Vahel on nii, et inimeste vaheline tunnete ja piiride segadus ning ühiste lugude lahendamata jätmine on kaasa toonud suhete katkestamise ja suhtlemise lõpetamise – inimesed ei saa ühes kohas koos olla sel moel, et oleks olemas rahus olemine – väline ja sisemine oleksid omavahel kooskõlas ja inimesed seisaksid päriselt teineteise kõrval.
Ajas on selgeks saanud, et loo üks osapool kasutaks seda aega, kui võimalust, et enesesse kogunenud negatiivsust, näiliselt head ja viisakat nägu tehes, mingites annustes vallandada või sisemusse varjata nii, et see paistab välja tema tegudes, sõnades, hääletoonis, pilkudes ja kehakeeles - sel moel valinuna hoiab ta enesesse varjatut ja kogutut alles ning kasvatab, teise osapoole energia kohalolekut kasutades, negatiivsust lisaks - siis on tal olemas keegi, kelle vastu või pärast olla sel moel olla. Koos olemine tähendab sel juhul kõigi selles osalejate ja ühise vähendamist.
Sel juhul tuleb sellel, kes soovib enese jaoks rahu teha - kasutada, iseendale selle võimaluse andmiseks, oma kujutlusvõimet ja kujutada ette see, mis aitab ja toetab – süüdata valge küünal ja asetada see enese ja selle teise, kes ei ole valinud rahu, vahele ning keskenduda küünla valgusele – saab ja võib öelda – Mina tänan. Minul on kahju. Mina valin rahu. Mina valin valguse.
Mõne hetke võib, keskendudes põlevale küünlaleegile, püsida paigal, et siis jätta see kujutluspilt oma elu elama – aeg-ajalt võib tagasi pöörduda ja, hetkeks seisatudes, vaadata põlevat küünalt. Hiljem võib tuua selle pildi tagasi siis, kui rahutud mõtted on teisele ja/ või ühisele suundunud – siis saab lihtsalt, justkui paotaks korraks ust, vaadata, kuidas küünal on endiselt põlemas, sulgeda selle ukse ja elada oma elu edasi.
Selle tegevuse mõte on selles, et kui ise ei suuna oma mõtet pimedusse peitunule, siis ei kasvata seda tumedust juurde – kui suunata oma mõte valgusele, siis kasvatatakse seda teadlikult juurde. Seal, kus pimedus on varjul olnud. Seal, kuhu tumedus on pesa teinud. Seal on välditud valgust.
Kui paluda valgusel süttida ja olla enesele toeks - kui panna mõtetes küünal põlema ja näidata valgust enese teele, eilses, tänases ja olema saavas - kui asetada põlev, valget värvi, küünal enese ja kellegi teise vahele, et see puhastaks energiaid ja valgustaks seda, mis ja kuidas oli ja on – siis need toimingud häirivad pimedust – valgus vähendab pimedusse jäävat ala või kaotab selle valgustatud ruumist ära.
Häiritud pimedus liigutab ja üritab valgust summutada – tumedus proovib levida ja valguse neelata. Sellel hetkel tuleb paluda enesele kaitset ja puhastust – kui küünlast ei piisanud või see ei jäänud põlema või see muutus mustaks, siis tuleb ettekujutada põlev lõke ja lasta sel põleda seni, kuni küünla süütamine ja põlema jäämine osutub võimalikuks.
Kui suguvõsas on olemas keegi, kes varjudesse peitunuga kauppa on teinud, siis tema vajab tumedat energiat ja neid hingi, kellega maksta enesele kasutada saadu eest – see tähendab, et ta on valinud ja loonud endale oma tee ja valinud sellel kõndimiseks kaaslased/ sõltlased/ alluvad. Ta on valinud nad enesega seonduvast – sama suguvõsa liikmete hulgast.
Pimeduse valinute ja sellega nõustunute olemas olu on tähendanud kindlate lugude alles jäämist ja kordumist – suguvõsas on, erinevate aegade jooksul ja samas ajas elavate inimeste vahel, leidnud aset samasugused ja samasisulised lood – kogu aeg on midagi sellist, mis on võetud eelmistelt üle ja see on jäetud kestma nii, et ajad jäävad ühendatuks just selle loo läbi.
Erinevates aegades elanud osalised on mänginud lugudes, mis on mõeldud inimsust vähendama – alles on hoitud tundeid ja lugusid, milles sisalduv energia ei ole olnud tõstev, vaid kõiki ja kõike madaldav. Neid lugusid ühendab üks kindel liin - vaimsust, teadlikkust ja ausust on välditud isiklike huvide teostamiseks – nende nimel on omadele selg keeratud, kedagi ühisest välja jäetud ja üks kõikide eest vastutama pandud.
Varjudesse peitunuga kauppa teinu pimedus on levinud – kui süüdata valgus, siis pimedus varjub tema mängus osalejate sisse – kui süüdata küünal ja asetada see enese ette ja pimeduse valinu vahele, siis pimedus reageerib valguse peale – see ei meeldi talle – pimeduse valinud inimene näitab selle välja – ta soovib ära kustutada/ ära kaotada selle, mis teeb teda nähtavaks – valguses ilmneb valitud roll ja mask – on näha see, mille ja miks inimene on valinud - mis on see, mis on tema sees peidus.
See tähendab, et sellise teisega ja nende teistega, kes kuuluvad pimeduse juurde, ei ole mõistlik reaalsuses koos olemisi valida. Sellise loo päevavalgele tõustes tuleb Valge Valgus enesele kaaslaseks kutsuda ja selle valgel enese kohal seista ning iseendale ja oma suguvõsale puhastust paluda.
Oma vere nimel ja enese sünni õigusega palun tõusta isapoolsel suguvõsal seisma minu parema õla taha ja emapoolsel suguvõsal tõusta seisma minu vasaku õla taha. Palun kõigil asetuda enese kohtadele ja seista seal ise ennast, kui üht kõigi hulgast, vastu võtnuna. Palun kõigil neil, kes kuuluvad sellesse aegade keesse, võtta kätte põlev küünal ja sel moel valgustada kõike – teha seda nii, et on näha, kuidas järjest süttivad valgused ja aegade teel seisjad saavad valgustatud.
Kui kõik need - kes olid, kes on, kes saavad olema – on seismas oma kohtadel ja nad on ennast nähtavaks teinud, siis ühine teadlikus ja soov anda oma panus, et luua ühisesse enamat, saab võimaluse teoks saada – iga oma kohal seisja energia läheb liikvele ja see liigub läbi kõikide - luues ühes hingava elava terviku – nüüd on erinevad ajad ühendatud valgusega, mis on suunatud valgustama ja toetama Inimest tema kasvamise teekonnal.
Marianne
18.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar