Isiklikud piirid tähendavad tegelikkuses seda – millises koguses, millisel tasemel ja teemal on inimene võimeline - erinevat infot vastu võtma ja seda elutervelt läbi töötama ning olemas oleva info alusel enese jaoks vajalikke otsuseid vastu võtma ning ellu viima ja enesele, oleva reaalsusega kooskõlas oleva, olemise/ väljenduse valima.
On teemasid, milles inimene suudab, ilma piirideta, olla kohal ja tegeleda vahetult toimuvaga – kõik on okey ja sujub. Teisal on hetki ja kohti, milles midagi tõkkab – ilmneb takistus, mis häirib rahu – kuid see on kui kivike kingas, mis häirib, kuid väga ei sega, sest inimene seisab paigal ega kõnni – ta teab, milles on teema, ta saab selle lahendatud siis, kui ta viitsib kummarduda ja kinga jalast võtta – see on, vaid hetkeline ebamugavus, millele on lahendus olemas.
Kuid siis on inimese elus kohti ja aegu, mil isiklikud piirid niidavad teda jalust – hing on korraga kinni ja lihtsat olemist enam ei ole olemas – reaalsuses toimuv edastas vahetult või sellega seoses avaldus mingi info, mis ületas inimese isikliku piiri – ta tahab vaikida, kuid ei saa – ta peab vastama küsimusele, kuid vastus teeb teda nähtavaks/ haavatavaks – ta peab otsa vaatama enese tegude tagajärgedele, kuid ta ei ole valmis ennast sellisele kohale asetama – ta on väsinud, kuid ta ei saa oma aega iseenda jaoks kasutada – ta on kogemas tundeid, kuid ta ei leia toetust/ ta ei suuda tundeid tekitavat olukorda lõpetada/ ta ei tea, mis temaga toimub – ta on üle elamas kaotust, sest on ilmnenud selge vahe – oli enne ja saab olema pärast jne.
Lapseks olemise aeg on enesele seljakoti pakkimise aeg – see tähendab, et inimene on, teadlikult ja alateadlikult, ise jätnud ja tema sisse on jäänud alles kõik need hetked ja kohad, milles toimunut ei olnud hea kogeda ning seal ja siis ei suutnud tema seda mõista/ liigitada/ lahendada. Lapse isiklikud piirid said, milleski, ületatud, kuid segaseks jäi, kelle vastutada – milles ja kui palju - sellised kogemused olid. Piiride ületamisele eelnenud ajal, vahetul hetkel ja sellele teole järgnenud ajal toimus mitmetasandiline info edastus ja see ei olnud selge, vaid vastuoluline, takistatud ja moonutatud.
Sageli ületab lapsevanem oma lapse piire siis, kui tema enda omasid on pikalt katsetatud või juba ületatud. Vanem on väsinud, nigelate vanema oskustega, enesest mitteteadlik, puuduliku tundehügieeniga, kehva eneseregulatsiooniga, viletsa enesekehtestamise oskusega, takistatud kommunikatsiooni võimega jne – kõiges selles on põhjused, miks ta reageerib vaigistavalt, takistavalt, lõpetavalt – see on info edastus – kõik, enam ei, siit edasi ei saa, mina ei taha/ mina ei saa, kao ära jne.
Sel hetkel, kui vanem vallandub ja ennast teostab, ei mõtle ta muule, kui oma eesmärgile – päästa ja säästa iseennast. Sel hetkel unustab ta ära, kelle rollis on tema ja, milline on tema vastutus. Sel hetkel ta ei mäleta/ ei vali mäletada, et tema enese osa loos oli olemas enne seda, kui laps viimase sammu tegi – vanem ei olnud arvestanud lapse ja tema poolt edastatud infoga/ vanem koges tundeid, mis seondusid täiskasvanuks olemisega jne.
Piiride ületuse hetkel vanem ei pidurdu, vaid reageerib täiega – ta teeb ennast teoks füüsilist ja/ või vaimset vägivalda kasutades. Vanem, kes ehmatab ja ärkab üles, teadvustab toimunut ja otsib lahendust, sest mõistab enese vastutust toimunus. Vanem, kelle jaoks on välja prahvatamine ja ülekeemine juba normaalsus, jätab kogu vastutuse lapsele – laps oli vale – laps peab olema õige ja kuulekas ja alluv ja kontrollitav ja vaikiv ja nähtamatu jne. Laps ei tohi vanemale vastu haukuda - laps ei tohi näidata vanemale kohta kätte – ei tohi näidata oma iseloomu ega teha teatavaks isiklikke piire - laps ei tohi olla Laps, kes ootab-vajab kohale Ema/ Isa.
Vanem teab, et lapsel on õigus – vaimne ja füüsiline vägivald ei ole lubatud, kuid vanem, kes ei tegele iseendaga ega võta enese eest vastutust, ei ole nõus, et temalt piiride ületuse hetkel käepärast olev/ vajaminev lahendus ära võetakse ega ole rahul sellega, et temale, teda ennast, ette heidetakse – teda selles loos valena näidatakse – Kui laps ei oleks, siis vanemal ei oleks vaja!!!
Vanemat sunnib, aktiivselt ja üle võlli minevalt, reageerima kunagine täitmata jäänud/ olevas täitmata jääv vajadus ning ka see, et tema peab saama edastada lapsele info, et too ei ole kõiges ja alati see, kes on tähtsaim – vahel vajab ka vanem mõistmist ja toetust ja vabadust ja aega endale ja lihtsalt ise olemist – ta ei ole ainult selle lapse vanem, vaid kordades enamat.
Lapse Maailm on piiratud ja too näeb ainult seda ühendust olulise vajamineva saamise allikana – laps peab vanemat enda omaks ega näe temas eraldi seisvat inimest ja isiksust. Laps ei mõista seda tõde ega saagi seda teha siis, kui talle ei ole seda teada antud. On lapsevanema asi selgitada välja ja anda teada oma isiklikud piirid ja seista ise hea enese heaolu ning vaimse/ füüsilise tervise eest – see ei ole lapse ega kellegi teise töö ja vastutus neid ise ära arvata ja oma vanema/ teise inimese vajaduste eest hoolt kanda.
Perekonnas/ keskkonnas, kus inimeste isiklikud piirid tekitavad segadust ja ebaõiglust, ei ole tegeletud olukordi tekitavate/ taaskäivitavate põhjustega – seal ei ole selgelt ja ausalt teada antud, kes ja mille eest vastutab – ei ole näidatud ära enese, koos olemise/ ja ka mõnest muust sealsamas avalduvast, rollist lähtuv osa – ei ole välja toodud selle ja ka teis(t)e rolli(de) edukaks toimimiseks ning ka enese, kui inimese, isiklikud vajadused – ei ole selgelt teada antud ausate isiklike piiride paiknemine – ega ole seal arvestatud teiste liikmete piiridega.
Kui laps ületab oma vanema piire ajal ja selles, mil vanem on teises rollis või inimesena, siis ei kohtu laps oma vanemaga, vaid selle teise rolli esindajaga ja on hetki, mil laps suudab oma vanema isiklikke piire ületada sel moel, et vanem näeb last ohuna/ vaenlasena.
Omal äraspidisel moel võib vanem, teises rollis olevana, saada sellisest kogemusest trauma – temas avaneb möödunust jäänud jälg – ta kogeb nii nagu oleks möödunu taas temaga – laps, kes on olemas reaalsuses, ühendab ajad ja temast saab oma vanema trauma põhjustaja – igavene oht ja alaline vaenlane. Lihtsalt lapse olemas olemisest või mingist kindlast tegevusest/ omadusest/ välimusest/ vajadusest saab igakordne vanema isiklike piiride ületamine.
Laps, kes „kaotab” ära oma lapsepõlve, on väärkoheldud laps – oli olulisi hetki, mil vanem ei suhelnud tema, kui oma lapsega, vaid kellegi teisena avalduvana. See tähendab, et vanem rikkus lapse isiklikke piire, sest ei kohelnud teda, kui last/ teist inimest, vaid kedagi kindlat, kes oli teinud midagi valeks/ häbiks peetut.
Vanem, kes ei mõista endaga toimuvat ja enese poolt teostatavat, võib ja saab samastada ennast selle rolliga, mis on möödunu mälestuse sees olev roll ja näha, et oleva aja vanema roll, on temale, kui selles rollis olijale, peale sunnitud kohustus, mida tema peab täitma, sest laps(ed) on olemas.
Oma äraspidisel moel võib ja saab ta viia selle info ka teisteni – otsida endale, samast perekonnast/ keskkonnast, toetajad, kes „näevad” kogu lugu samade silmadega – vanem, kui kindlas rollis olija, vajab abi ja toetust, sest üks laps/ keegi teine samast perekonnast, on vanema jaoks vale – samas olijad võtavad, manipulatsiooni kohanuna, selle info üle ja mängivad selles kaasa – nad nõustuvad sellega või sõdivad sellele vastu – mõlemad tegevused aitavad vanemal oma rolli näha ja seda kindlustada.
Väikeste inimeste isiklik tragöödia seisneb selles, et selle mänguga ühinenult kaotavad lapsed ennast kui Lapsi ja neist saavad vahendid/ osatäitjad, kellegi teise etenduses – nad on vanema jaoks olulised siis, kui nad on õiged ja ebaolulised siis, kui nad seda ei ole. Samuti ei ole nad võrdsed, sest vanem vajab kuulekaid osatäitjaid – ta näitab, et temaga koos olemisest saab ilma jääda ja kõigele seda ei jätku. Ta loob laste seas konkurentsi, sest võrdleb ja selle alusel valib – ta näitab välja, et vähema/ vale ta jätab ja parema/ õige ta võtab. Sel moel kindlustab ta enese positsiooni ja võimu ja kontrolli toimuva ja osaliste üle.
Sel moel kaotab ta laste isiklikud piirid – vanema tegevust ja olemist ning väljendumist ei vaidlustata ega takistata. Oma pinge ja valu elavad/ maandavad lapsed, võimaluse avanedes, teise lapse/ teiste laste peal välja – see, kes suudab teist enesest vähemana ja valemana näidata, saab õiguse toda selleks kasutada – nii nagu vanem ees nii ka lapsed takka järgi – pealtnähtu on nende teadlikkuse lagi. Samuti tulevad kasutusele erinevad sõltuvused selleks, et ennast vaigistada ja vallandada/ lõdvestada.
Ajas mustrid korduvad – sel moel valitu antakse ajamälestusena edasi – olemas olevad põlved kordavad kunagist selleks, et inimesed ärkaksid üles ja vaataksid otsa oma tegudele ning valikutele – mis on see, mida nad on tegemas – kelle huvides see toimub – kas nad on iseendina või kellegi mängus olevate vahenditena – miks nad ei vali ennast inimestena, vaid rollidena – miks nad ei vali/ ei näe teisi inimestena, vaid rollidena.
Lahenduseni aitab jõuda isiksuse kasv inimesena - eneseteadlikuse, enesekehtestamise, eneseselguse otsimine ja valimine ning enese, kui erinevate rollide ja iseenda, eest vastutuse võtmine. Mina möödunus ja olevas – minu vastutus Minana, Lapsena, Õena, Vennana jne - igas rollipaaris said teoks tehtud sammud, millel olid tagajärjed ja igas lahendamata olukorras/ kellegi teise poolt välja heidetud infoga kohtudes, oli selles sündmuses enese osa sees siis, kui see info edastati konkreetselt inimesele/ ühendavas rollis olijale.
Laps/ või mõne muu kindla rolli kandja/ inimene ei vastuta selle eest, kui teda surutakse/ nimetatakse temale mitte kuuluvasse/ teda vähendavasse rolli ja talle edastatakse info, mis ei käi tema, kui Lapse/või mõne muu kindla rolli kandja/ inimese kohta, vaid nii nagu tema olekski see teises rollis olija - teda koheldakse, hinnatakse, vaadeldakse ja arvustatakse selle teise - vägisi, kellegi teisele vajamineval eesmärgil, kasutusele võetud - rolli alusel. Sel juhul tuleb olla toimuvast teadlik ja mõista, et ei räägita ega suhelda temaga, vaid temale projitseeritud kujutisega ja mitte võtta seda info ja teadlikkusega manipuleerivat mängu vastu
Last aitab - vabaneda enesele, kui rollile, asetatud koormast - teadmine - siis, kui vanem/ keegi teine plahvatas, siis oli lapsel selles oma osa – kuid mitte kunagi ega mitte kuidagi ei olnud ta vastutav selle eest, kuidas vanem/ keegi teine valis ennast väljendada/ välja elada – laps ei otsustanud ega valinud, mil moel vanem/ keegi teine enesele olulise info teatavaks/ teoks tegi - selle sammu valik ja teoks tegemine on vanema/ kellegi teise kanda olev vastutus.
Samuti on vanem vastutav selle eest, mil moel ta olulise info ja samas olijatega manipuleeris - tema on vastutav selle eest, millist infot, miks ja millisena ta esitas - kõige taga oli tema isiklik eesmärk, mille saavutamiseks ta teisi kasutas. See tähendab, et ta oli oma kohalt - kui Ema/ Isa, kuhugi mujale seisma asetudes, ära astunud ja sellega kogu süsteemi sassi ajanud.
Algne süsteem sai lõhutud siis, kui vanem ise enese jaoks vajaliku/ sobiva süsteemi ehitas ja selleks samas olijaid kasutas. See tõi kaasa selle, et ka kõikide teiste kohad olid ära kaotatud ning seejärel uuesti loodud - erinevate rollide konfliktid väljendusid isiklike konfliktidena ja enese kaotusena ning väärtusetuse tundena.
See tähendab, et valitses täielik jama, mis jäi ajas kestma, sest kunstlikult loodud süsteemis olijad ei mõistnud toimunut ja pidasid, kedagi teist toimuvas ja endaga seonduvas süüdlaseks, kuid ei kunagi vaadanud otsa tõele - kõige taga oli see, kes süsteemi lõi ja nemad ise, kes selles kaasa mängisid/ mängivad - vales süsteemis osalemise põhjuseks oli/ on see, et neil endil oli/ on olemas isiklik vajadus, mis sundis neid osalema/ jätkama - põhjuseks on see, et nad ei näe ega tunne ennast Inimesena, vaid rollina, kellegi teise või juba enese poolt loodud süsteemis.
Peamiseks põhjuseks, miks valitakse lõhkuda enesele mitte sobilik süsteem ja ehitada enesele vajaminev või ühineda, kellegi teise omaga, on see, et Inimesel endal tuleb vastutada kõige selle eest, mis on tema poolt tehtud ja temaga seotud - kuid see inimene, kes valib endale vajamineva/ sobiva rolli ja süsteemi, saab seda rolli/ süsteemi, kui kuube/ maski/ asukohta vahetada ja sel moel vältida vastutuse võtmist.
Ei üks roll vastuta enese teise rolliga seonduva eest ja üks rollis olija ei vastuta teise rollis olijale osaks saanu eest - lihtsalt tuleb sundida seda teist oma senist rolli vahetama ja sel moel polegi enese möödunut enam alles - Vanem kasutas seda lahendust siis, kui ta vahetas enese rolli ja sundis Last sellele rollile vastaspartneriks - uues rollis olev vanem ei ole vastutav selle eest, mida ta tegi Lapsele, vaid sel moel sai ta õiguse olla kindlaks määratud rollis oleva lapse vastu sel moel nagu see oli vanemale vajalik.
Marianne
10.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar