Kas tunde tundmine on põhjus või tagajärg – see on vaatenurga küsimus

Ühel ilusal päeval, oma teel käies, kohtusin inimesega, kellega ma ei olnud väliselt seotud ja ta oli sel hetkel üks võõras, kes lihtsalt oli Maailmas olemas. Meie teed ristusid, me olime, kuid siis sündis ühest vestlusest vastasseis. Mind haaras tunnete möll ja mul oli enese sees halb olla. Ma soovisin, et teine muudaks end või keegi teeks olnu olematuks või keegi lahendaks olukorra, et mina saaksin taas end hästi tunda. Keegi ei tulnud, teine ei muutnud ja olukord ei lahenenud, sest ma tundsin oma tunnet edasi. Aega läks mööda, ma jahtusin, kuid ei unustanud, sest mõeldes, nähes või taaskohtumise ees hirmu tundes, elavnes tunne minu sees ning nii seostasin ma teise oma tundega – mina uskusin, et teine inimene oli minu tunde põhjustaja e põhjus, kuid sellest järeldus, et kui inimest poleks, siis ei oleks ka probleemi. Kas see võiks olla toimiv lahendus?

Ausalt teist inimest vaadates ja teda mõista püüdes, rääkisin ma endale, et teisel on õigus iseendana olemisele. Püüdsin end veenda, et minul ei ole ühtegi põhjust oma tunnet tunda, kuid oma väljendusest lugesin ma välja, et ma keelan endal tunnet tunda. Seda tehes tundsin, et ma reedan iseennast ja ma vajasin lohutust, mida ma ei leidnud. Ma olin häiritud, õnnetu ja minu tee oli kuhugi ära kadunud – mul oli häbi olla Mina ja ma ei tahtnud ennast Maailma peeglite peegeldustest vaadata. Ma soovisin end ära peita.

Näidates iseendale, et mul ei ole põhjust teist inimest süüdistada oma tunde omamises, püüdsin ma tegelikult endale öelda, et teine inimene ei olnud tunde põhjustaja e põhjus, vaid kogu loo mõte seisnes minu sees olevas teemas. Toimunud lugu oli kord minu poolt tehtud otsuse, võtta tunne endasse, tagajärg. Teine inimene aitas kasvatada tunnet, mis minu sees juba olemas oli.

Inimesena ei tahtnud ma endale tunnistada ja mul oli raske võtta vastu teadmist, et teine inimene ei ole minu tunde põhjustaja e põhjus, vaid ta oli minu kunagise teo tagajärg - mina reageerisin, sest tunne oli minu sees juba olemas, aegu tagasi ära peidetud. Teise inimesega kohtumine äratas minus, uinunud ja tõi pinnale, peidetud tunde ning sellest järeldasin, et teine inimene ongi süüdi selles, et end halvasti tundsin. Proovisin end teise eest kaitsta, vältides temaga kohtumist, et kindlustada oma tunde vaikimine.

Kui ma oma tunde sees ujusin, siis tundus päästavaks lahenduseks olevat vastuste otsimine küsimusele - Miks teine Minule nii tegi? - tundsin end vähemana ja viletsamana, sest ei suutnud ega osanud üle olla või leida meie vahele lahendust. Ma ei suutnud oma tunnet maha matta ega ka selle sisse vaadata. Võtsin endasse uskumuse, et teise inimese tegu on minu tunde põhjus, ning ma otsustasin ennast Maailma ja teiste inimeste eest kaitsta, et nad ei saaks minule uuesti liiga teha – minule tunnete tundmist põhjustada – see siin on lõputu küünlapäev, korduste kordamine, see ongi põhjus, miks ei pääse hetkest edasi.

Kunagi minu poolt tehtud otsus, võtta tunne endasse, on põhjus, miks kõnnin tänases päevas – see siin on tagajärg. See on koht, kus minus olev tunne saab teiste inimeste abil kasvada, et mina saaksin, selle sisse astudes, sellest läbi minna. Minul on teisi inimesi vaja. Käesolev hetk on kingitus parimal võimalikul moel. Kestvas hetkes on lava üles seatud, kaasnäitlejad asuvad oma kohtadele ja me kõik mängime oma rolle. Me mängime üheaegselt nii enda, kui ka teiste inimeste näidendites.

Seistes lava keskel, olles prožektorite valguses ja võttes kõike isiklikult, siis astun ma teiste vastu lahingusse, et ennast kaitsta. Vahetades vaatenurka ja vaadates lava ning etendust kõrvalt, näen, kuidas ma olen tegelikult hoitud ja saadetud, sest mind aidatakse minu enese tundest läbi astumisel. Teised inimesed annavad endast parima, et mina saaksin edasi minna. Kõlab uskumatult, kuid tegelikult see nii ongi.

Kui teine äratas minu sees tunde, siis võtsin ma teise inimese vaatluse alla. See oli minu poolt valitud lahendus, et püüda mõista ja aru saada juhtunust. Mina seisin teisele vastu, et ta lõpetaks minus tunde äratamise, püüdsin teda neutraliseerida, selemet vaadata endasse ja otsida enda seest ärganud tunde algust. V

Mina võtan vastutuse oma tunde eest endale – see on minu tunne, see tunne on minu sees ja ainult mina ise saan selle tunde lahti lasta, see on minu ülesanne – teised inimesed ei puutu teemasse, nemad on siin vaid tagajärg sellele, et mina ise võtsin oma tunde enese sisse ...

*

... käesolev hetk on kingitus,

sest tundeks puudus põhjus.

Vaatenurga vahetus

on uue tee algus,

sest muster muutus ...

*

Marianne

08.05.2019.a

Minus oli häbi olla Mina

Olles olukorras, kohas või hetkes, kus tunned, et Sa pead seal olema, sest sellest ei ole veel väljapääsu, kuna hetk kestab, siis on Sinu ümber asjad, inimesed või situatsioonid mis/ kes Sind häirivad. Need on need abilised, kes/ mis aitavad Sinus tundeid kasvatada, mille abil leiad eneses jõudu, et kestvas hetkes edasi olla.

Selles hetkes olles kasvavad Sinu sees tunded, mida Sa ei pea ilusateks, sest need kardavad valgust, kuna nähtaval olles määriksid Sinu pale. Sa proovid neid enda sisse peita või ära kustutada. Tunnete kasvades hakkad Sa teisi, neid inimesi, kelle vastu Sa tunned Sind häbistavaid tundeid, enese eest kaitsma, Sa otsid üles põhjused, miks neil on õigus olla, teha ja öelda nii nagu nad seda teevad. Seda tehes ütled Sa endale, et teised on õiged, kuid st, et siis oled ju Sina vale, sest kui üks on valge siis peab teine must olema.

Sinu sees on täiesti elusad tunded, kuid Sina ise ütled endale, et see on vale – Mina ei tohi nii tunda! – Sina ise keelad end tundmast. Seda tehes jätad Sa end üksinda seisma, sest lähed teise inimese poolele üle. Sa hakkad teist enese eest kaitsma ning seda tehes vaatad Sa ennast sellise pilguga, millisega usud teist seda tegevat siis, kui tema näeks Sinu sisse ja kohtuks seal elava tundega. Tulemuseks on see, et Sul häbi iseendana olla. Astudes teise poolele ja vaadates end väljast, tahad Sa seista enesest eemal, mitte tunde omanikuna tunde sees.

Sa hakkad eneses, teise inimese vastu, viha kasvatama, et saada sellest jõudu olla kohas, kus Sina ise oled enesele öelnud, et Sina oled vale. Kestvas hetkes olles, et ennast teisega võrrelda, on Sul eluliselt vaja infot tema kohta. Sa otsid üles need punktid, kus oled teisest üle ja parem – nii püüad Sa end ilusamaks mõelda. Kuid ometi see ei aita Sind, sest elav tunne on endiselt Sinu sees alles ning avaneb ja kasvab igas uues korduvas situatsioonis.

Kui Sinu sisse maetud tunne avaneb või kasvab, tunned Sa nälga, sest Sinu sees on tühjus, mille oled enese sisse jätnud ning see vajab täitmist. Andes järgi oma isudele proovid Sa kustutada eneses vajadust lohutuse järele. Sa toida ennast, et vaigistada iseennast. Annad endale lohutavat toitu, et vaigistada enese süüd iseenda ees.

Sa ei taha koos olla inimesega, keda pead enesega võrreldes õigeks. Tahad enesekaitseks välistada temaga kohtumise, sest siis on Sinu sees üks suur segadus ning rahu ega vaikust ei paista enam kusagilt. Sa proovid, võimalike kohtumiste kohas, luua teie vahele pidava piiri, mis välistaks kohtumise ja annaks Sulle koha, kus Sina saad lihtsalt olla, tunda end pingevabalt ja rahulikult. Sa proovid luua, enese ümber, turvatsooni, mis on nö vaenlastest vaba ja puutumatu ning allub Sinu kontrollile. Kuid, kui nähtavat piiri ei õnnestu luua, siis oled Sa pinges, kontrollid ohu liginemist ja valmistud reageerima teadmata, kuidas on õige olla. Sa mõtled välja strateegiaid, kuidas õnnestuks tundeid vältida. Sa soovid urgu pugeda või vabasse Maailma jõuda, sest Sa ei tea, kuidas pidada lahingut vaenlasega, keda tegelikult Sinu kõrval ei ole, sest ta asub Sinu sees – see oled Sina ise, kes jättis ennast kaitsetuna ja lohutust vajavana maha. Sinu sees on hirm iseendana seista ja olla. Proovides endale öelda – Ma armastan iseennast! Ma olen ilus! - ajab see Sind sarkastiliselt, läbi pisarate, naerma.

Sinu tunded ei ole suits, mis hajub tuules. Sinu tunded on raskus, mis määrivad Sinu puhutuse ja määravad Sind, ka enese eest, varjama. Sina ise ütled endale, et tundes sees olles, tehes ja öeldes oled Sa vale. Sina ise ütled endale, et Sina oled iseendana vale! Sa ütled endale, et see inimene, keda Sa enese eest kaitsed on õige, peab olema õige, sest temal on õigus iseendana olemas olla. Teine inimene segab ja häirib Sind, sest Sa tead, et tal on õigus iseendana olla ja see kasvatab Sinus tundeid, sest Sa näed, et ta valibki iseendana olemas olemise. Kuid, kui teine tohib, sest tema on õige, siis järelikult Sina ei tohi, sest oled vale, kuna Sina ise ütlesid seda enesele ja Sa usud seda, mida enesele ütlesid.

Kes Sind kaitseb, kes lubab Sinul iseendana olla – Sina ise kardad hetkest lahti lasta ja edasi astuda. Sa lähed ajas tagasi kohta, kus õigustasid teisi, kui neil on õigus määrata Sinu üle. Sa uskusid, et Sina olid vale, kui tahtsid/ vajasid teisiti, kui see, mis Sinu elus oli või milline Sinu elu oli – Sa vajasid kaitset, kuid tol ajal Sa ei saanud vahetada kohta, aega ega inimesi. Sa usud end mäletavat, kuidas tundena reageerides Sulle öeldi ja vaadati - „Vaata, milline Sa oled! Sina muutud tundes olles inetuks ja eemaletõukavaks – me ei taha Sinuga koos olla, sest me vajame ilu ja headust enese kõrvale!” - Sind jäeti hulgast välja. 

Sa küsisid enese käest - Kuidas siis saab sellise inimesega koos olla. Kuidas on võimalik Mina olla, kui Mina tähendab häbi. Mina ei taha olla Mina, kuid teisiti ma ei saa! - Sa tahtsid enese seest ära minna, et Sind ei seostataks Sinu tundega. Sa vaigistasid ennast toiduga, et kindlustada enese vaikimine. Sinu sees oli hirm, et mis saab siis, kui Sa seisad, oled ja ütled oma tundele „Tere!” Sinus oli teadmatus, mida Sa tundega kohtudes tegema ja tundma võid hakata, milliseks Sa muutud. Mis Sinuga ja Sinu Maailmas siis juhtub.

Ennast toites andsid Sa endale signaali, et hoolitsed enese eest – Sul oli nälg ja Sa andsid endale süüa – see oli see, mida Sa suutsid enesele anda. Teise inimesega kohtudes tabas Sind paanika, sest Sinus oli hirm teadmatuse ees, kas Sa seekord suudad iseennast kaitsta ja Sa vajasid tundeid, et selles olukorras toime tulla. Võrreldes ennast teisega tundus Sulle, et Sa tahad parem olla, kuid tegelikult Sa näitasid enesele, kuidas Sina, endast hoolides, saad ja oskad ennast hoida ning kaitsta – see on vaatenurga vahetust.

Sinu ülesanne on võtta vastu oma tunne, olla temas ja lubada tal minna. Hoides ja kaitstes lohutada iseennast, andes enesele tuge, öeldes – See on minu tunne. See on praegu minu sees. See tunne ei ole õige ega vale. Tunne ei määra ega määri mind. Mina ei ole tundes olles häbiväärne. Ma mõistan, et mul on seda tunnet praegu vaja, sest see on parim, mida mina sel hetkel oskan enda aitamiseks väljamõelda. Ma võin ja saan oma tunnet tunnistada ja tunda. Ma ei jäta seda tehes ennast maha. Ma olen enda sees ja kohtun oma tundega. Ma luban oma tundel minna. Mina ei vaja enam seda tunnet. Mina vastutan enese eest ja ma saan vajadusel astuda järgmisesse hetke, sest vaatenurga vahetudes ma muutusin ja seda tehes muutus see, kuidas mina Maailma näen ja tunnetan.

Marianne

07.05.2019.a

Ühe jõe kahel kaldal

Ühel jõel,

on kahel pool vett,

kaks kallast.

Üks jõgi liidab

mere ja taeva,

taas üheks,

voolavaks veeks.

Vesi lahutab kaldad,

jõgi ühendab kaldad.

Kaks on kallast,

mis kokku ei puutu,

siin üheks nad ei saa.

Vesi oma sängis voolab

ikka tüünes rahus edasi,

ka siis, kui tuul

teda vastuvoolu silitab

ja pind on vahust säbrune.

Jõgi on sõber

hallis hommikus,

kuldne pärl

päikese valguses.

Igal hommikul,

olgu vihma või päikest,

olgu lund või tuult,

kõnnin ühel kaldal -

käin edasi

ja lähen tagasi,

kahe sõbraga siin jalutan.

Kui edasi lähen,

siis vastuvoolu astun,

kui tagasi tulen,

siis veega ühes kõnnin.

Ometi, ma lähen ikka edasi,

ka siis, kui tagasi sammun.

Teisel kaldal

on ka üks inime,

kes päeva alguses

oma koeraga kõndimas.

Silma ei ulatu vaatama

ja hõige läheks kaduma,

käed üles tõusevad

ja tervituse saadavad,

teisele kaldale,

hommikus kõndijale.

Maailm meid ühendab

ja loodus liidab,

mina vasakul kaldal

ja tema paremal kaldal,

korraks kokku puutusime

ja tervitades silla ehitasime.

Veerevad päevad,

lähevad nädalad,

kulgevad kuud,

silmad hommikuti otsivad,

teisel kaldal kõndijat,

kaugustes kohtudes

võtan naeratuse

päeva sisse kaasa.

Kui argipäev muutus,

siis sild kaldad ühendas

ja ma olin üllatus,

kes teisega kohtudes

silmast silma vaadates

„Tere hommikust!” ütles.

Marianne

06.05.2019.a

Inimesena kasvamine, kui ema roll muutub

   ühe kivi ...

Üks tavaline liigutus, mis seekord lõppes teisiti, sest kogemata kombel harjunult pöörates järgnes tavatu tulemus – kael oli kange ja valus - ma olin kangekaelne. Üks argine vestlus ema ja tütre vahel, mis tavalisel kombel liikus korduvaid radu mööda, tulemuseks vastasseis, kaitsed tõsteti üles ja Mina´d põrkasid kokku.

Mõlemal juhul peatasin aja ja hakkasin juba äraolnud hetke uuesti läbi kõndima, et otsida üles koht, kus teelt välja keerasin. Seisin paigal, sest vajasin teadmist, kus ja kuidas olin teinud vale liigutuse – tahtsin aega tagasikeerata, et jätta tehtu tegemata, sest ei tahtnud kogeda valu olevikus.

Aeg läheb ja laps kasvab suureks ning läheb oma teed. Elus on hetki, kus laps ütleb täpselt seda, mida ta päriselt mõtleb ja tunneb, vahel teeb see haiget. Kui laps on väike, siis tead, et heidetud sõnad on pinge ja trotsi vallandus ning elu läheb edasi, kuid kui laps on suur, siis elu läheb küll edasi, kuid ta ei pruugi enam ühes kulgeda.

Kui laps on väike, siis on enamjaolt ema see, kes hoiab ja kaitseb, lohutab ja lahendab – ema teeb võimatu võimalikuks. Kuid, kui laps on täis kasvamas ja seisab kõrgel, üleval pesa serval ja harjutab iseseisvat lendu, siis võib ema olla vahel viimane, kellelt abi küsitakse ja esimene, kes välja jäetakse - kõik teised tunduvad paremini mõistvat ja arusaavat, kuid ema justkui mitte. Emast võib saada vaenlane, kes ohustab iseendana seismist. Laps tõmbab ema ja enda vahele piiri, mida ei tohi ületada, sest ema tahab tema eest ära teha, hoida ja kaitsta, lahendada ja lohutada, kuid nii võib hoovõtt jääda lühikeseks ja tiivad teevad vähem trenni ning iseseisev lend ei tule hästi välja.

Küsin endalt, et kuidas on võimalik, et kõik on nii nagu on, kuigi tegin kõik endast oleneva nii hästi kui oskasin, suutsin ja sain. Olin parim võimalikust, vähemalt üritasin ja enda arust õnnestusin, sest olen/ oleme jõudnud elusalt tänasesse päeva. Küsin endalt, kuidas lapse ei näe, mõista ega saa aru ema teekonnast, ta oli ja käis ju kaasas. Tegelikult ei käinud laps emaga kaasas, sest tema käis kogu aeg oma teel. Laps käis, kas kõrvu või lahus, kuid me mõlemad astusime, parimal võimalikul moel, oma teedel. Emale tundus, et laps nägi, koges ja oli kõik kõiges, mis emaga juhtus, kuid tegelikult vaatasid mõlemad Maailma ja endasse oma isikliku mätta otsast. Ikka ja jälle unustan, et ka laps annab, alati, endast parima, teeb ja on täpselt nii nagu ta sel hetkel suudab, oskab ja saab endast anda.

                                      
                               ... kaks külge

Aega peatades tahtsin tagasi teadmist, et emana olles olen lapse jaoks parim võimalikest valikutest, kuid inimesena olles ei pruugi ma seda olla. Laps vajab enese kõrvale enda poolt valitud inimesi, kuid ema on nö kaasa antud ja väljavahetada teda ei saa. Ema on harjunud vastutama, sest ta arvab end teadvat, mis on lapse jaoks õige, mis vale. Ta on läbi aastate teinud ning võtnud enda osaks lapse Maailma täitmise ja kujundamise. Kuid laps tahab ise, oma Maailma ja ennast luues, neid omal viisil ja moel täita. Ema tahaks vastused etteöelda ja last käe kõrval saata mööda rada, mida peab parimaks, kuid laps peab ise oma tee leidma, sest ta vajab eluliselt ise tegemist ja oma vastuste leidmist iseenda poolt esitatud küsimustele. See on koht, kus ema ja lapse rollid muutuvad, sest laps ja ema kasvavad ajas inimestena edasi ning suhetes ja rollides ei ole kunagi kindlust ega kivisse raiutud sõnu -see on aega mõõtev liiv, mis moodustab ajatuultes uusi mustreid, liiv kestab seni kuni edasi veeredes ükskord tolmuna tuules hajub.

Marianne

05.05.2019.a

Sündimise ime, kasvamise valu ja iseenda vastuvõtmine – Meditatiivne rännak vol 42

Sündinuna võtame oma sünnist kaasa ühe matemaatilise tehte, mis toetab või takistab meie teed. Kui Sinu tehe on 2 = 1+1, siis näed Sa ennast tervikuna, sest Sina ja Sinu ema olite, koos oldud ajal ning peale sündi, kaks erinevat tervikut. Kui Sinu tehe on 1 = 1 ja 1/2, siis näed Sa ennast poolikuna, sest Sa ei ole enam tervik, kuna seisad emast nähtavalt eraldi. Olles täiskasvanuna poolik ja otsides teed tervikusse, sest pool Sinust on puudu, viid Sa selle teema märkamatult igasse oma päeva – see käib Sinuga kaasas. Seal ammuses ajas, sündimise ajas, tundsid Sa valu ja see lõi Sinus uskumuse, et Sa polnud oodatud ega armastusega vastuvõetud, sest armastus ei saa ju valus olla. Sa ei usaldanud enam Maailma ning tundsid end üksijäetuna ja selleks, et muuta oma olevikku, soovisid Sa tagasi minna minevikku, peatasid solvudes oma aja ja jäid Maailma tagasi ootama – et ta võtaks uuesti oma koha Sinu ümber ning Sina saaksid tema sees olles tervikuks.

Kõik selle, mis tegelikult juhtus, sündides, sekundite ja loetud minutite kestel, võtsid Sa endaga kaasa oma teele. Oluliseks said vaatenurgad, esimene hirm, valu kogemine, usaldus ja selle kaotus, eneseteadvustamine ja soov Maailma avastada. Need on olulised hetked, mis võivad jääda kestma terve igaviku, kui Sa ei lase neil minna, vaid hoiad neid endas, sest ei usalda enam tunda, kui Sinus on hirm uuesti elamist kogeda.

Rännak

Sa oled sündinud. Sa oled tulnud oma ema kõhust ja asud nüüd Maailmas. Sa teed oma esimese hingetõmbe ja koged, kuidas väline õhk Sinu sisemusse tungib. See on harjumatult kuiv ja kriipiv ehmatus. Sa tahad end sulgeda, et vältida tundmatut tegevust, mis ei ole meeldiv, vaid on pigem valus tungimine Sinu sisse.

Sind on korraks käest ära pandud, kuid Sina tunned end üksi jäetuna. Sa tunned, kuidas Sind ümbritseb avarus, mida Sina tajud tühjusena. Selles ei ole soojust ega hämarust, seal on ere valgus, külmus ja hääled, mida Sa ei mõista - Mis juhtus, Miks see juhtus, Kuidas läheb tee edasi, Mida Sa tegema pead? - need on keerulised küsimused hetkel, kui Sina oled üleni ergas tajumine, erinevaid tundeid tulvab Sinu sisse ja mäsleb Sinu sees. Sa ei oska nendega, midagi peale hakata – see on laine, mis viib ja toob, rullub ja tõukab. Sa oled pinges, sest Sa ei hõlju enam, Sinu Maailm on saanud kõvad raamid. Kõike on suurelt liiga palju korraga juhtunud. Sa oled abitu, tõlgendad oma kogemusi, lood endasse uskumusi, värvid ja täidad oma loodavat pilti Maailmast. 

Soojad käed tõstavad Su õrnalt, kuid kindlalt üles ja viivad Su endaga. Sa tunned, kuidas Sa puutud sooja keha vastu. Sa oled teise inimesega koos. Sa tajud, kuidas Sinu ümber on vesi, selle soe embus on kui pehme tekk, mis hoiab Sind varjus. Sa soojened väljast sisse ja avaned tasakesi seest välja. Sinu vastasoleva keha soojus ja hääled – hingamise kahin, südametuksed – rahustavad ja vaigistavad Sinu meeled nii, et Sa usaldad olla ja lubad endal lõdveneda. Sa tajud, et oled hoitud. See koht siin, väljaspool Sind, on turvaline ja oma.

Sa sulged silmad ja hõljud tasakesi vees, tasa-tasakesi. Sa naeratad ja ümised omal viisil. Sina oled olemas ja ka Maailm on olemas – Sa tunned, et Maailm hoiab Sind. Sa mõistad, et tee läheb edasi, tehes oma sammu, astud Sa ühest hetkest välja, teise sisse, olevikust saab minevik, kõik see, mis oli jääb maha, kaasa tuleb vaid see, mida eneses kannad. Igas uues hetkes ootab Sind uus kogemus. Valu leeveneb, hirmu pimedus hajub, pinge lahtub. Sa usaldad hingata elu enese sisse. Sa kasvad ning korraga tunned Sa huvi, mis sellel suurel Maailmal Sulle veel kinkida on, mida põnevat Sa veel kogeda saad.

Sa tunned eneses huvi ja avastamise rõõmu. Sa pöörad end selili, vaatad oma käsi ja märkad sõrmi, haarad oma varvaste järele ning proovid neid kätte saada – Sa mängid, tundes rõõmu iseendast. Sina ise oled enese kaaslaseks ja täidad oma aja. Sa tõused istuli, et vaadata oma ümbrust. Sa avastad Maailma uuel moel ja teisel tasandil, Sa hoomad kaugusi ja haarad käegakatsutavat. Sa näed erinevaid värve, valgust ja varje – Maailm on elu täis ja Sina oled osa sellest. Sa oled tuule teel, ta puhub Sinu vastu ja silitab Sind. Päike paistab ja soojendab Sind. Sinust kasvab vari valguse käes. Sa tajud, kuidas Sina reageerid Maailma puudutustele. Sa avaned, et elu eneses vastu võtta, lubades Maailmal end puudutada, Sa avaned ja puudutad teda vastu.

Sa tõused püsti ja seisad oma jalgade peal. Sa tajud oma pikkust ja liikuvust - Sa oled Mina, kes on Ise. Sa teed oma esimese sammu ja seda tehes mööduvad aastad. Jalga maha toetades tajud kindlust, Sa oled tugev ja iseseisev, sest Sa hoiad tasakaalu. Sa teed järgmise sammu ja taas liiguvad aastad. Samm sammu järel edasi astudes jõuad Sa tänasesse päeva - Sa oled endasse kohale jõudnud. Sa oled ennast vastuvõtnud. Sa oled ennast, armastuses armatusega armastades, hoides ja täites, kasvanud.

Sa ütled endale – Mul on kahju nende valusate kogemuste pärast. Palun vabandust, et ma ise ennast üksinda jätsin. Ma tänan ennast, et ma astusin hetkest hetke ja läksin edasi ajal, mil osa minust jäi ootama ära olnud aega. Ma tänan Maailma võimaluse eest olemas olla. Ma tunnen Maailma puudutuses end peopesal hoituna. Ma armastan iseendana elus olemas olemist. Ma armastan, sest minus on Armastuse Valgus.

Võta kätega enese ümbert kinni, hoia ennast turvas ja soojas. Täna ennast – Ma olen, jõudmaks iseendani, pika teekonna kõndinud. Ma võtan ennast ja oma teekonna vastu. Ma olen maksnud oma hinna ja ma lasen olnul minna, annan vabaks oma hirmud ja uskumused. Ma seisan oma jalgadel. Ma vastutan enese eest. Suurim kink, mis elul on mulle anda on see, et ma saan hingata, saan ise, endale armastusega silma vaadates, ennast puudutada ja saan enese ümbert kinni hoida. Ma olen olemas. Ma tänan Maailma.

Marianne

03.05.2019.a

Lihtne matemaatiline tehe

Kas Sa tead, et Sinu solvumiste taga võib peituda üks väga lihtne matemaatiline tehe. See on tehe, mida saab vaadata mitmel moel. Kuid veel enne, mõtle selle peale, kuidas Sina oma sündi näed? Millise pildina näed Sa ennast ja oma ema siis, kui oled veel kõhus ja siis, kui olid juba sündinud? Millise teadmise Sa sealt enesega kaasa võtsid?

Neist piltidest selgub, milline on Sinu tehe. Kas see on 2 = 1+1 – ema ja laps on eraldi tervikud, nii ühes oldud ajas, kui peale sündi – kaks eraldi inimest, kes moodustasid paari. Kas see on 1/ 2 = 1 ja 1/2 – ühest tervikust sai jagades kaks, kellest üks jäi poolikuks, sest tema tervik lagunes kaheks.

Minu lugu

Minu sünd oli valus kogemus, sest tulin Maailma läbi valu. Esimene hingetõmme oli valus, kopsud oli korraga kuiva kriipivat ehmatust täis. Hingasin ühe korra sügavalt sisse ja siis protestisin. Ma solvusin, sest tundsin valu enese sees. Maailm, mis mind vastu võttis, tegi haiget. Minu ümber ei olnud enam turvalisust, kuid ma ei saanud tagasi sinna, kus olin olnud. Minule omaseks saanud keskkond ja rahu olid korraga kadunud – Maailm, mille sees olin olnud, oli olematuks muutunud.

Ma solvusin, et peatada aeg ja oodata Maailma enese ümber tagasi. Vajasin tagasi aega, kus olin olnud osa tervikust, sest sündinuna tundsin end poolikuna, kuna osa minust oli jäänud juba ära olnud aega maha – see oli mind hoidev ja varjav turvaline keskkond.

Ma valisin uhkuse, et seista eraldi nendest, keda ei usaldanud – kätest, kes mind valusa Maailma sees hoidsid. Maailm ei osutunud usaldusväärseks ja nii võtsin endasse uskumuse, et mind ei oldud oodatud ega armastusega vastuvõetud, sest kuidas sai armastus nii valus olla, et see teeb hingates minu sees haiget.

Ma ei võtnud valu vastu, sest ei tahtnud valust läbi astuda, vaid jäin välja, eraldi seisma. Ma sündisin füüsiliselt, kuid ma ei sündinud Maailma, Maailma endas vastuvõttes. Pisike laps seisis endiselt paigal öeldes solvunult – Mina tulin, kuid Maailm ei hoidnud mind, sest ta lasi minul valu tunda!

Kuidas ma sain armastada ja usaldada seda, kes lasi mul valu kogeda. Ma ei kasvanud sündides edasi, sest keeldusin, vastuvõtmata jättes, astumast oma ellu. Ma seisin paigal ja vaatasin tagasi, juba ära olnud aega. Ma ei võtnud vastutust enese eest, valisin solvumise, uhkuse ja üksinda seismise. Minus kasvas hirm astuda, et mis saab siis, kui ... - ma ei julgenud oma elu kogeda.

Marianne

02.05.2019.a

Kui Mina oli Maailmast suurem

Vastused on olemas, küsimus on vaid selles, kui sügavale soostume ausalt vaatama

Kord oli aeg, kus uskusin, et Maailm oli mõeldud minu jaoks ja pärast olemas olema, see tähendas seda, et minul oleks, minul pidi olema, Maailma sees, Maailmaga koos, hea olla. Ma tundsin, et Maailm oli osa minust, sest kõik see, mis oli minu ümber, puudutas mind nii, et ma tajusin puudutust enese sees – me olime seotud. Kuid mina ei tundnud, et mina oleksin osa Maailmast, sest ma ei tajunud, et kuuluksin Maailma sisse ja suudaksin teda puudutada.

Ma uskusin, et kui Maailm on osa minust, siis olen mina temast suurem, kuid kogedes, et Maailm ei ole minu jaoks ega pärast olemas, siis tundsin, et Maailm on suurem ja seisab minust eraldi, sest kõik see, mis toimus, leidis aset minust väljaspool. Ma tahtsin olla osa kõigest, sest tundsin, et minul on õigus olla ja saada osa. Kuid seistes omal kohal ja hoolimata sellest, kas ma astusin või olin paigal, liikus ja muutus Maailm minu ümber kogu aeg. See oli pidev protsess, mida mina ega minu olemas olemine ei suutnud takistada, suunata ega peatada.

Maailm, kui suur sipelgapesa koosneb paljudest sipelgatest, kes kõik toimetavad omi tegemisi ja kulgevad endale teadaolevaid radu pidi. Minu jaoks oli tähtis teada, mida ja kuidas teised teevad ning ma nägin, kuidas kõik ehitavad, omal moel, oma elusid, tehes seda üksteise kõrval ja justkui ikkagi eraldi olles, kuid ometi puutudes ja puudutades. Ma ei mõistnud oma osa suurest Maailmast, sest minu sees oli moto – kas kõik või mitte midagi. Uskusin, et kui olen Maailmast suurem, siis mahub kõik minu sisse ära ja ma suudan ning saan kõike kontrollida, oma soovi ja vajaduste järgi muuta, suunata ning peatada. Sel juhul ei toimuks mitte midagi minu teadmata ega nõusolekuta. Siin peitus minu hirm - ma kartsin tunda end väljajäetuna, sest siis ei oleks ma osa ja Maailm ei peaks minu olemas olemisega arvestama.

Kui seisin eraldi ja väljas, siis ma ei tahtnud, et Maailm tuleks ja tahaks, et ma parandaksin või muudaksin ära, midagi seal, kus mind ei olnud, kui olin väljajäetud – oleksin sunnitud olema osa. Kuidas ma saaksin olla osa sellest, mida mina ei kontrollinud – olla piisk meres, millest ei saa eraldi seista. Kuid meres olles ei olnud ma Mina, vaid Meri – mina ei tahtnud olematuks ega nähtamatuks muutuda. Meri saab ilma minuta olla Meri, kuid mina ei saa, sest mina vajan Merd, et olla olemas.

Minu uhkus oli jonn, millega püüdsin tervikusse eraldi Maailma luua, et piiritleda iseennast, sest ma soovisin olla eriline, et mina ei kaotaks ennast Mere sisse ära. Ma soovisin, Merd vaadates, näha iseennast ja tunda seda, mida minu olemas olemine Mere jaoks tähendab. Mul oli raske vastu võtta teadmist, et Mina olen Mere jaoks ja pärast olemas – Mina tahtsin, et enne oleks Muna olnud ja siis Kana, kuid Mere olemas olu oli vaja minu tulekuks, sest Meri sai valida minu olemas olemise ja olemata jätmise vahel. Meri oli tervik enne minu tulemist ja oli tervik edasi ka peale minu sündi, kuid mina tahtsin jääda osaks ja terviku sisse.

Ennast väljajäetuna tundes, tundsin end eraldi seisva ja suletuna, ma ei võtnud Merd endas vastu, et säilitada endale koht, kus mina olen Mina ja ei ole teisi, kellega ühes seguneda mereks ja kaotada ennast silmist. Kuidas ma saaksin, sel juhul, ennast kaitsta ja hoida ning kontrollida, et Maailm, tagasi tulles, leiaks Mind üles ja oleks Minuga koos. Minul oli vajadus kasvatada oma Mina suuremaks, et Maailm mahuks minu sisse ära ja jääks Mina sisse. Minu sees elas lootus, et kui Maailm jääb üksi, siis tal ei ole enam teist valikut, kui tulla ja olla minuga koos ...

Marianne

01.05.2019.a