On olemas inimesi, kelle elus on perioode, mil tema tasane olemine ja rahus püsimine on pingutus ja tõsise töö tegemine. Piisab ühest sõnast, ühest takistusest, ühest vastukarva pilgust, ühest häirivast teemast, kui see inimene plahvatab – tema tasakaal saab rikutud ja ta näitab ennast välja – ta reageerib hävitavalt, vaigistavalt, hülgavalt – taaskord sai tema isiklik piir rikutud ja ta annab sellest teada.
Kui inimene on väsinud ja tahaks ennast välja lülitada, kuid talle öeldakse, et tee veel see ja see ära – siis saab tema isiklik piir ületatud. Kui inimeselt nõutakse seda, milleks nõudjal õigust ei ole, kuid inimesel ei näi olevat võimalust keelduda – siis saab inimese isiklik piir ületatud. Kui inimesele esitatakse küsimus teemal, mida ta ei taha arutada/ harutada, kuid ta ei pääse – siis kohtab küsija negatiivset ja enese isiku pihta kõlavat reaktsiooni, sest selle inimese isiklik piir sai ületatud. Kui auto parandus ei õnnestu, kui tööriist ei kuuletu – siis see ületab selle inimese, kes ei talu vastu seismist, isiklikke piire.
See inimene, kes kogeb pisemaidki asju enese piiride ületusena ja ei suuda peatuda, vaid tahab käivituda – on see inimene, kes ei luba endal öelda välja keeldumist – on väga palju ja olulisi kohti, mil ta on jätnud oma EI ütlemata. Ta on see inimene, kellel ei ole olnud võimalik keelata enese piiride ületamist – ta on inimene, kelle Ei-ga ei ole arvestatud, vaid on jätkatud seda, mis teeb talle haiget ja vähendab teda/ temale olulist. Ta on inimene, kellele on öeldud Ei temale olulises kohas ja teemas – teda ei ole valitud ja temaga ei ole arvestatud ka siis, kui ta on endast teada andnud.
Selline inimene ületab hea ühes olemise tava piiri selles kohas ja nendega ühes, kellest ta on üle – kellele väljendatud Ei või kelle ees väljenduv frustratsiooni ilming ei ole talle ohtlik – tema kasutab seda teist lihtsalt, kui võimalust. Sellepärast läheb ta tõsiselt endast välja, kui teda „takistavad” lapsed, naised, vanad inimesed, loomad, teenindav personal, elutud asjad – tema nö tagant sundimine ja takistamine oma tahet ellu viia või oma rahus olla – tähendab tema jaoks seda, et talle öeldakse Ei/ tema ei saa oma Ei öelda/ tema Ei-d ei kuulata – just sellepärast reageeribki ta vihaga, sõimuga, vaikimisega, solvamisega, vägivallaga, solvumisega, karjumisega, lõhkumisega, manipuleerimisega, ähvardamisega, sarkasmiga jne.
Lõpuks ometi on ta saanud võimaluse välja elada selle iseenda, kellena ta ei ole valinud olla kohas, kus tema isiklikke piiridega tegelikult ei arvestatud – lõpuks ometi saab ta edastada enese jaoks olulise sõnumi, mille on jätnud korduvalt teoks tegemata. Sel hetkel, kui ta plahvatab, ei ole tema jaoks oluline, et see ei ole see koht ega see adressaat, kelle poole ta tegelikult pöördus – tema enese, tõukele kaasa aidanud, viha pimestab tegelikkuse ja inimene käivitub ettearvamatult/ ettehoiatamata/ üle võlli minevalt/ ennast hävitavalt.
Neid inimesi, kes sel moel valivad, oma isikliku piiri ületuse peale, oma EI! teatavaks teha, ühendab üks ühine joon – teema on nende isiklikes piirides – nende isiklikud piirid on teadlikult paika panemata jäetud/ nad keelduvad-loobuvad olemas olevate piiride välja ütlemisest/ nad ei ole enese piiridest teadlikud/ nende isiklikud piirid ei piirdu ainult enesega, vaid ka teiste inimeste ja-või kohtadega/ nende isiklikud piirid ei ole vastavuses nende vanuse ja teadlikkusega/ nad ajavad segamini ega tee vahet enese, kui inimese ja oma erinevate rollide piiridel/ nad on inimesed, kes ei ole enesega seonduva eest vastutust võtnud.
See tähendab, et nad ei ole üheselt ja nähtavalt – Mina olen - paigas ja nad ei anna endast teada. Nad on harjunud ennast varjama, peitma, teiseks tegema, alistuma, enesest loobuma – olema, kellegi teise jaoks, mugav ja õige/ olema manipuleerival viisil, et saada endale vajaminev või hoida ära vale tulemus/ kogemus.
Olles kasvanud sel moel ja jätkanud elamist harjunud viisil on selline inimene, inimesena, ennast kaotanud. Ega ta ise ole selle üle just õnnelik, sest sageli komistab ta iseenda piiride otsa või kogeb, kuidas tema piire, ikka ja jälle, ületatakse. Või on ta see, kes on kohanenud olukorraga ja elab ennast välja erinevates rollides olevana – roll ei ole inimene, rollil on rohkem võimalusi ja rolle saab vahetada, et anda endale juurde jõudu ja lahendusi, kuidas tulla toime olukordades, kus temale endale öeldakse või tema ise teeb teoks oma EI ütlemise.
Adekvaatne Ei – tegelikud piirid ja enese tegelik vastutus – üsna sageli tundub lapsele, et tema piire ületatakse – teda käsitakse, teda keelatakse, teda sunnitakse, temale ei lubata – ta peab seda, mida ja kuidas vanem tahab, kuid ta ei saa seda, mida ja kuidas tema tahab. Sageli tundub lapsele tema tahtmine sama tema vajadusega – ta vajab oma tahtmise saamist ning ta vajab, et vanem ei saaks seda, mida vanem tahab – omada jõudu ja argumente, et muuta lapsega seonduvat.
Kelle Ei on selles kohas tugevam ja õigem? – üsna sageli oleneb see vaatenurgast, tahte kindlusest ja jõu kasutamisest. Sageli ei tahagi vanem muuta last, vaid tema mõtlemist ja arusaamist – näidata põhjust ja selle tagajärge ning soodustada enesega seonduva eest vastutuse võtmist.
Kuid laps ei näe/ ei taha näha enese/ enesele keelamist sel moel ja ega vanem alati just väga selgelt seda välja ei ütlegi ega näitagi. Kui vanem on selline inimene, kel on enese piiridega raskusi, siis ei ole ta just parim õpetaja ja eeskuju – sageli võib tema kohta öelda, et ära tee minu tegude järgi, vaid kuula minu sõnu või ära kuula sõnu ega vaata tegusid, sest mõlemad petavad.
Kui vanem manipuleerib, lapsega/ samas olevate teistega, enese huvides, siis ta ei näita päris ennast ja oma motiive ausalt välja, vaid kehtestab piire, mis ei ole adekvaatsed ja samas keelab lapsel, lapsele kuuluvates piirides ja nende piiride eest seista. Manipuleeriv vanem ei õpeta lapsele selgeks isiklike piiride teadvustamist ja nende elutervet kehtestamist – ta teeb üsna mitmel viisil selgeks, et tema ei arvesta lapse piiridega.
Lapsega seonduvates lugudes näitab ja väidab manipuleeriv vanem, et laps ületas mingeid hoomamatuid/ olematuid/ tegelikkuses lapse vastutusest välja jäävaid, vanema või kellegi teise, piire – see tähendab, et laps on ise vastutav lapsele osaks saanu pärast, sest selliste piiride ületamine andis vanemale õiguse last vägivaldselt ja vähendavalt kohelda.
Kõrvalepõige - mehed, kes väidavad, et neil on õigus keelduda naise Ei-st, põhjendades seda sellega, et too kannab lühikest seelikut või naeratas kutsuvalt või lubas endale joogi välja teha – kasutavad sama tehnikat – nemad näitavad kätte piiri, mida naine ületas ja selle teoga ennast mehe kasutada/ käsutada andis.
Selliste, vanema poolt, enese huvide järgi, valitud ja tegelikkusele mitte vastavate, piiridega kohtumine tähendab, et laps ei õpi arvestama teise inimese poolt paika pandud reaalsete piiridega - ta ei mõista isiklike piiride mõistet tegelikkuses - temal endal neid ei ole, tema ise olemas olevaid ausalt välja ei näita ja möödunus tema omadega ei arvestatud - ta mõistab käskude ja keeldude keelt - seal saab sõdida ja vaielda ning peale jääb see, kellel on rohkem argumente, väärtust ja jõudu - kuid ta ei mõista selget Ei-d, mis öeldakse temale, kui inimesele, kes ei võta vastutust selle eest, mida tema oma rollis olles/ rolli jahtides/ rollist keeldudes korda saadab/ teoks teinud on.
Manipuleeriv vanem kasvatab lapsest kuuleka Hea Lapse rolli täitja – see on laps, kes õpib kaotama enese osasid, enesele omast ja isiklikku, sest ta teab - Kui mina olen hea, siis ma saan millegi, mida on võimalik kaotada. Kui ma olen korralik, siis ma saan millegi, mida minul endal ei ole võimalik endale anda. Kui ma olen halb, siis ma ei saa seda, mida pean endale oluliseks. Kui ma käitun halvasti, siis ma ei saa seda, mida mina vajan.
Asjadest ja kogemustest ja tunnetest saavad karistust võimaldavad – hirm kaotada ja hirm kogeda – saabub selgus, et kõige kohta, ka armastuse ja helluse ning ka elamiseks ja olemiseks päriselt vajaliku kohta, on võimalik märkida ennetavalt - et ei saa siis, kui - teatavaks teha vahetult - et ei saa, kuna/ ei ole õigust saada - kuid ka tagantjärgi - et ei oleks tohtinud saada.
Hea ja kuulekas olemine ja enese selliseks sundimine tähendab tegelikkuses enese müümist – inimene lubab, kellelgi teisel, teadlikult oma piire rikkuda – ta usub, et tema ei saa/ ei tohi teisiti – tal ei ole õigust/ voli/ võimalust teist keelata. Tema peab leppima sellise tegevusega, kui tema tahab midagi, enesele mitte kuuluvat, vastu saada/ kogeda – omada kontakti vanemaga/ olulise teisega – hea ja töötav kontakt on, kui hüve, millele niisama õigust ei ole - see tuleb välja teenida.
Ennast müüva inimese käsi sirutub kustutavate tegevuste/ vahendite järele – ta kaotab/ ähmastab seda osa endast, mis karjub EI ja tahab öelda välja, et minu piire ei tohi ületada. Enese tunnete, mis annavad piiride ületusest teada, kustutamiseks kasutatud lahendus teeb isiklike piiride ületuse talutavaks/ elamist võimaldavaks.
Ennast müüv inimene kestab mingi punktini – ta surub end jõuga oma rolli raamidesse seal, kus ta peab seda tegema ja vallandab rihma seal, kus ta ei pea seda tegema siis, kui teda sealses, nö vabas Maailmas, takistatakse ise olemast – seal ja siis ta ei talu ühtegi Ei-d, mis tõestab, et tema ikka veel ja jälle peab lubama/ taluma isiklike piiridega mitte arvestamist.
Rääkimata argisest elust, siis tegelikkuses rikub ka Maailmas käiv sõda, kestev nälg, pidev valu tekitamine, toimuv vägivald, tahtlik reostus jne iga Maa peal oleva inimese isiklikke piire – inimene elab teadmises, et tema ei saa, midagi toimuvas muuta – tema Ei ei aita - kõik kestab edasi.
See inimene, kes ei saa öelda EI/ kelle EI ei pea - kogeb, et temaga, temale olulises, ei arvestata. Kui inimene ei saa - muuta enesele vajaminevat/ muutuda, enesele vajamineval moel, teiste silmades – kuid talle on see teine/ see koht oluline, siis ta vaibub/ siis ta muudab ennast. Kui teda tahetakse muuta/ takistada olemast-muutumast, kuid see teine/ see koht ei ole talle eluliselt oluline, siis ta hakkab muutma seda teist/ ennast ümbritsevat.
Isiklike piiridega segadus tähendab sageli seda, et inimene ei ole teadlik toimuvast – ta ei mõista vahet teha endal, kui inimesel, kes valib rolle ja endal, kui rollil – ta ei mõista, millises rollis olles, millises rollis olevana, tema reageerib - tal puudub enesest selgus ning ta ei võta enese, kui inimese, eest vastutust.
Selle asemel, et selline inimene valib tegeleda Maailma, teiste ja enese muutmisega sobivaks ja mõõtude järgi vastavaks ning mingil põhjusel valeks nimetatu kontrolli all hoidmisega – tuleb tal olla aus ja vaadata endasse, et leida ennast iseendas üles ning teha teatavaks ja nähtavaks enese isiklikud piirid - tal tuleb jätta kõrvale oma rollidesse, kui enesesse, panustamine, et tegeleda enese kasvamisega inimesena - tal tuleb vaadata otsa oma väärtushinnangutele ja põhimõtetele ning valida luua ennast enamana - panustada sellesse, mis toetab enese ja teise, kui inimese, kasvu ja keelduda aitamast kaasa nii enda, kui ka teise, kui inimese, vähendamisele.
Marianne
13.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar