On aegu, milles ei ole vahet - iga hetk on vale

 

Inimese jaoks üheks kõige raskemaks ülesandeks on enese õigete piiride teadvustamine, enese jaoks olulistest piiridest, enese jaoks olulisel hetkel, kinni hoidmine ja neist teada andmine ning nende, isikliku arengu ja vastutuse võtmisega kaasneva muutusega seonduvana, õigeaegne muutmine ja ära kaotamine - enese piiride otsimine ja katsetamine, et leida üles need, mis on enese kasvu, inimesena, takistavad - enese vabaks andmine seal ja selles, kus enam ei ole isiklikku piiratust.

Kui kaks inimesed astuvad kokku või saavad olema ühes, et luua ühine Meie, siis on vähestel oskust, valmisolekut ja ka haritust, et seada paika, juba loo alguses ja jätkata sedasama teekonnal, selle Meiega seonduv nii, et mõlematel oleks ja jääks alles, selle sees, iseendana olemise vabadus ja austav/ toetav kohtlemine ning mõlemad võtaksid täie teadlikkusega vastutuse ühises olema saava eest - ühine looming on mõlema, mõlemale enamat luues, parim võimalik.

Üsna tavaline lahendus on selline, et vaatame, kuidas välja kujuneb – kuidagi ujume ikka välja ja kestame edasi – kannatame ka kui vaja, sest on ju antud tõotus, et oleme koos nii heas, kui ka halvas. Alguses ei ole halba, sest ollakse õnnelikud, kuna on leitud, enese jaoks olulisele rollile, partner – olgu ta siis füüsiline või vaimne või mõlemas plaanis sobiv. Peamine on see, et teine on olemas ja temaga ühes saab ennast vajamineval - kaua igatsetud moel kogeda. Sel moel paistab tõesem väide – see teine, kui Meie, on see, mida oli Minule vaja.

Inimese elav kujutlusvõime annab tõuke ja näitab tee, millel luua millestki midagi – teha seda ka siis, kui lihtsalt näis olemas olevat või korraks oli vilksatanud näivalt laadset või välja oli paistnud hea olla ja meeldida püüdva inimese nägu. Samuti antakse paljut andeks – küllap muutub veel või harjun ise ära või ehk see ei ole ikka selline või ehk muudab teine ise ennast – loodetakse, et küll me kohaneme – üksteise vastu põrkudes lihvime oma nurgad siledaks.

See, millel lastakse vohada ja kasvada, see laiutab neis piirides, milles see on võimalik. Huvitaval kombel inimese ebameeldivad harjumused niisama lihtsalt ära ei kao, vaid kipuvad süvenema. Inimene on omadustelt mugav ja laisk – tema ise naljalt enese jaoks sobivaid harjumusi muutma ei tõtta ning kui talle pinnapeale käia, siis ta hakkab vastu, sest temale ei ole muutust vaja – temale endaga kaasnev sobib – talle näib, et teda kiusatakse ja piiratakse, kui ei lasta tal oma rahus edasi olla.

Enese elu jooksul oma tunnetega tegelemisega ja enesega seonduva eest vastutuse võtmisega kaasnevad mustrid on inimese sõltuvus, millest ta väga lihtsalt lahti ei lase. Teema tõustes valib ta astuda rajale, mida on jätkuvalt sisse tallanud. See tähendab, et siis, kui mingil põhjusel enam ei saa ja senine on peatatud, et teha muutus, mis nõuab osa võtmist ning ehk ka enesele olulise/ vajaliku kaotust - siis pealispinnal silutuna ja sätituna ning välja paistvalt rahuliku meelne kodune olemine kaob ja välja ilmub agressiivne ja lõhkuv tegelane – käiku minevad väljendid, hääletoon, kehakeel, füüsilised tegevused ja sõnade mõte on hoopis teisest ooperist pärit.

Teistsugune väljendus tähendab teistsugust rolli – enese poolt esitatu on vastus selle rolli partnerile. Agressiivne ja lõhkuv vastus saadetakse teele Valu tekitajale/ Kiusajale/ Allutajale/ Vaenlasele. See on enese jaoks väljapääsmatut olukorda kogeva inimese lahendus – tema ei vaata otsa oma tunnetele ega mõista endaga toimuvat, vaid ta reageerib, allasurutud emotsioonide pinnale pürgiva jõu saatel, selleks, et vabaneda piiratusest – lõhkuda, et astuda enese vabadust takistavast ja iseolemist keelavast suhtest välja.

Sellel hetkel näib, et loo võtmed on teise inimese käes – too on see, kes takistab lihtsat edasi olemist, sest tahab panna paika isiklikke piire ja muuta ühises aset leidvat – sellise otsuse mõistmiseks tuleb selgitada põhjusi ja piiride eesmärki - see tähendab, et tuleb harutada olevat sel moel, et tuleb tagasi möödunusse minna – vaadata otsa lugudele ja iseendale, mis on näiliselt juba seljataha jäänud - need on üleelatud, kuid kõiki neid ei ole veel läbi käidud.

Ühises loos on selle mõlemad osapooled vastutavad selle eest, kuidas ja milline oli ja on see nende kahe ühine Meie. Mida kauem on tegelikud isiklikud piirid olnud paika panemata/ mida rohkem on ennast allasurutud/ mida pikemalt on lastud teisel laiutada ja ebaviisakas olla ning enese piiridega mitte arvestada/ mida kauem on iseennast ära kaotatud/ mida kauem on kasutatud olemas olevaid võimalusi/ mida kauem on lastud asjadel minna/ mida vähem on, ühisesse, mõlema jaoks enama loomiseks panustatud – seda keerulisem on teekond ausa koosolemiseni.

Inimese eneseteadvusele vastukarva käivana kõlab selle teekonna alguses fakt, et omal moel on loo mõlemad osapooled, teineteisele ja ka iseendale, valetanud – jep, nad on seda teinud kogu selle aja, sest iga kord, kui ennast alla suruti ja teisele jäeti oluline sõnum edastamata – iga kord, kui ennast veendi jätkama ja teisega vaikides nõustuti, siis valetati – väga raske on vastu võtta teadmist, et mõlemate teod ja sõnad, valetades, on kõike ja kõiki alt vedanud.

Suhtes tähendab vale seda, et mitte kellelgi ei ole täpset selgust, kus ja milles ja milline ollakse päris ise/ kus ja milles ja milline on päris teine/ milline on kellegi tegelik panus ja suhtumine toimuvasse ja suhtesse ning milleks ollakse tegelikult valmis – kui palju hoitakse ühes olemisest kinni, et võtta vastutus ja viia suhe parematele ja õigematele alustele sel moel, et jäädakse suhtesse.

Ennekõike tähendab see protsess tööd iseendaga ja, kui inimene ei ole valinud seda senini ise ette võtta, siis ei pruugi see konkreetne suhe olla see, mille nimel vaeva nägema hakata ja enese iseolemisele piiride ette seadmisega nõustuda. Enesest mitteteadlikule inimesele on, kellegi teise poolt nõutud ja vajatud, tema ette seatud piirid ebaõigluse tähiseks.

Ei ole vahet, milline hetk valitakse, et piiridega seonduvas selgusele jõuda ja need kindlalt paika panna – iga hetk selleks on vale siis, kui sellega ei ole arvestatud. Inimese sees vallandub viha ja välja paistab trots, sest ollakse haavunud ja solvunud – miks teine just nüüd valu tekitab. Ei saada aru, et kus teine enne oli. Miks ta just nüüd Maailma teiseks muudab ja korraga teistmoodi tahab.

Segaduses olija ei saa toimuvast aru ega loe talle ka see, et temal endal on olnud halb olla ja on olnud tahtmine muuta endaga seonduvat siis, kui temaga ei arvestatud – kuid tema ju jättis selle tegemata, sest tema ei tahtnud just nimelt sellises kohas seista, kus tal nüüd tuleb olla – teine on oma sõnadega seni pidavana näivana tundunud ühise põhja õhku lasknud.

Maailm on teistpidi pöördunud – ollakse peeglitaguselt maalt välja astunud, sest asju ja tegusid öeldakse välja õigete nimedega. Teod ja olemised, mis enne sobisid või millest vaikiti ja sel moel nendega justkui nõustuti, ei ole korraga enam õiged – lihtsalt ongi nii, et korraga näidatakse ja tõlgendatakse neid teistmoodi. Selline teguviis muudab kõike – ka inimesi – korraga ollakse alasti ja see ei ole üldsegi meeldiv olemine – on häbi olla Mina ja on hirm enese pärast.

See inimene, kes ei ole, ühise aja sees, tahtnud teistmoodi teha sellest, kui ta just või mõni aeg tagasi tegi ega ole tundnud oma tegude ja olemiste pärast süümekaid ega ole sõidelnud endaga selle eest, et tema ise ei julgenud endast teada anda või muutust teostada/ küsida – ega näinud enese tegudes, midagi valet isegi siis, kui need tegid haiget ja vähendasid enesega ühes olijat ning tegijale sellest teada anti – tema oli ja jääb enese jaoks õigeks. Kuid, kui inimene teadis, mida oli tegemas või mõistis tagantjärgi, kuid ikkagi ei peatunud ega valinud luua enamat, vaid jäi enese juurde, siis ta teab täpselt, mida mõeldakse ja miks välja öeldakse.

See inimene, kes unustab ära ühise Meie ega näe teist enesega võrdsena ja ühise nimel tegutsevana, võtab toimuvat isiklikult, sest on enese kaitsele asunud. Aset leidnust enese osale pööratud tähelepanust keeldudes ja sellele vastu protestides väidab ta üsna tõenäoliselt, et teda süüdistatakse selles, mida tema ei ole teinud ja teda laimatakse, kuna teine tahab talle ära teha ning ta annab teada, et temal on õigus selle peale solvuda - teine tahab temale selgelt paha teha – tolle teise sõnad ja nendes sisalduv info tekitavad temas paha olemise. See on emotsionaalne häiritus, mille on põhjustanud teise tegevus – too on see, kes teeb haiget ja tahab halba.

Sel moel loole vaadata valinu, kes ennast süüdistatuna näeb, elab Maailmas, kus oma elu pahana ja ebaõiglasena kogemine on normaalsus – see on tema elu loomulik osa. See on paratamatus, mis käib tema eluga kaasas ning mille vastu ei ole mõtet võidelda, sest pikaajaline tõestus näitab ette, et seda ei saa ära muuta – elu ei ole tema jaoks hea koht.

See, et ülekohtune elu on paratamatus, on haiget saanud Lapse traumaatiline mälestus ajast, mil tema ei saanud ise, enesega seonduva parandamiseks, midagi ette võtta – tema sõltus välisest – temaga seonduv sõltus kellestki teisest – kuid see teine ei olnud tema tugevus ega turvapaik – see teine ei valinud lapsele sobiva ja vajaliku järgi olla.

See teine oli ja elas samas ja just tema tegi lapsele haiget ja põhjustas tollele paha olemise. Või oli see teine ära, kuid ei tulnud tagasi või juurde ja ei muutnud lapsega seonduvat ära. Oli see nii või oli see naa – kuid see teine ei võtnud vastutust selle eest, et lapse elu oleks, just nimelt sellele konkreetsele lapsele, hea, turvaline ja elamisväärne olnud – see teine ei muutnud toimuvat ega muutunud ise – ta jätkas samal moel.

Isiklike piiride selgitamise hetkel kordub möödunu kogemus – lapsega seonduv sõltub teisest – teise poolt paika pandud piirid ja isiklikud vajadused mõjutavad last. Traumaatilise kogemuse ajel ei ole enam kohal suureks kasvanud inimene, vaid väikene laps, kes tunneb hirmu ja trotsi ning tahab, et tema vabadust enam ei piirataks – laps tahab enese piirid paika panna sel moel, et need peaksid ja hoiaksid, tema jaoks, vale nende seest väljaspool ja selle info annab ta edasi sel hetkel, kui ta teeb teatavaks, et tema on Mina, kes seisab teisest eraldi - ta näitab selle välja siis, kui teeb teise inimese ja enese vahele selge ja üheselt mõistetava vahe.

Elava mälestusega laps on endiselt enese möödunus - tema on üksinda Maailma vastu ja ainult temast endast sõltub temaga seonduv – kõik lahendused, mis ta suudab ohu olukorras ja pinge seisundis enesele anda ja kasutusele võtta, on okeyd. Kui tal on tugevam natuur, siis ta ründab ja võitleb vastu – ta seisab jõuga enese eest, et hirmutada vastane ära ja panna teda sel moel taganema ja oma tahtmistest loobuma.

Kuid, kui ta on ohvrimeelsem ja hirmunum, siis ta näitab välja, et on teise üle olekut mõistnud – Ära enam peksa ega löö! – Olen halb! Olen viimane sitt! Olen ära kasutatu! - ta näitab enese vähemana olemise välja lootuses, et maaslamajat ei lööda. Mõlemad reageerimisviisid tähendavad seda, et vastutust enese eest ei võeta – enesega toimuva põhjus on alati teises.

Aeg seisab paigal – kunagise lapse jaoks püsib aeg samana – ta kuuleb ja näeb temale edastatud infot lapsena ja sellepärast ta ei suuda, enesest teadlikuna oleva täiskasvanuna, teha suure inimese otsuseid ega mõista teist inimest ega vastutada iseenda ja ka ühise loo eest. Lapsed ei tee seda – see on vanemate ülesanne. Laps proovib leida endale vanema, kes võtab vastutuse ja laseb lapsel lihtsalt lapsena edasi olla – ta proovib teist inimest sellele rajale suunata sõnumiga – kui tahad minuga koos olla, siis vastuta – ole ise see Meie, mida Sina kogeda tahad ja, milles osaleda valid – lapsenda mind, siis saad selle Meie.

Enese elu paratamatusena kogev inimene ei näe võimalust muutuseks ja sellepärast puudub tal vajadus muuta oma normaalsust - ta ei tea ega mõista elada viisil, mis on tema endaga kooskõlas ja, milles tema ise annab endaga seonduvast teada, kui paneb paika oma isiklikud piirid, mis vastavad tegelikule temale ja tema ise valib, sellele vastu tuleva info alusel, enesele sobiva lahenduse ja läheduse – ta teab, et enese nähtavaks tegemine ja ise oma elu elamisväärsena elamine on tema enda vastutus ja ülesanne.

Ei ole üldsegi jätkusuutlik ja on tõeliselt, nii vaimsele, kui ka füüsilisele, tervise peale hakkav tee – kannatada, varjata ennast, kogeda viha, näha oma elu kaotusena ja kõige selle põhjal valida olla Ohver. Mille nimel – teha seda selleks, et elada täiskasvanu elu lapsena, kes ei ole veel täis kasvanud ja protestib vastu, kui elu tõukab tagant, et hakka ise kõndima – hakka ise vastutama omaenese valikute eest.

Lapse protest, iseenda ja enesega seonduva eest vastutuse võtmise vastu, on üsna loomulik lahendus ja tema arengus aset leidev ajajärk – kui see ei saanud läbitud selleks määratud möödunus, siis tuleb seda teha enese olevikus – teha seda suureks kasvanuna siis, kui tema ette seatakse piire, millega tal tuleb arvestada, sest talle öeldakse EI siis, kui ta ületab teise inimese piire, millest talle on teada antud ja talle edastatakse infot, et temalt oodatakse tema enese tegude tagajärgedega tegelevaid ja ühist hoidvaid tegusid, kuid ta on jätnud, iseenda ja enese osa eest ühises loos, vastutuse võtmata.

Siis ongi nii, et suur inimene kasutab samasuguseid võtteid ja lahendusi, kui mingis x vanuses laps – ta jonnib, pahurdab ja on agressiivne – katsega vanemat muutuma panna või ise ennast vähemana näidates - annab ta oma olukorrast ja eneses toimuvast erinevaid ja erinevalt mõistetavaid vihjeid – ta tahab, et vanem teda tõlgiks ja temaga tegeleks, et vanem teda aitaks ja toetaks, et vanem teda rahule jätaks ja tal ise oma elu elada laseks - vanema seisukohast tähendab see seda, et kui ta last enam ei päästa ega säästa, siis jääb üle see variant, et laps õpib oma isiklike kogemuste kaudu.

Siis ongi nii, et kui suhte selgitamise hetkel loo üks osapool istub kohal täiskasvanuna ja ootab teiselt sama, kohtub ta Lapsega - kes vaikib jonnakalt, kes kogeb kurbust ja hüljatust, kes tunneb soovi olla agressiivne, et lõhkuda toimuv ja lõhestada see enese, kui Lapse, jaoks vale keskkond, millesse ta suletud on, et ehk siis saabub muutus – siis jõuab ta rahuni, sest häiriv seisund sai välja elatud.

Enesele väljapääsu otsides valitakse tunnetekaruselle – vähendavatest ja ebakindlust äratavatest tunnetest pungil olevate sõnumite edastamisega proovib Laps enesega ühes olevat teist tagant tõugata ja enesega ühinema ahvatleda – Laps vajab, et teine ühineks ja hakkaks koos temaga erinevaid rolle valima ja vahetama ning neis väljenduma. Rollid on tuttav ja tavaline teema selle jaoks, kes ei ole leidnud teed iseendani.

Kuid tunnetekarussellil oma emotsioone vallandades ei saabu muutust, sest sellest tegevusest leitakse ainult ajutist kergendust – see on tegelike vajaduste kompenseerimine ja kustutamine - ei ole olnud mõistmist ega teadlikkust, kellena ja miks lõksus olemist kogetakse – enese järjekordne lagi, lapsepõlve ja täis kasvanu elu vahel, on murdmata jäänud – selle sammu tegemata jätmine ei ole aidanud tõusta kõrgemale senisest iseendast – Lapseks olemisest ei ole lahti lastud ja see roll on iseendale jalgu jäänud - kuid täiskasvanu rollile seistakse vastu ja ei lubata ennast sellesse rolli suruda - see on midagi sellist, milleks Laps veel valmis ei ole.

Ilma teadlikkuseta on üsna tõenäoline, et lugu läheb hoopis hullemaks – sissetallatud muster tähendab, et piiride selgitamise hetkel, kordub vana tegevus ja see toob kaasa frustratsiooni kasvamise – lahenduseks, väljapääsmatust olukorrast, on kasutusel ühe sõltuvuse asendamine teisega – sel moel annab inimene endale teada, et ta on midagi ette võtnud ja tal on lahendus olemas – ta valib meelemürgi, joovastava aine, naudingut pakkuva või järgmise kaaslase – näilise täiskasvanu, kuid tõenäolise lapsevanema.

Seni, kuni inimene ei ole valmis ära minema enese jaoks ilmsest valest - lootuses, et teine muutub või muudab - inimese jaoks vajalik muutus tuleb läbi teise. Seni, kuni inimene on ära minnes jäänud kindlaks, et teine on olnud toimunus süüdi ja nn loo vale osapool ning ta ootab, et teine seda tunnistaks, et siis saaks tema tagasi minna ja edasi olla - ta ootab, kuni teine on teinud inimesele vajamineva muutuse teoks. 

Seni ta ei ole täis kasvanud inimene, vaid traumaatilises mälestuses avanenud Laps, kes püüdleb teise, kui oma Vanema poole ka siis, kui too lööb ja seejärel ütleb, et selle põhjustas Laps ise või see oli tehtud armastuse pärast või konflikti hetkel avab ukse - öeldes, et - Mine ära - minule ei ole Sind vaja! Laps jääb kohale ja ei lase vanemast lahti, sest temas on teadmine, et vanemat ei saa välja vahetada ja ilma temata ei ole Last olemas - Laps vajab Ema/ Isa - enese rollile vastas partnerit.

Laps kardab üksindust ja lõpuni ise olemist - sellepärast kogeb ta eraldi jäetust ja jäämist hülgamisena. Ta teab, et tema vajab vanemat - see tõde on tema olemas olemise ja toimimise alus - ta otsib vanemat ja proovib, kedagi teist enda vanema rolli suruda või selle rolli, tunnustuse märgiks, sobivale/ valmis olevale teisele anda. Lapse tasandil olev täiskasvanu ei võta vastu teadmist, et iseendaks olemine, iseenda eest vastutamine ja enese teel kõndimine tähendabki eraldatust ja üksindust - seda ei ole mitte keegi tema eest ära tegemas. See ei ole karistus, mis on vale, vaid vastutus, milles on vabadus.

Senikaua, kuni ei võeta vastutust enesega toimuva eest ja ei arvestata reaalse infoga – mitte ainult pealispind, vaid ka teod ja sõnad tülide sees lähevad arvesse ja annavad teada sisemusse peidetust – kuni ei olda valmis enese jaoks valest lahti laskma, sest kardetakse millegi olulise kaotust ja ei nähta ennast üksinda seisvana - senikaua ei ole toimunud olulist muutust – 

Mina seisan ja valin ise oma elu – mina ei oota – annan enesega seonduvast ja enese vajadustest teada iseendale ja teisele – ei oota, et teine täidaks vajadusi, mis on minu enese teema ega tegele ise selle kompenseerimisega, mis jääb ühises puudu ega enese vaigistamisega, et mitte välja öelda enesega seonduv – enesest ja toimuvast teadlikuna olles lõpetan loo ja vahetan keskkonda, kui minule oluline ei leia selles toetust ja vajaminev jääb puudu ning minu infot ei võeta kuulda ja tõsiselt – see on siis, kui ühes olemise teoks saamiseks koheldakse mind, kellegi poolt väljavalitud rollile rollipartnerina või surutakse mind vähendavasse rolli ja mind ei kohelda ega kohata inimesena - kellegi tunnete avanemise takistamiseks paika pandud piiride tõttu ei ole mul võimalik avaneda ja luua enamat iseendale ja seeläbi kõigile. Olen teadlik, et enese elu muutus tuleb läbi iseenda ja ma ei karda seda sammu astuda, sest see on vajalik, et enese teel kõndida ja iseendana oma elada.

Marianne

17.12.2024.a