ära.
Lugu on igat pidi tasakaalust väljas ja inimene enese mõistmisest väga kaugel. Ta on andnud enesele võimatu ülesande täita, kuid ta on selles meistri tasemele pürginud – inimene ei vihka oma vanemat/ vanemaid selle eest, mida nad tegelikkuses teevad – selle vägivalla ja vähendamise eest inimene vihkab, kedagi teist – reaalset teist ja/ või ise ennast.
Inimene vihkab seda, kes on vastutav temale osaks saanu eest, kuid kes ei võta selle kogemuse eest vastutust - see keegi ei tunnista ennast Päästjana/ Süüdlasena ja seega too ka ei käitu sel moel nagu ta seda oleks.
Pigem aktiveerib, kindlasse rolli suunamine ja survestamine, seda teist agresiivsusele, mis väljendub Päästjat/ Süüdlast vajava/ otsiva inimese nimetamisega Süüdlaseks ja päädib sellega, et too teine, selles samas loos, esitleb ise ennast Ohvrina.
Lugu on saanud uue vindi ja taseme - see, kes teadis ise ennast Ohvrina, kogeb ja näeb pealt, kuidas tema lugu ja teadmine temalt ära võetakse, temale keelatakse ja keegi teine temale kuuluva koha/ nimetuse/ kohtlemise/ võimalused endale võtab.
Vihkamise taga on abitus, mis kestab edasi, kuna inimene elab ja on nende keskel, kes on nõus temale osaks saanuga, kes kordaksid ise samal moel, kes ei hoiaks ära – mitte keegi ei anna informatsioon, et laps saab hoitud – mitte keegi ei anna teada, et kahetseb möödunus aset leidnut – enese poolt astutud samme/ enese poolt tehtut/ enese vaikimist – mitte keegi ei anna teada, et nüüd tema mõistab, näeb ja valib teisiti = lapsel on temaga ohutu olla.
Kuna sellist informatsiooni ei ole ega tule, siis on laps endiselt samasuguses positsioonis – teda ümbritsev ei hoia teda, teda ümbristevad on valmis temale haiget tegema, on sellise tegevusega nõus, vaatavad seda pealt ega reageeri keelavalt, tõkestavalt – laps on, teistega koos olles, üksinda ja abitu.
Vägivaldsed keskkonnad ei oma tahet muuta käitumise tavasid – nad on suletud süsteemid, mis kordavad enese kasutuses olnut, sest nende kasutuses olev/ kasutusse antud informatsioon on sama. Selle põhjal jääb laps alatiseks Ohvriks = inimeseks, kes vajab mõistmist ja toetust ning ennekõike avalikku tunnustamist, et temale tehti liiga ja haiget, et teda vähendati – selliseks tegevuseks ei olnud põhjust ega õigust.
Möödunut ei saa ära muuta, möödunus aset leidnut ei saa teiseks teha – kuid möödunusse saab informatsiooni juurde anda – laps, kes on mõistnud, et teda koheldi halvasti ja tema informatsioon tühistati – on sõnastanud enesele osaks saanu ja sellega kinnitanud enese teada olevat.
Inimene, kes on oma möödunusse kinni jäänud, on seda teinud põhjusel, et ta ootab ja vajab enese teadmisele kinnitust, selles kohas, kus teod aset leidsid ja seda nende poolt, kes pealt nägid ja ise tegid. Inimene tahab selle informatsiooni selles ruumis avada ja nende inimesteni viia, et selles ruumis olemine muutuks ja, et, sealses, teda teisiti koheldaks.
Vägivaldses keskkonnas ja vägivalda kasutavate inimeste puhul on selline soov, kui muutust vastustav vajadus, läbi kukkumisele määratud – see informatsioon ei ole oluline ega vajalik, see info on vale ja häiriv, seega kohtab selle informatsiooni edastaja vägivalda ja vähendamist – ta annab võimaluse korrata möödunut.
Abi leiab ja tegelik lahendus on, kui inimene tegeleb enese looga, enese sees – inimene saab tõmmata piiri – Mina olen vastu võtnud informatsiooni, selle kohta, kuidas teatud süsteem töötab ja sealses olevad inimesed käituvad – Mina, ENAM, ei vali nendega koos olla ega SAMAL MOEL ühisest osa võtta.
Inimene saab anda endale peamise – iseenda mõistmise ja iseenda kurbuse hetke, et LÄBI kogeda enese kaotus – lõpetada seni pooleli olev lugu – Minu jaoks OLI/ OLID see koht/ see inimene/ need inimesed olulised – see on osa Minu loost ja ajast – Mina ei tahtnud neid kaotada ega nende juurest ära minna, kuid enam Mina ei nõustu sel moel käituda valiva(te) teis(t)ega ühes olla/ üks olla. Mina valin enese tee ja kõnnin sellel.
Mina mõistan ise ennast - tahtsin kogeda teatud moel ühes olemist, teatud moel osa olemist - Mina nõustun enesega, et selles kohas ja nende inimestega ei ole see võimalik. See ei tähenda, et see üldse ei oleks võimalik - on küll, sest teistmoodi käitumine ja valimine on Maailma sees olemas - Mina olen selle tõestus ja see ei tee Minust ebardit, värdjat, ülbet, uhket, tänamatut, valet.
Need väljendused on antud inimeste poolt, kes ei mõista enese ümber toimuvat ega näe teistsugust Maailma, kui see, millest osa ollakse ja milles elatakse. Mina olen sellest käitumisest ja keskkonnast välja kasvanud - senine oli väikeste laste tasand ja väikeste laste mõistmine, suurte inimeste kehades ja eludes olevatena, kuid ei täis kasvanud inimestena.
Marianne
08.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar