Mida Mina – TEGELIKULT – teise vastu tunnen? See on küsimus, mis näib, inimese jaoks, kergena ja vastust teadvana, kuid tegelikult on see raske, sest tõest vastust ei ole lihtne üles leida, veel keerulisem on seda endale tunnistada ja veel võimatum on seda, teisele, välja öelda.
Inimene on korrektne, täpne, kuulekas, loogiline, tõestav – Mina tunnen, Teise vastu, seda, mida Minu/ teise roll Minule ette näitab – seega Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen!
Ometi ei ole see vastus täpne – inimene osutab lubatud, ette nähtud, oodatud tunnetele, kuid tema jätab varju teised tunded – need on need, mida ei lubata tunda, mida valeks nimetatakse, mis teda valeks teevad ja valena näitavad – tema ei vasta ootustele, kokku lepetele, süsteemile.
Inimene teab seda, mida tema tegema peab ja, milleks tema kohustatud on, kuid tema tunneb neid teisi tundeid KA – sest tema tunded on informatsioon, iseendale, iseenda kohta – tunded edastavad sõnumeid ümbritsevas info väljas aset leidvast/ aset leidnust/ muutustest/ olulisest/ reageeringut ootavast. Tunded räägivad sellest, mida info inimese jaoks tähendab, inimesele tähendab – Mina ja Minu Maailm.
Mina pean tundma – Mina ei tohi tunda. Enese kasvamise aja jooksul on inimesele selgeks saanud põhi mõte - Mina pean tundma teise vastu seda, mida Minult oodatakse. See tähendab, et Mina pean ise ennast sellisel moel säädima, et Mina olen teisega ja teise jaoks, sõbralik, lahke, armastav, hooliv, toetav, abivalmis, leebe, naeratav, jne.
See tähendab, et Mina ei tohi teise vastu vihane olla, teist eemale lükata, teist minema saata, teisele haiget teha – Mina pean mäletama seda Kes Mina olen ja Kes teine on ning sellele teadmisele toetuma ja sellest teadmisest lähtuma.
Mina olen see, kellena teine Mind näeb, näitab ja kohtleb. Teine on see, kellena tema ise ennast ära on tõestanud, ära on põhjendanud, ette on näidanud. Teine on teada andnud, kuidas temaga tuleb käituda, mida peab tema vastu tundma. Isetegevust ei ole, vabadust ei ole - piirid on paigas, reeglid on selged.
Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen - selline ilus idüll – suvine pilt lambaga, kes all paremas nurgas. Kuid maagilist vahendit kasutades osutus see pilt, hoopis, millekski muuks – maastikuks. Algselt oli kõigile näha vana ja naivistlikult lihtne pilt, mis varjas enese alla jäävat hinnalist maali – hoopis teist meeleolu, teist maastikku, teist tunnet.
Senikaua, kuni informatsioon on olemas ja oluliselt eluline, ei kao inimese tunded ära – tema väljendab enesele osaks saavat, enesega toimuvat, enese ees olevat ülesannet. Inimene, kes ei ole õppinud oma tundeid, kui informatsiooni, avama ja töötlema, vaid ise ennast nimelise tundena looma – ise oma energiat muutma ja sellisena väljenduma – see inimene valib tundena väljenduse ja tundena vallanduse, kuid ei olulise informatsiooniga kooskõlas olemise.
Inimene ise loob ennast energiana ja siis ta vajab sellele energiale põhjust, et ennast välja näidata ja välja elada. See, mida sõnadesse ei panda, see on segane – see, millele nime ei anta, see on nimetu – inimene ei saa toimetada sellega ja lahendada seda, mida tema ise ei mõista. Seega on ta energia, mis elab oma elu ega allu kontrollile ja korrale.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu õpib oma tundeid ära vahetama ja enese informatsiooni iseendale keelama. Tõsi on, et ta teeb sellega algust manipuleeriva ja survestava käsitluse tulemusel, kuid tõde on, et tema ise valib seda teha ja sellest saab tema normaalsus.
Inimene, kelle sees on vastakad tunded – on need, mida tema tundma peab ja on need, mida tema tunda ei tohi – mõlema poole tunded on aktiivsed ja olemas. Kuid see ei ole rahus olemine ega tasakaalus olemine, sest midagi on selles pildis väga valesti – inimene on õpetanud ise ennast tundma nii nagu tema peab seda tegema – ta on kohustanud ise ennast tundma, kuid see ei tähenda, et tema ka tunneb sel moel ega tähenda, et nendeks tunneteks on alust.
Oluline informatsioon ei kao inimese seest ära – tema ise ei lase sellest infost lahti, kuna see tähendab, midagi elulist ja olulist – temal on vaja seda kasutada, kuid tema ei tee seda. Kõlab ju kummalisena ja mõistmatuna, kui mõelda selle peale, kui paljud jäävad vägivaldsetesse suhtesse kinni ja väidavad, et armastavad seda, kes nende vastu käe tõstab – neil ju on see info olemas, miks nad siis seda ei kasuta.
Vastus on – inimesed teavad, kuid see ei tähenda nende jaoks seda, mida see tegelikkuses tähendab – nad on tegelikkuse asendanud, üle kirjutanud, kaotanud, muutnud, varjanud – seda kõike selleks, et tulla sellises keskkonnas, sel moel käituda valiva inimese kõrval toime – olla oma roll – olla oma rolli väljendus, olla oma rolli tunnete väljendus – ikka paremini, ikka kohustundlikumana.
Ja nad on tõhusad - sest on tõsi, et nad ei suuda vägivalda kasutavast teisest lahti lasta – selle asemel nad päästavad teda, nad õigustavad tema käitumist, nad leiavad sellele selgituse, nad varjavad enesele osaks saanut, nad häbenevad ise ennast, et nemad on – väärtusetud, halvad, inetud, vaesed, andetud, paksud = nemad ise on andnud teisele põhjuse, neid, sel moel kohelda.
Süü enese peale võtmine tähendab, et kogejad võtavad oma kogemuse eest vastutuse – viskavad ise ennast trammi alla, kuid ei tunnista vägivalda kasutava tegusid ebaõigluseks, valedeks, vägivallaks, hoolimatuseks, vihaks, kadeduseks, raevuks – nad leiavad asenduse, teise mõtte ja sisu, kaotavad ära, muudavad teiseks ja siis nemad ise kasutavad seda ÕIGET ja OHUTUT informatsiooni.
Nende inimeste ajalugu ei alga selles hetkes, kus Mehe/ Naise/ Alluva rolliga nõustutakse – asendamise ajalugu algab varajases lapsepõlves – inimesed õpivad, sest neid õpeatatakse sel moel tegema – see on kindla süsteemi tegelikkus ja argipäev – ühise info, ühine baas.
Inimene kasutab inimlapse peal vägivalda ja vähendamist, kuid nimetab seda teisiti – nimetab seda armastuseks, hoolimiseks, hoidmiseks, arvestamiseks. Inimene kasutab inimlapse vastu vägivalda ja siis ootab selle eest tänulikkust ja austust ning vastu armastust = ilma kaitseta ja filtrita olemist – ikka selleks, et tema saaks teha seda, mida ja kuidas tema, ise, otsustab teha, iseenda põhjustel.
Miljonid lapsed armastavad oma vanemaid, keda nad ei armasta – neil on alust teistsugusteks tunneteks, kuid ometi nad armastavad – tänades, tänulikuna olles, vajadusi täites, toeks olles, ära kuulates, nõustudes, valitud väljendusi taludes – nad on rollina – rollina tundmas ja väljendumas ja rolli kontakti võimaldamas – õigel moel, oodatud moel, kohustatud moel. Mina olen = Mina tean, kuidas Mina pean olema.
Enesega koos kõlas olemata olemine tähendab kahjustada saanud ja traumatiseeritud aju/ madalat enesehinnangut/ kindlalt püsivat, kuid valet Mina pilti/ enese piiride teadmatust, kehtestamise võimatust/ vaikimist/ enese vaigistamist/ sõltuvusi/ mustreid/ uskumusi, jne. See tähendab, et inimene elab, valetades, vales.
Eluterve viha – see on vajalik, et panna paika oma piirid ja öelda välja oma tõde – Minuga nii ei tohi, Mina ei ole sellega nõus, Minuga tuleb, siin ja selles, arvestada, Mina ei taha, Mina ei vali. Need teada andmised ei tee teisele liiga - need ei võta temalt vähemaks ega muuda temaga seonduvat - inimeste Maailmas ja inimeste eludes.
Eluterve viha on vahend, kuidas anda endale suurust ja jõudu juurde, et näidata oma tõsidust ja tahet – selle sees säilib teadlikkus, mida ja miks ollakse tegemas. Eluterve viha lahtub, kui piir on tõmmatud ja info on välja öeldud – inimene ei muutnud ennast vihaks, ta kasutas oma Hinge häält.
On tõsi, et kui Hinge hääl kõlab ja väljendub, siis inimese vastu vägivalda/ vähendamist kasutanu ja tema piire ületanu, nimetab selle vihaks ja vihasena olemiseks – ta ei oska vahest aru saada – tema kogeb karmust, tõsidust, konkreetsust, emotsioonitust, kindlat rahu – see mõjub külmana, peatavana, ootamatusena – senine enam ei kehti, samal moel enam ei saa – vahe on vahel ja naljad on lõpetatud.
Ebaterve viha on inimese valik, et anda endast teada ja ise ennast välja elada, et kehtestada, ise, ennast kohas, kus enesega ei arvestata ja enese piire on ületatud ning sellist tegevust korratakse ja Ei-ga ei arvestata. Ebaterve viha on seisund, milles inimesel kaob teadlikkus – ta on üleni tunne – ta annab endale võimaluse vallanduda – tema on saanud põhjuse ja nüüd tal on suund, kuhu ise ennast suunata ja välja elada.
Laps, kes ei ole saanud piire seada, kelle inimõigustega ei ole arvestatud, kelle Ei-ga ei arvestata, kuid kes ei saa ise ennast väljendada/ välja elada, selle vastu ja selle suunas, kes on olnud osaks saava põhjustaja ning lapse elu kvaliteedi peamine mõjutaja – see laps varjab oma viha ja vahetab selle armastuseks ja truuduseks – selleks tunde kogemuseks, mida ja kuidas tema ise vajab.
Kuid ega viha ära ei kao – elu ja olu on samad – seega otsib laps endale asenduse, keda tema saab vihata – kedagi teist, endaga sama ja samast – vähema, nõrgema, allutatava/ liiga tegija, enesele kuuluva ära võtja – enesele põhjustaja – see on keegi, kellega last võrreldakse/ kellega saab teda võrrelda/ kes saab seda ja sel moel nagu laps ise mitte/ kes on tulnud pärast last.
Ega see lahendus ole tuulest tõmmatud – see on pealt nähtud ja enese peal, sageli, vahetult kogetud – ollakse, kellegi teise viha põhjus = kellegi teise tunnete väljenduse võimalus. Vanem kasutab oma last vahendina - lapse peale saab ta olla vihane, lapse vastu saab ta oma viha väljendada - laps annab selleks põhjuse.
Vaimse piiratuse ja alateadvusliku lülituse tunnus – inimene keelab/ kustutab enese tegelikkuse ja asendab selle teise looga/ teise tundega – seal tohib, selles on õigus, seal on võimalik, selles on ohutu. Laps ei astu vastu, ei karista, ei nimeta, ei keela ära - lapsega ei pea arvestama, last ei kaotata - laps on omand.
Pime viha – informatsioon on varjatud, muudetud, asendatud – see tähendab, et enese loos puudub selgus ja mõistmine - järele jääb ürgne instinkt ja metsik raev – võitlus enese eest, vaenlase hävitamine, enese vallandumine – vihale on suund ja põhjus olemas – füüsiline akt.
Siis, kui vaadata süsteemile otsa ja mõista selle põhi mõtet – laps on vähem – vanem on suurem ja targem – vanem vastutab lapsele osaks saava eest – vanema ülesanne on hoida ja kasvatada inimlast – parimal võimalikul moel. Lapse kasvatamine annab teada vanema rollinime kandva inimese teekonnast ja tema kasvamisest.
Vanema ülesanne on hoida last vasaku käega – südame käega ühendatuna, et parema käega hoida eemal ohud. Vanema ülesanne on anda edasi mõistmised – enese ajast edasi kasvamise teadmised – sel moel on parem, mõistlikum, ohutum, võimalik. Vanema ülesanne on toetada lapse teekonda – aidata lapsel leida üles iseennast, et too saaks kõndida enese teel.
Vägivalda kasutav vanem on lapse käest lahti lasknud – ta ei kõnni lapsega kõrvu ega lapse seljataga – selle asemel ta sikutab last järgi, takistab, tõukab teda, jätab ta üksinda. Selle asemel ta teeb lapsele, parema käega, haiget – vanem kaitseb ennast oma lapse eest. Selle asemel annab ta lapsele teadmised, kuidas laps peab vanemale meelepärane olema – vanema uskumused ja mustrid kanda võtma. Selle asemel ta keelab lapsele ise olemise ära – laps saab rolli suunava käsitluse osaliseks.
On õige sel moel käituda valiva inimesega koos olles viha tunda – Hinge viha tunda. Kuid laps ei mõista ega näe sellist võimalust. Vähendatud laps saab kogeda pimedat viha, kuid ta ei tunnista seda kunagi – ta loob ennast armastavana ja hoidvana, toetavana ja sõnakuulelikuna, alandlikuna ja rolli meistrina – tema teadlikkus magab, sest tegelikkus on liiga õudne ja väljapääsuta, et selles ärkvel olevana olla.
See lahendus on põhjus, miks suureks kasvanud lapsed järgmisesse vägivaldsesse suhtesse astuvad ja sinna jäävad – nad on harjunud, sest nad on kõvasti ja hästi harjutanud – neile osaks saav on nende normaalsus – see käib Minaga kaasas – Mina olen Mina – seega Minuga võib, saab ja peab. Teist Mina ei ole ja seega ei ole ka teist võimalust, teist lahendust, teist teed.
Siis, kui lapse kasutada on informatsioon – teine ei hoia Mind, teine on Minule ohtlik. Siis, kui laps seda informatsiooni, selle inimese puhul, tõeseks ei tunnista, siis see info vajab väljundit ja suunda – siis laps leiab selle – tema leiab, kellegi teise, keda vihata või ta pöördub enese vastu, kui tema teadlikkus ei võimalda tal, kellegi teise vastu pöörata.
Ülekantud viha on mitemete sugupõlvede teekond – see on edasi antud teadmine – asendamine on nii sügav, et see toimub automaatselt – seda ei teadvustata – seda lihtsalt kasutatakse. See tähendab, et seda, keda on ohutu vihata, selle kohta on olemas põhjus, miks sel moel on õigus tunda. Tunne on üle kantud – keegi teine on välja valitud ja kellegi teise asemele pandud. See on keegi, kelle vastu saab suunata oma tunnete energia – selle, mis, enese siseste sosinate peale, on sündinud enesele osaks saava vastuseks.
Enese sügavuste põhjas olevad mõistmised, mida ei taheta/ ei osata/ ei mõisteta sõnastada – neid ei julgeta ka sõnadena välja öelda. Kui inimene ei saa otse, siis ta läheb ringiga – tema annab endale võimaluse – seega loob ta endale põhjuse ja ta teab, kelle vastu ja miks ta on vihane, keda peab enesest eemal hoidma, karistama, avalikult hukka mõistma, pilkama, kiusama – enese üleolekut/ paremana olemist/ õigena seismist tõestama.
Inimesed ühes – need on inimesed, kes ei vali või ei ole saanud olla ausad, kelle kasutusse on antud muudetud ja moonutatud infobaasid, kelle teadlikkusega on manipuleeritud - need inimesed on enese info segaduses – võimalused nagu vastutus, tähelepanu taluvus, ausus on rasked ja võimatud, sest neid ei ole õpetatud, harjutatud, võimaldatud.
Inimene vaatab enese ümber, näeb pealt, kogeb vahetult – osaks saavaga kohtunud inimene läheb lukku, see inimene sunnitakse vaikima – Meie ei räägi, Meie ei vaata, Meie ei tunnista, Meie lahendame lahendusega, mis töötab, mis siis, et see ei lahenda.
Meie vihkame seda midagi või kedagi, kes on legaalne variant ja Meile osaks saava põhjustaja – see on keegi teine – Meie hulgast väljapoole jääv – Meie saame teda ühiselt vaadata, jälgida, ühte moodi kohelda – Meie, ühes, oleme jõud ja tugevus – Meie ei lase endale liiga teha.
PS – Meie ei räägi sellest, mis toimub Meie sees – ei räägi sellest, mida üks teeb teisele. Meie ei nimeta seda, mis toimub Meie sees ja kellegi vastu, õige nimega või Meie vaikime sellest. Meie nimetame selle avaliku tegevuse teiseks ja õigeks ja põhjusega tehtuks. Me ei luba sellele tegevusele ja lahendusele tähelepanu juhtida ega seda keelata. Meie nimetame sellise tegevuse alatuseks, veaks, valeks – ohuks, Meie vastu.
Siis, kui Meie ei saa ega leia ühtegi Vaenlast väljaspoolt Meid, siis Meie leiame selle eneste hulgast – too on Meiega, too jääb Meiega – Me saame vahetult väljenduda ja Meil on olemas materjal, mida kasutada. Me kasutame ühte eneste hulgast – teeme seda nii nagu ta oleks Meie, kuid ta ei saa olla kunagi see Meie, kes kokku hoiab ja teda kasutab. Seega on too ühes, kuid alati väljas – ta on näiliselt ühes, kuid alati üksinda.
Möödunu kaja ei aita enese segadusest välja astuda - Sina tunned, sest – tema on põhjus, selles on põhjus, selline on põhjus. Vaata välja, vaata kedagi teist, vaata, ennast, kellegi teise silmadega. Vaata suunatult – vastus on juba teada. Harjutamine – tasa, suurelt, sügavustes, jõuga.
Vaimne piiratus on vähese vaimse tegevuse tulemus – inimese vastus on alati keegi teine, miski muu, vähendatud Mina. Automaatne vihkamine on enesele jõu andmine, et tulla toime informatsiooniga ja valada ise ennast välja, ebaõigluse ja ülekohtu pärast – see on vaimne enese rahuldamine. See tegevus ja teadlikkus ei vali, kelle vastu ja kuidas ega millal.
Mina tunnen – tema/ nende/ selle suhtes tunnen Mina ennast niimoodi, sest tema/ nemad/ see on selline ja seda teinud – Minu vastu. Jätkuv, korduv, vahetu, kuigi ei enam päriselt – see on vana informatsioon, mida inimene ise endale kasutamiseks annab.
Teine tegi/ teine oli – sellega seoses mingi inimese Mina tundis tunnet = informatsiooni selle kohta, mida teise valik, selle Mina jaoks, tähendas ja sisaldas – teisele oli ok sel moel käituda/ valida/ lahendada/ väljendada.
Oluline informatsioon on teadvustamiseks ja kasutamiseks – on midagi olulist, mida ei saa eirata. Sellega tuleb arvestada, seda tuleb kasutada – midagi/ kuidagi on vaja muuta – kuhugi tuleb piir tõmmata.
Muutuse vajadus tuleneb senise läheduse ja ühenduse sisu valena olemisest – teine on liiga lähedal ja teine kasutab seda olukorda ära, teine saab osa sellest, mida too ei väärtusta ega hoia - vaenlane ja oht on enese piiride sees.
Muutuse tegemisele suunava infot edastava objekti vahetus räägib tegelikkuses vajamineva muutuse vastustamisest. Inimene on edasi, kuigi käitumist ja lähedust ei ole viidud tegelikkusega kooskõlla, seega puudub, selles kohas/ selles suhtes, temas ja tema jaoks, tasakaal. Mina ei saa olla sel moel lähedane ega sel moel käituda, sel moel valiva teisega – Mina pean temaga käituma ja olema nii nagu tõest informatsiooni ei oleks olemas.
Enese osa ja enese kasutada oleva lahenduse kasutamata jätmine - siis, kui teine edastab informatsiooni, siis see on põhjus, miks Mina reageerin = teine ei tee, siis Minuga ei sünni = teine ärgu tehku. Teisele info andmine – Sina ei tohi, Sina ära ole, Sina ära tee – Sinul ei ole õigust, Mind, sel moel puudutada – Mina ei luba endaga sel moel käituda - Mina olen Mina, kas Sa siis ei näe ega tea!!!
Teadlikkuse välja lülitamine – tunnete tasand – tunnetena, tunnete väljendusena, häirivale vastu/ eest ära reageerimine. Vaimne enese rahuldamine. Mina tunnen oma Ema/ Isa vastu viha, sest Mina vajan jõudu ja julgust, et öelda välja enese sõnad - Minuga Ei või/ Minuga Ei tohi.
Mina seisan enese eest ja enese kaitseks – Mina ei oota, et seda teeks Ema/ Isa, kes on tõstnud oma käe, kes on valanud ise ennast välja, kes on kasutanud mõnitamist, kiusamist, vaikimist, vaigistamist, sarkasmi, nõgestega kõrvetamist. Mina tean, et selle inimesega ei saa, Mina, arvestada.
Hinge vihal ja pimedal vihal vahe tegemine - sõnu on vaja aktiivse tegevuse peatamiseks/ lõpetamiseks - pime viha on suletud anum, mis ootab sihtmärgile jõudmist - ka aastaid ja kümneid hiljem. Rollilt tähelepanu ära suunamine, inimese vaatamine ja nägemine - teine ei ole roll, teine on inimene, kes sel moel elas oma elu ja lahendas selles ette tulevat.
See on mõistmine - teine ei näinud Mind – inimesena – tema nägi enese lugu ja enese sees olevate tunnete põhjustajat/ ennese tunnete vallanduse sihtmärki. See oli tema võimalus ja need olid tema oskused ja lahendused.
See, kes on ise valitud, kellegi teise viha objektiks ja, kelle kohta on kasutusele võetud vale/ moonutatud informatsioon – selle kohta kehtib veel üks MINA PEAN! - kohas, kus tema ise on andnud endale asenduse/ tema on ülevõtnud keskkonnas oleva kõikide viha objekti.
Mina ei tohi tunda selle teise vastu seda, mis Minu kaitsed langetab, teise Minu lähedale lubab, mis temale lahkust osutab ja sõprust näitab – Mina pean meeles pidama, et Mina vihkan teda, kardan teda, põlgan teda, olen tema peale solvunud - Mina otsin ja vajan seda ning hoian meeles selle informatsiooni, millele saan toetuda - see näitab Minu tegevuse õigsust ja vajadust.
Põhjuseks see, et selle teise vastu tunnen Mina kõike seda, mida Mina ei saa tunda oma Ema/ Isa vastu – neid on ainult üks, neid ei saa kaotada, Minul ei ole õigust, nende vastu, sel moel tunda = Minul ei ole informatsiooni, et see on lubatud = Minul on informatsioon, et see on keelatud.
Üles otsimise mäng – enesele põneva ülesande andmine – mis Minuga toimub, mida Mina tunnen, mida Mina vajan, mida Mina tahan, miks Mina reageerisin – alguse punkt on Minus endas.
Seiklus – mõistmine – Mind ei õpetatud olema aus, Minul ei lubatud olla aus - Mina ei õppinud enese informatsiooni, elutervelt, vastu võtma ega teadlikult käsitlema ja seega Mina ise ei teinud, selle põhjal, avalikke ega selgeid otsuseid.
Mõistmine - enesele osaks saanu mõtestamine - see ei olnud Mina, keda teine vaatas ja tõlgendas ja, kelle kohta informatsiooni edastas – see, keda teine nägi, oli kindla rolli, kindlale rollile, vajaminev partner – teise sees oli põhjus, miks tema sellise rolliMina olemas olemist vajas. Tema asendas, tema valis, tema põhjendas, tema vallandus.
Minul on õigus tunda seda, mida ja kuidas Mina tunnen – Minul on õigus iseenda informatsioonile – Minul on põhjus sellega tutvumiseks ja sellega tegelemiseks. Minul on õigus enese otsustele ja enese sõnadele – vastusele – vastus sellele, millega kohtusin, mis puudutas, mis mõjutas, mis haiget tegi, mis riivas, mis tähendas midagi olulist – siis Mina ei vasta kohustatud armastusega, lahkusega, naeratusega, kutsega, nõustumisega – Mina vastan tõsidusega, selgete sõnadega, otsutava kindlusega, lõpetava vaikusega, loo seest ära minemisega.
Mina ei ole võlgu – Minu olemas olemist ei ole õigust ära kasutada - rolli nime eest ei pea maksma vahendiks olemisega. Mina ei olnud koos rolliga – Mina olin koos rollis oleva inimesega – kuid inimesel ei olnud ega ole õigust selliseks käitumiseks, valikuteks, lahendusteks, väljendusteks – tema valis sel moel käituda ja oma rolli nime kasutada, et tema inimesenäolised teod saaksid võimalikuks.
Mina arvestan selle informatsiooniga ega nõua teiselt teistsugust käitumist, sest Mina ei jää temaga ühte ega kokku. Teise valikud on tema teekond - teise põhi mõtted on tema põhi, millele tema toetub - teise väärtushinnangud on tema teoks saavad sammud. Tema võimalus ja viis oma elu elada - inimesena.
Mina mõistan ja näen - Minul on enese tee jalge alla - Mina olen teadlik iseendast - Mina ei ole enam väikene laps - Mina ei vaja teist, et olemas olla - Mina saan, teisega seoses, tunda kõiki tundeid = olla tegeliku informatsiooniga koos ja ühes kõlas.
Marianne
06.07.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar