Need kohad, kus aktiveerub kunagine traumaatiline mälestus – seni läbi töötamata hetk enese möödunust – st, et selles hetkes sai teatavaks info, mida inimene ei ole veel vastu võtnud, läbi seedinud ega lahti lasknud. See tegemata samm mõjutab teda endiselt – ta „unustab” või kaotab selle info ära, ta seisab sellele infole vastu, ta proovib seda olematuks teha või teiseks muuta – mis siis, et just see info oli, siis ja seal ning ehk ka olevas ajas, tema tegelik reaalsus.
Traumaatilise hetkega kohtudes teeb inimene kõik endast oleneva, et mitte kokkupuutuda tegelikkusega – see tähendab talle mitte sobiva/ haiget tegeva/ ärritava/ hirmsa/ raske/ häiriva jne infoga kokkupuutumisega – see tähendab, et käivitub enesekaitsemehhanism ja inimene tegeleb vahetult toimuva, enesele söödavaks ja elamist võimaldavaks, muutmisega.
Inimene teeb muutuse endas, endaga seonduvas ja enese välja näitamises/ elamises, sest tema isiklik piir sai ületatud – see tähendab, et ta ei ole enam see, kellena ta olevas on – ta on tagasi enese möödunus, kuid nüüd on ta suurem ja tugevam ja tal on palju enam oskusi ja ressursse, et enda eest seista.
Traumaatiline mälestus avab alateadvuse, mis tähendab, et inimene ei ole enesest teadlik – ta ei mõista enesega toimuvat lihtsalt vaadelda ega erinevaid aegu ja infosid harutada ning seda kõike oleva aja teadlikkusega töödelda – ta on, kui pime, kes kohtab midagi, mis takistab edasi liikumist ja reageerib sellele automaatselt - ta seisatub järsult/ põrkab sellest eemale.
Automaatne reageering tähendab, et inimene teeb muutuse endas – ta vahetab ennast, kui rolli, sellise enese vastu, kellena tal on rohkem võimalusi ja tugevust, et olukorda lahendada. Läbi rolli saab temast suurem, tugevam, üleolevam, kuid ka julmem ja vähendavam.
Tema poolt valitud roll(id) on tema kaitserüüks ja suhtluse vormiks ohtliku maailmaga, sest omal moel on suletud aeg olnud kestev enese allasurumine – inimene on tahtnud enesega toimuvat lõpetada, kuid ta ei ole seda saanud teha – tema ise ei ole osanud või lubanud seda endal teha või ei ole selleks võimalust avanenud või ei ole ta teadlik sellise teema olemas olemisest.
See tähendab, et kui selline inimene, kes on elanud ja olnud pinge all, kohtab enese möödunut – piisab nn õigest sõnast, füüsilisest reaktsioonist, hääle toonist, lõhnast, teemast, tundest - siis liigub ta oma ajas tagasi, vahetab sealses rolli ja saab sel moel võimaluse ennast, olevas hetkes, välja elada – vallandada enese sisse kuhjunu ja ootel olnu. Ta murrab ennast vabaks ja annab Maailmale teada, et temaga senisel moel ei tohi – temaga tuleb arvestada.
Möödunud aja põhjal elustuv hetk tähendab, et kunagine Laps, kui Ohver/ Allutatu, kohtub olevas ajas Lapsevanema/ Õpetaja/ Olulise Täiskasvanu/ Vägivaldse teisega, kui elava Vaenlase/ Valitsejaga. Selline rollivahetus tähendab, et automaatselt on vahetunud ka temaga kontaktis oleva teise inimese roll. See teine, seal samas, kes aitas möödunut avada, ei ole enam reaalaja Laps/ Naine/ Mees/ Abikaasa/ Sõber/ Ema/ Isa/ Naaber/ Õpetaja/ Müüja/ Ettekandja jne – selle asemel on tegemist Vägivaldse Vaenlasega, kes on ohtlik, vale, solvav, au riivav, tänitaja, nõudja, keelduja, valeks nimetaja jne.
Inimene näeb ja kogeb seda teist, kui valede, ülekohtuste ja takistavate piiride panijana, keda tuleb õpetada – see tähendab, et tollele teisele tuleb enese sõnum edastada – Nüüd enam ei saa/ nüüd enam ei või/ nüüd enam ei tohi! – Sina vaatasid/ kohtlesid mind valesti – vaata siia ja tunne ning näe seda - Kes mina olen! Võta minu info vastu ja arvesta sellega! Näita mulle välja, et Sa saad aru ja arvestad ja enam ei eksi!
Enesele olulise sõnumi edastamiseks, enesele suurust ja jõudu juurde andva rolli valinuna, suudetakse olla valest ja ebaõiglasest teisest üle või vähemalt näivalt võrdsena välja paista ja vahetus toimuvaga toime tulla. Kuid see tähendab, et ennast, kui energiat, ei tõsteta ja teisega ei suhelda kõrgemas ja teadlikumas olemises/ väljenduses, vaid madalamas – reageering tuleb instinktide, emotsioonide, tundepimeduse, afektiseisundi, lõhkumise, jõu kasutamise baasilt ja tasandil olles. See on vähendav ja isiklikke piire ületav tegevus.
Sellise käitumise eesmärgiks on lõpetada ebamugavust/ raskust/ ärevust/ hirmu/ teadmatust tekitavate tunnete info olemas olemine – selleks on vaja vaigistada/ teiseks muuta see teine, kes sellist infot edastab. Kuid sel moel, ennast ja enesega seonduvat infot/ toimuvat filtreerides ja valikuliselt töödeldes, kaob teadlikkus – teisele vastu reageerival inimesel ei ole enam selge, kellele üleüldse ja miks infot edastati – Kes on see alguse tema, kellega teine inimene kohtus ja suhtles. See tähendab, et üksteisest räägitakse ja ollakse mööda - ei olda teise rollile partneriks ega mõisteta, kes see on Kes kes midagi soovib ja miks tahab ning millest räägib.
Kõik teed viivad algusesse – iseendani – inimesel tuleb vaadata ise enda sisse – milline info talle „vale” oli - milline tunne sellepärast temas aktiveerus – millise teadmise see tunne edastas – mis see on, mida inimene vastu võtta ei taha/ möödunus ei tahtnud. Mis ja kuidas oli minevikus – mis ja kuidas on olevikus. Kes ta oli minevikus – kes ta on olevas. Mida ja miks ta pidi/ ei saanud möödunus – kuidas ja kellena ta ei saa olevikus.
Laps, kui Ohver/ Allutatu, kes kohtub oma Ema/ Isaga, kui Vaenlase/ Vägivaldse valitsejaga, on väärkoheldud laps - möödunus teda ei koheldud, näidatud ega vaadatud tema, kui Lapsena, vaid kellegi teise huvidest lähtuvalt, kellegi teise/ millegi muu rollis olevana. See tähendab, et tema koges seda, mida Laps ei oleks tohtinud/ pidanud kogema ja ta ei suutnud seda teadmist - et see sai tema osaks/ et see jäi kestma / et seda ära ei parandatud/ et seda tegi kõige lähem inimene – üle elada.
Väärkoheldud inimesel puudub ühendus endaga – ta ei mäleta kõiges ja kõikjal ennast, sest tema tegelikus ajaloos on sees valged laigud - nendel kohtadel on keegi teine tema teadlikkust, iseendast ja temale osaks saanust/ samas toimunust, muutnud – teda on justkui ära muudetud ja tema tegelik ajalugu on ülekirjutatud – Vägivaldne allutaja on edastanud oma versiooni Lapsele osaks saanust/ Lapse poolt tehtust/ Allutaja osast temaga toimunus/ kellegi teise osast möödunus ning Last ja samas olijaid käsitledes, nõudnud selle ainuõigeks tunnistamist.
Sellise kogemusega inimesel tuleb ennast harutada, et leida ise ennast üles – Kes ja milline olen mina tegelikult, ilma valet näitavate ja ebaõigeks moonutavate peegliteta - milline on minu enda tegelik osa enesele osaks saanus.
Marianne
11.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar