On olemas isiklikke piire, mis on mõistetavad ja üheselt arusaadavad, sest need kehtivad kõigile. On olemas neid piire, mis on personaalsed – sellele konkreetsele isikule omased – tema teab enda kohta ja tajub enese suhtes, mis on hea, kuidas on talutav ja mis ei tule kõne allagi. Siin on piire, mis on mõistetavad, läbi räägitavad ja toetust leidvad – kõva hääl, mitte meeldiv lõhn, vandesõnade kasutamine, käitumise tavad, söömise hääled, koristuse tase, ebakaine seltskond jne.
Nende piiride puhul on oluline see, mil moel ja kas üldse annab inimene, enesega ühes olija(te)le, nendest, tema jaoks mitte sobivatest väljendustest ja omadustest, kui oma isiklikest piiridest teada ning mil moel ja millises ulatuses on tema ise valmis kompromisse tegema ning loomulikult ka see, kuidas teda mõistetakse ja toetatakse – kas temaga arvestatakse või peetakse selliseid piire ahistavateks ja tegija isiksuse vabadust piiravateks.
Inimesel on olemas personaalsusest lähtuvaid piire, mis takistavad suhtlemist ja suhte seotusi. Need piirid tulenevad inimese möödunust ja tema isiklikest, veel läbitöötamata, tunnetest. Omal moel on need mõistetavad ja neist teades on võimalik olla inimesele toeks ja anda nii mõndagi andeks. Kuid samas on just need piirid, üsna sageli, ülekohtused ja ebaõiglust tekitavad – see, kes avab suletud laeka olevikus, ei ole sageli see, kellega seotuna see lugu sinna laekasse suleti – kuid just tema kohtab vallanduvat reaktsiooni – Ära tule! Ära ole! Ära puutu! Mine ära! Sina oled vale!
Oma möödunut ei saa inimene kätte ega suuda seda tagasi tuua, kuid ta saab väljenduda selles olevana ja kogeda seda olevikus reaalsena. Sellisel hetkel tuleks peatuda ja mõista seda, mis on enesega toimumas, kuid ehmatus, valu ja solvumine on nii ehedad, et olevik ja sealses kohal olija näib kõige selle autorina. Käepärane lahendus on olemas – oleviku saab vaigistada ja selle eest/ selle seest saab ära minna – sel moel näib inimesele, et ta lõpetas oma mineviku ära – ta päästis ennast selle seest välja.
Sageli võib ja saab tõdeda, kuid seda ei valita sel moel mõista ega ammugi välja öelda – selles suhtes Mina ei ole suhtes Sinuga ega endana, vaid olen selles möödunu mälestusena. Inimene on solvunud, millegi ja kellegi peale, ja jäänud/ jätnud ennast ootele - midagi lõpetama, midagi korda tegema, midagi teisiti tegema, midagi teisiti kogema, kedagi tagasi ootama.
Sageli näitab inimese solvumine tema piiratust – tema ise on kogenud enese piiratust. Solvumine näitab, et inimene on kogenud temale oluliseks osutunud info puudulikkust, selle info varjamist ja moonutamist – solvunud inimene seisab faasis, kus tema ette on laotunud tõdemus – kui tema kasutuses oleks olnud sama info, aegu enne, siis tema elu oleks olnud teistsugune – temaga seonduv oleks olnud teistsugune – ka tema ise oleks olnud teistsugune - teise valik, valetada, võttis ja jättis ära tema valiku võimaluse – olla aus, sest temaga on oldud aus põhjani välja.
Sellised hetked, mil selgub, et tegelikkuses oli hoopis teisiti, sest päriselt ei olnud sel moel, kui mõista anti ja välja näidati – on sagedased perekondades ja suhetes ja süsteemides, kus enese heaolu, isiklikud piirid, varjatud eesmärk ning sisemised hirmud takistavad inimest olemast aus – ta valetab ja varjab, et temale jääks alles, et temal oleks edasi, et tema näiks edasi, et tema kogeks edasi.
Selle valega võtab ta ära võimaluse, et teine inimene saaks teha ise oma valikud ja otsused tegelikult olemas oleva info alusel – see on inimese piiramine – tema kasvu takistamine selle inimese poolt, kes ise ei vali seda teha – teise kasvamist takistav inimene ei taha ega talu muutust, mida tema ise vajab inimesena, kuid, valides endale rolli/ rolle ja neist kinni hoides, suudab ta enese avamisele/ enesena avanemisele vastu seista - roll ei võrdu inimesega/ roll ei kogenud seda, mida inimene/ rolliga saab alustada puhtalt lehelt/ roll on enesele valitud.
Oma valetamise ja selle hilisema avamisega ta haavab inimest – tulistades teda, oma sõnadega, ta justkui tapab ta – Sina ei ole see, keda Mina enese jaoks valin – Mina ise ei valinud Sind ega talunud Sinuga seonduvat – nägin ennast lõksus olevana ja sellepärast jätkasin seni, kuni tõde tuli avalikuks.
Teisal on solvumine see, kui inimene hoiab kinni haavunud endast – tema tegi olulise otsuse ära enne, kui ta teadis kogu lugu. Järgi jõudnud info näitab toimunut teistmoodi, kuid inimene ei saa/ ei vali lahti lasta sellest ehmatusest ja valust, mis olid siis ja seal reaalsed – see oli see, mille alusel ta seadis Maailma ette piirid ja valis endale olemise – see ei olnud see, mida ja kuidas ta oleks tahtnud, kuid siis ja seal tal ei olnud valikut – tal tuli edasi kesta.
Haavumine on seotud sellega, et teine ei ole võtnud vastutust enese poolse info edastuse eest – tema varjas ja moonutas olulist ning on sellega vastutav loo kulgemise eest. Haavumise kestmine tähendab, et see teine ei ole sellest seose mõistmisest teada andnud ega vali võtta vastu enese osa tähtsust – õigel ajal teoks tehtud täpse info edastus on teisele/ suhtele oluline.
Teisal oli teine osaline, kuid inimene ise tõlgendas, enesele osaks saavat, oma isiklike piiride piiratusest lähtuvalt – ta ei olnud kohal oleva aja vanuse ja teadlikkusega, vaid möödunu jäetud jälgedes kõndijana.
Kolmas on solvumine kogemuse peale, mis märgib ära – Mina ei olegi see, kellena arvasin enda olevat – ei olegi sel moel oluline, et mind valida, et minuga jääda. Mulle oli antud mõista, et olen see, kes ja milline ma tegelikult ei olnud - mind peteti, sest olin uskunud end olevat sellisena, kellena mind tegelikkuses ei nähtud ega kogetud. See solvumine tähendab segadust – Kes mina tegelikult olen, millises peeglis näen ma ennast õigel moel, kui senised on mulle valetanud?
Inimese isiklik piir tuleb ette mingisuguse infoga kohtudes ja seda, enese jaoks, tõlgendades – just inimese isiklik piir tõukab, teda ennast, teist inimest enesest eemale hoidma. Tegelikult on see samm, et teisega on vaja vahe vahele teha, ette võetud enese kaitsest lähtuvalt – see teine on kasutanud infot enese huvides – teist ei saa usaldada, sest see teine on tegelenud olulise info varjamise ja moonutamisega ning see on toonud kaasa tagajärjed, mis puudutavad isiklikult ja muudavad möödunut/ olevat.
Teisal võib üks inimene tõugata teist inimest enesest eemale ka siis, kui too on temaga aus – eemale tõukaja ei talu, kui talle tõtt räägitakse – enese kaitseks valib ta välja mooduse, kuidas endale teada anda, et tema ei saa seda inimest uskuda – kuidas temal ei ole vaja seda teha – ta nimetab tõe solvamiseks ja süüdistamiseks.
Tema tahab jääda oma Maailma sisse peitu – seal on olemas see ja sel moel nagu temale on vaja. Ta valib rollidele kirjutatud Maailma, milles ei ole inimeseks olemisele kohta – ta ei kohtu teisega, kui inimesega, sest kui ta ei vali seda inimest, enese rollile partneriks, siis ei ole talle seda teist vaja ja tolle teisega seonduv ei ole talle oluline - see lihtsalt ei lähe talle korda.
Vajades endale, oma möödunut tõlgendades, kindlat rolli - saab enesele Maailma valinu/ selle ehitanu jätta, kellegi teise, enese jaoks alles, kui oma rollile partneri - ühisest möödunust väljarebitud killud samastatakse tervikuga ja see inimene kaotab enese inimliku näo ja inimlikkuse - ta on roll - omamoodi trofee, mis tõestab rolli omanikule ja ka teistele, et just see roll kuulub temale - ta on olnud edukas, sest tema on suutnud olemas olevat infot vajalikul moel kasutada.
Rollidele kirjutatud elulugu tähendab inimese piiratust - tema isiklikud piirid on seatud isiklike luukerede ette - ta ei vali teadmisi, kohti, infot, kogemusi ega inimesi, kes võiksid tema Pandora laeka avada ja möödunu varjud vabastada. Kindlaid ja enesele olulisi rolle vajab see inimene, kes sünnib ja kaob tähelepanus - ta ei seisa enese jalgadel ega mõista, et ta ei kao ega muutu ära - roll ei ole tema.
Perekonna, suguvõsa, kogukonna ei tee inimesed, kellele on sellesse roll antud, vaid need inimesed, kes kannavad oma rolli auga ja väärtustavad sellega seonduvat - see tähendab, et nad ei vähenda ega nö kaota endaga seotud rollipartnereid ära - nad ei muuda ega kujunda olevat enese huvides ümber - nad kohtavad ja kohtlevad inimesi inimestena.
Marianne
14.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar