Paraadfoto

 

See inimene, kes ei usu teiste sõnu, selle kohta, et ta on ilus, hea, väärtus, vapustav, oluline ega ka seda, et ta on okey ja vastuvõetud sellisena nagu ta on. See inimene eitab neid sõnu, ta vaidleb neile vastu, sest need ei näi olevat tõesed. See inimene usub, et need sõnad on valed – temale valetatakse – tal on olemas kogemus – temale on öeldud vastupidist. Temale olulised inimesed on rääkinud teistmoodi - on kommenteerinud ja vaadanud teda teistsugusena näitavate sõnade ja pilkudega.

Ta ei mõista, et tema on ka – ühte ja teist – kui tema kehakaal ületab meditsiinilisi norme, siis saab tema kohta öelda paks – see on omal moel ju tõde, kui tema välimus põikab kõrvale oleva aja ideaalist, siis saab tema kohta öelda inetu – see on omal moel selle keskkonna tõde, kui tema käitumine eirab head ühes olemise tava, siis saab tema kohta öelda agressiivne/ teistega mitte arvestaja/ isekas – see on nähtaval oleva ja kogetava edastus, kuid see kõik ei tee temast Paksu, Inetut ega Halba inimest.

Märkivad ja iseloomustavad sõnad on väline vaade ja hinnang mingite parameetrite järgi. Teiste sõnad ei ole kunagi päris see inimene ise – need on sõnade autori tõlgendus temast – mingil põhjusel/ eesmärgil edasi antud info. Olulisim on see, millisena inimene ise ennast näeb ja kogeb – kui tema ise keeldub tunnistamast ja vastu võtmast ennast sellisena nagu ta reaalsuses on, siis ta ei näe enese erinevaid külgi ega omadusi – ta ei näe ennast tervikuna ja oma võimalusi – ta näeb osutatavaid puudusi ja korda tegemist vajavaid vigu. See tähendab, et tal ei ole tuge ega pidavat pinda jalge alla siis, kui teda näidatakse/ vaadatakse ebamugavaks ja valeks tegevalt.

Kui inimene ei taha ise ennast näha ega enesena olemas olemist tunnistada, siis ta vajab, et teised vaikiksid temast - vaikimine justkui varjab ja kustutab olemas oleva. Siis ta vajab, et teised valetaksid talle - ta vajab, et teised valetaksid talle nii hästi, et tõestavad talle ära – ta ei ole Inetu/ tema ei ole Paks/ ta ei ole Halb. Siis ta vajab, et tema suudab "valetava" suu vaigistada ja teist enese sõnu sööma/ välja vahetama panna.

See inimene, kes valib vaikimise, valetamise, vaigistamise, vajab tegelikkuses seda, et talle antakse tagasi kindlustunne – tema kehakaal ega välimus ega käitumine ei muuda temasse suhtumist ega talle osaks saavat – ta vajab infot, et tema jääb inimesena alles ka siis, kui ta ei ole päris selline või täiesti seda moodi.

Inimene, kes ei ole valinud enese kohta tõtt tunnistada ja on uskunud teisi – ei usu tegelikkuses mitte kedagi, sest need teised, kes lasksid tal uskuda sellesse iseendasse, kes ta ei ole ja kaotada selle iseenda, milline ta on – ei rääkinud talle tõtt ega hoolinud temale osaks saavatest tagajärgedest - nad valetasid talle, sest nad ei olnud ausad ka iseenda sees – nad uskusid, et kui rääkida ilustatut ja vältida tegelikkust, siis ei pea ka nemad enese kohta tõde kuulama ja nägema.

See, kes valib valetada head, saab valetada ka halba – osutada inimest valeks siis, kui valetaja vajab, et inimene seda usuks. See, kes valib valetada, saab inimest tõsta, kuid ka põrmu heita. See, kes valib valetada, saab anda oma toetuse ilusaks ja heaks nimetamise tõestuse näol, kuid järgmisel hetkel võtta ära enda tugi ja näidata inimest parandamatult vigasena. Sel moel valib see teine käsitleda inimest, et panna teda enesest sõltuma ja enese sõnu vajama – õpetada teda uskuma, et inimese olemine ja välimus on teise silmade määrata ja sõnade tõde.

See inimene, kes elas suletud silmadega ja uskus sõnu, koges hetki, mil väline Maailm avas uskuja silmad – tõde ei ole tema vaataja silmades – kui tema ise ei tea ega tunne ennast, kui tema ise valib enesele valetada, siis ta kogebki hetki, milles teda nimetatakse olema ja tema tegelikkust moonutatakse, kuid ka reaalsus teatavaks tehakse. 

Inimene, kes on teadlik enesest, teab, et tema vähendamise põhjuseks ei ole see, kas ta on paks või inetum või mõnel hetkel eksinu – see loeb seal, kus sellised väärtused on olulisemad, kui Inimene ise. Inimest, puuduste kogumina, vaadatakse seal, kus ennast võrreldakse teis(t)ega ja otsitakse lahendusi, kuidas olla teisest parem ja üle – see on tähtis siis ja seal, kus kõik ei ole võrdsed ja olulised – siis tuleb leida põhjus, miks ei pea ühes olema ega ole vaja kõrvale seisma asetuda – miks saab ühe võtta, kuid teise jätta - miks sai eile olla, kuid täna enam mitte.

Inimesel on võimalus valida endale see, millisena olla – millisesse peeglisse valib ta vaadata/ millisel peeglil laseb ta ennast peegeldada - iga peegel läheb midagi maksma - valetavale peeglile tuleb olla kuulekas/ ausas peeglis ei saa ennast ära kaotada - olulisim on mõistmine, et tegeliku vastuse ja iseenda leiab alati enese seest.

Marianne

07.12.2024.a