Minu Mina piirid – kui ma neid isegi teaks! - sel moel mõtleb inimene, kui tema käest küsida – Mida ta tahab? - see tähendab, et kas temaga on midagi korrast ära ja, kas ta tahab/ vajab, et tema suhtes oleks/ oldaks kuidagi teisiti – tühi auk ja blokk on ees, sest korraga on inimesel raske välja mõelda/ välja öelda, et mis siis on see, mida ja, kuidas tema ise päriselt tahab, et temal oleks ja, et temaga oldaks.
Minu Mina piirid – need teevad minule endale haiget ja nuhtlevad ülekohtuselt! - sel moel mõtleb inimene, kes teab, et tema piire on ületatud, kuid ta ei julge sellest otse ja selgelt teada anda. Minu Mina piirid – olin see nüüd mina ja, kas ma tundsin õigesti?! - sel moel mõtleb inimene, kes tajub, et loos on tema suhtes oldud/ olnud valesti, kuid ta ei tea täpselt, milles see seisnes ja, kas see ikka oli nii – kas ta kujutas ette või kas ta on liiga tundlik või kas on täiega isekas või kas see oligi normaalne või kas tema ise põhjustas kogetava.
Sellistel hetkedel, kui kõne alla tulevad inimese enda ja/ või kellegi teise isiklikud piirid, kõlab üsna sageli, inimese sees, ennast hoidev ja hoiatav STOPP! Enese aegade algusest on, inimese elus ja inimesega seonduvas, kõige suuremaid vastasseise ja kaotusi tekitanud isiklike piiride teema – kelle omad, kus vedelesid/ kes, kelle omi ületas/ kellel üldse on neile õigust/ kes peab arvestama ja kes mitte.
Sageli on sellistes vaidlustes ja lahingutes selgunud, et isiklike piiride omamise ja puutumatuse eest tuleb maksta – kellelegi teisele tuleb valuraha maksta selle eest, et too arvestaks ja jätaks piiride omaniku piiride ületamise järgi. See tähendab, et tegelikkuses on enesele võidetud lahing iseendale kaotatud – ühtede piiride puutumatus toob, teisal, kaasa teiste piiride ületamise lubamise.
Sellistes raskesti kasutatavates suhetes, kus isiklikud piirid on lahingutega võidetavad ja kaotatavad, ollakse kui tõrvatud katusele kinnijäänu – olemas on üks võimalus korraga – nokk on lahti, et saab enda elu ja olemise kohta infot jagada, kuid saba on kinni ja see takistab liikumist või siis on saba lahti, et on võimalik liikuda ja vajadusel eest ära põigelda, kuid pigis kinniolev nokk tähendab suu avamise võimatust – ollakse vaigistatud.
See kõik toob kaasa selle, et üsna sageli inimene ise sõitleb ennast ja võitleb iseendaga siis, kui ta kaalub enese sees, kas – vaikida või rääkida – enne suu avamist ei tea ta kunagi ette, et kumb otsus toob kaasa suurema kaotuse. Suure tõenäosusega püsib ta vaiki seni, kuni suudab ja siis purskab oma info välja või suunab oma frustratsiooni, millessegi muusse – kompenseerib endale oma kogemused, üleelamised ja kaotused või paneb teisal, kellegi teise nende eest maksma.
Tavaline ja lihtne, silmast silma rääkimine ja üksteise kõrval istudes, teineteisega arvestamine ei näi inimsuhetes kõne alla tulevat – enese ajaloo senised kogemused välistavad selle, et inimene võtaks mõistlikku ja ratsionaalset normaalsust enese normaalsusena. See ei õnnestu ega tule kuidagi välja, kui puuduvad sellise kaasteelised, kes samasuguse normaalsuse endale valiks – võidetavate ja kaotatavate piiride pärast peetud lahingutes karastatud jätkavad üsna tõenäoliselt tuttavate radade tallumist, kuid see on nende valik – enese valinu ei pea nende mänguga enam ühinema.
Isiklike piiride ületamisest teada andmine ei pea tähendama sõda. Oluline on tasakaal enese sees, reaalsuses oleva info selge vastu võtmine ja selle töötlemine ning ise oma tunnetega tegeledes, emotsionaalsesse häiritusse mitte laskumine. Oluline on enese selge ja konkreetse info sõnastamine, selle enesele teadvustamine ning looga seotud inimesele edastamine ning ise, endale, oma võimetekohase lahenduse andmine.
Võib ju küsida, et miks jätta kõrvale lahing enese õiguse pärast siis, kui piiride ületaja ei võta tehtu eest vastutust ega vali nendega arvestada tulevikus. Kuigi on kiusatus asetuda ennast kaitsma ja teisele vastu astuma, siis lahing ei muuda olnut ega lahenda toimuvat. Kui piiride ületaja ei arvesta infoga ega mõista enese poolse teo tagajärgi teisele/ ühises, siis lahingus kasutatakse enese energiat selleks, et allutada ja enese tõe eest/ teise tõe vastu võidelda – see ei tähenda mõistmist ega koostöö tegemist, vaid kaitse teostamist ja rünnakut.
Sellepärast ei olegi vaja lahingut pidada, et kellegi teise käest enese loole lahendust oodata, vaid see ise endale anda – valida ise endale sobiv/ vajalik olemine ja enesega seonduva eest vastutuse võtmine – see tähendab, et kui enesele rahu ei ole olevas võimalik anda/ tagada, siis tuleb enese jaoks valest ära minna ja ennast vähendav kontakt lõpetada. See ei ole kaotus ega alla andmine, vaid täiesti adekvaatne ja loogiline lahendus, sest enese rahu ja piiride puutumatus oli ju see eesmärk, miks ennast nähtavaks tehti.
Piiride ületamisega seotud lood lahenevad aja ja igaviku ruumis – ühes olemist ja/ või teisele kuuluvat, isiklikes huvides, seda teist/ ühist vähendavalt kasutamine, on kellegi teise arvelt saamine – see on enesele mittekuuluva energia omastamine. Inimeste Maailmas on lood seatud nii, et selline tasakaalu rikkumine saab ajas korda seatud – kusagil ja kunagi võetakse vähemaks sellelt, kes omastas või antakse talle selline kogemus, kus ta kogeb enese ära kasutamist.
Kui inimene ajab taga oma õiglust, ootab tasu ja/ või loodab kättemaksu peale ning jätkab sellel suunal tegevust ka siis, kui ta on enesega seonduva info välja öelnud – sel moel jääb ta, situatsiooni alles ja elavana hoides, enese piiride rikkujaga ühendatuks eesmärgil, et ise tasumise tundi oodata ja seda pealt vaadata. Tegelikkuses tähendab see seda, et tema enese energia saab teise omale lisatud ja kogu toimuv saab, tema enese jaoks, hoopis teise plaani – nüüd on mõlemad pooled seotud teineteise tasakaalust välja viimisega ja loo sellisena alles hoidmisega.
Kui öelda oma info välja ja mitte oodata teise inimesega toimuvat imet - enese piiridega arvestavaks ja neid tunnistavaks muutumist, vaid kuulata/ vaadata ära tolle teise vastus ja tegeleda enese looga ise edasi –st pühendada ennast iseendale ja enesega seonduvale siis, kui teine reageerib vastu ja negatiivselt – teadlik mõistmine, et see ongi selle inimese valik ja lahendus – esimene reaktsioon on aus, hilisem on juba mäng.
Teise poolt teostatud isiklike piiride ületus on ühise energia ruumis näha – informeeriv sõnum, selle tegevuse kohta, tähendab, et infot edasi andvad sõnad on kõlanud ja need on kõigile teada olevalt olemas – teise poolt valitud vastus on samuti sealsamas nähtaval. See, kuidas ja mil moel, teisele inimesele, piiride ületamisega seotud energia tasakaalustamata jätmine maksma läheb, on tasakaalustava süsteemi poolt määrata ja teoks teha – see saab olema täpselt õigel ajal ja sobival moel, et see kaotaks liigse.
Piiride ületaja saab ja võib vabandada, kuid see ei tähenda, et piiride ületaja peab maksma kannatajale st ise kõigile nähtavalt kannatama, et alles siis saab õiglus jalule seatud. Ohvrit ja Kannatajat ei ole. On inimesed, kes kohtasid õppetundi ja said võimaluse, enese teel ja teineteise toel, inimesena kasvada. Kuidas nad seda tegid on nende endi valik. Tuleb tõdeda, et vahel selline seik ei lähegi, midagi maksma, sest teo tegija andis teo kogejale võimaluse kogeda ja õppida ning vastupidi ka – inimene oli omal kohal, sest oli aeg ärkamiseks/ äratamiseks/ õppimiseks/ eksamiks.
See osapool, kes valis piiride ületuse, andis teada, millisel tasandil tema asub ja milline on tema läbimata õppetund. Samal ajal andis tema valik teisele inimesele võimaluse kasvada edasi – kohates enese vähendamist mitte minna sama mustriga kaasa ja mitte valida ise, enda ja/ või ka teise, vähendamist – enese energiat madaldades vastaks inimene teise piiride ületamisega. Samal ajal andis isiklikest piiridest teada andmine ja nendest kinni pidamine, teisele inimesele, info tema käitumise kohta ja võimaluse enesega seonduvat märgata ja muuta.
On üsna tavaline, et see inimene, kes tuleb enesega manipuleerivast minevikust, kogedes olevas ajas isiklike piiride ületamist ja valides sellest vaikida, näeb toimunus ülekohut enda vastu – ta kogeb ärevust ja temas kasvab viha, sest ta näeb ja tunneb, et tema on sellises situatsioonis abitu. Selline inimene hoiab ennast tagasi, et vältida hirmutavat kogemust – tema on kaitsetu siis, kui tema teeb ennast nähtavaks hetkel, mil ta ütleb ja näitab enese piirid välja.
Enese tagasi hoidmine tähendab ootuses püsimist - sellel hetkel inimene lõhestub, sest piiride ületamisele vastamiseks vajab ta jõudu, et ennast välja öelda. Senikaua, kuni ta ei ole öelnud/ ära otsustanud, millise sammu tema ise teeb – tunneb ta, et tema piire ei austata – tema on vähem ja tal tuleb seista enese eest olevikus või ennast kaitsta tuleviku jaoks. Midagi peab ta ette võtma.
Jäädes enese tagasi hoidmise ja vaikimise valimise juurde, proovib inimene, piiride ületajale, muul moel infot edastada – ta valib pilgud, kehakeele, häälitsused, nihelemised, asjade liigutamised, ukse paugatamised – enese minevikus püüdis kunagine laps, kel puudusid teistsugused võimalused/ oskused, sel moel endaga seonduvale tähelepanu tõmmata ja enese olemusega ja väljendustega teise tegevusele, kui negatiivsele ja parandamist vajavale, tähelepanu juhtida ning seda teist enesele vajaminevalt reageerima panna.
Senikaua, kuni inimene ootab, et piiride ületaja teeks ise loo korda ja mõistaks tehtut ja inimesega toimuvat, on inimesel olemas see, kes aitab tal viha kasvatada. Kogu lahenduse ja otsuse ootuses olemise aja tegeleb inimene enese energia muutmisega – tema sees on kaos, sest ta on teise/ asjaolude Ohver, ta on oma olukorra tõttu Abitu, ta on Vähendatu, ta on Kaitsetu – temas on hirm ja teda valdab raev – enese piiride väljaütlemine on tõeline väljakutse ja ausa enesena olemise eksam.
Inimest takistab, enese jaoks vajalikke sõnu välja ütlemast, alaväärsuskompleks – enese vähemana nägemine - seda uskumust toidab järjekordne kogemus, et on olemas see teine, kes valis tema piire ületada – see teine ei hoolinud ega arvestanud ega pidanud oluliseks – inimene peab tollele teisele oma olemas olemist ja vajadusi ise meelde tuletama ning siis võib ja saab ta kohata EI-d - teine ei arvesta temaga ka siis, kui ta teab, mida see inimesele kaasa toob.
Õigesti ära arvatud – tegemist on enese möödunuga – Laps pidi selleks, et säästa ennast enesele osaks saavast, olema enesest suurem ja tugevam selleks, et julgeda oma Emale/ Isale öelda, et ta on olemas ja temaga tuleb arvestada - kuid samal hetkel, kui ta pidi olema Ise, tundis ta vajadust, et ta oleks kaitstud ja hoitud – ta tahtis, et tema Ema/ Isa mõistaks oma teo hinda ilma Lapse sõnadeta – Laps vajas tõestust, et vanem hoolib temast ja arvestab temaga oma käitumisi/ olemisi valides.
Osa Lapsest jäi ootama vanema kinnitust – vajama oma väärtuse tõestust – vajama vanema mõistmist ja vabandust. Osa temast tahtis pinnale ujuda – see oli oma elu alalhoidev instinkt. Haiget saanud laps püsis enese sees justkui looteasendis – ta oli haavatud, haavunud ja solvunud. Ta oli solvunud, sest lõi enese sisse ootuse. Samas kogus ta, oma elu eest seistes, endasse viha, et saada jõudu olla haavatud endast tugevam.
Viha jõul suutis ta pinnale pürgida ja enese sõnad teoks teha. Laps jonnis ja trampis ja ehk ka lõhkus ja ka lõi – sel moel andis ta teada enese sisse kogunenust – andis teada vanema osalusest endaga seonduvas – ta vajas vanema mõistmist ja hoidmist – enesena vastu võtmist ja ka ise enese mõistmist. Elud ei ole muinasjutud – need on reaalsused – oma reaalsuses ei leidnud laps mõistmist, sest ta ületas, enese sõnumit edastades, vanema piire ja vanem reageeris sellele tegevusele – järjekordne üksteise mitte mõistmise kogemus, mida laps tõlgendas enese hülgamisena.
Väikesest lapsest ei ole, enesega seonduva nimel, vanemale selget ja vastutama sundivat läbirääkijat – laps jääb vanemale alla – tema roll jääb alati vanema omast vähemaks ja tema ise vanemast sõltuvaks. Sellise lapse kurba lugu räägib see, et tema elus tuleb ikka ja jälle ette „vanemaid” – inimesi, kes temaga ei arvesta ja tema piiridest ei hooli.
Kui suure inimese isiklike piiride teema on valus ja traumaatiline, siis tähendab see seda, et selle inimese ajas on enese ootele jätmisi palju ette tulnud – mingitel aegadel võis ta reageerida tormakalt, kuid samasisuliste kogemuste kordumine vähendas soovi ja tahet ennast reaalselt teatavaks teha – jäi protest ja mossitamine ehk passiivne-agressiivsus ning vanema tagasi ootamine – rõhk jäi siin teisele, sest eneselt võeti teistsuguse lahenduse võimalus ära.
Solvunud inimene vaatab valu ja häiritusega pealt, kui teised koos naeravad ja ühes tegutsevad – neil ei näi ühes olemise vastu midagi olevat. Laps tunneb kibeduse torget, kui ta näeb, kuidas teised toimetavad ja oma elu elavad ning ühes kogevad ja, millegi loomisega hakkama saavad. Laps teab - Mina oleksin ju ka olnud ja teinud, kui minule oleks vajaminev info antud – vanema tagasi tulles ja päriselt mind kutsudes ja mulle lubades, et ei enam - oleksin ootuse lõpetanud ja ühes olemise valinud – ka mina ise oleksin, siis teistega koos olnud ja ühes teinud.
Solvunud Laps teab enesega seonduvat tõde - Vanema tõttu ma kaotasin kõik need kogemused endale ja teised ei näinud, mis minu sees peidus on/ milleks mina võimeline olen – minu parem mina oleks siis välja tulnud ja samasuguse tähelepanu osaliseks saanud – mind oleks nähtud ja kogetud teistsugusena, kui ma olin see, kes teis(t)ega vahe sisse tegi.
Traumaatilise mälestusega, eneselt jõu võtva uskumusega ja ennastkahjustava käitumismustriga inimene venitab, isiklikest piiridest teada andmisel, aega pikaks, sest ta vajub möödunu lõksu. Ta vajab viha jõudu – viha aitab kasvatada ootele jäetud aja pikkus ja piire ületava teise nägemine – see on tema taktika, kuidas ennast aidata.
Enese eest ja enesega toimuva eest vastutust võtval inimesel on mõistlik, julgust kogununa, öelda, võimalikult rahulikuna ja selgena, esimesel võimalusel ennast välja. Ta ei pea kannatama ega ootama ega teist enesest tähtsamaks seadma. Ja, kui ongi ärevust, vabinat ja värisevat häält ja vähest segasust, siis see on normaalne – olukord ei olegi tema jaoks lihtne ega tavapärane - sel moel käitumist ja olemist tuleb harjutada.
Inimene, võib ja saab, isiklike piiride olemas olemise ja nende ületamise kohta käiva info edastada ka aastaid ja kümneid hiljem - ta saab seda teha siis, kui ta on ennast ja enesega toimunut mõistnud - ta teeb seda siis, kui ta oskab sõnastada selle segaduse, mis tema sees valitses, kui tema ja teis(t)e osalis(t)e vastutada olnud osad ei olnud lahti harutatud. Selgeks selle - kes, kus ja miks oli tema - saab ta siis, kui ta on enesest teadlik ja iseendale nähtav ning võimeline olema aus iseenda piiridega seonduvas - tema ise julgeb ennast Maailmale nähtavaks teha.
Möödunus, piiride pärast peetud sõdades, pidurdas inimest olemast iseendana see, kui teise inimese sõnad, mõtted ja teod näitasid ja kirjeldasid teda - väidetavalt tegid teda kõigile nähtavaks, et see ja selline ongi tema aus peegeldus - kuid tegelikkuses püüdsid sel moel käituda valinud teha teda relvituks ja abituks - häbene ennast, kaitse ennast, varja ennast, peida ennast. Rünnakut isiklikult võtnu jäi toimunus/ endas/ oma võimetes kahtlema ja temast ei olnud enam võrdset vastast.
Ise ennast enese piirides nähtavaks tegija ja enesega seotud lugudes iseenda eest vastutuse võtja teeb, selle sammuga, teised lugudes osalenud nähtavaks ja need kogevad seda sammu isiklike piiride ületamisena - piiride ületamisest teada andmine justkui näitab neid sellistena, kes nad ei ole ega ole olnud - see samm vahetab neid välja ja võtab tollideklaratsiooni maskid eest - peeglitaguse maailma kadudes jäävad järele inimesed, kes vastutavad enesega seonduva eest - ka selle eest, mida nad rollis olevatena tegid.
Rolle tõelisuseks pidaja ei näe ega tea ennast tegeliku iseendana, sest tema sees ja teel on alati, midagi sellist, mida ta varjab ja millest vaikib - tema saab oma olemisele ja väljendusele kinnituse läbi teiste tähelepanu - teised kinnitavad teda rolli ja sellega seoses ta "tunneb" ennast - rollide maailma kaaslased kinnitavad talle seda, mida ja kuidas ta enda kohta kuulda tahab - ebameeldiva ja vale jätavad ja hoiavad nad kõrvale. Kaaskond aitab hoida rollide mängu elus ja vältida inimeste maailma tegelikkust.
Manipuleerija, kui tegeliku enese piiride ja motiivide varjaja, suurim hirm on kaotada oma roll ja seista teise ees inimesena - sellepärast alustab ta isiklikest piiridest teada andja töötlemist - huvitavate käsitlemistehnikatega ahvatleb ta toda enese rollide mängu - ka see on eksami koht - kui inimene kardab seista ja vastutada ise endaga seonduva eest, siis ta valib sama vana jama - kui ta enam ei karda, siis ta jääb seisma iseendana.
Enese piirid, mis on loomulikud ja mõistlikud ning adekvaatsed, ei ole häbi ega puue ja neid pea õigustama ega tõestama. Isiklikud piirid – vähemalt enese välja sirutatud käte ulatuses ja sõrmeotstest nõks kaugemale jääva piiri sisse jääb ala, mille sisse ei ole õigust siseneda sellel, mida see konkreetne inimene ei soovi kogeda/ vastu võtta, millega kohtumine häirib tema rahu ja võib viia teda tasakaalust välja, sest tema peab enese isiklikku ruumi sisse tunginuga tegelema – häirivad elemendid on ka füüsiline liigutus, teoks tehtud mõte, pihta suunatu, sõnad, energia, pilgud, lõhn ja hääl.
Inimese isiklike piiride sisse käivad ka temaga seonduvad ja tema vastutada olevad teemad - ei ole õigust eirata tema infot selle kohta, kuidas kellegi teise käitumine ja valikud rikuvad/ lõhuvad/ häirivad seda, mis on temale oluline ja tema on selle looja/ alles hoidja.
Vastutust võtval inimesel on teadmine - piiride ületajale välja öelduna ei kesta lugu enam, samal moel, edasi – seda ei ole vaja alla neelata ega enese sees alles hoida, vaid mõlemale jääb oma osa loost ja vastutus selle osa eest. Teise vastust kuuldes/ nähes/ kogedes saab inimene oma teadliku sammu ise ära teha – nüüd ta teab, kus paikneb, mille valib ja, millisena loosse suhtub teine - sellest vastusest selgub, kas neid on sellel teel käimas kaks või üks - inimene ise.
Marianne
19.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar