Üsna sageli ei ole inimese isiklikud piirid temale endale täiesti selged, mis siis rääkida veel teistest inimestest, et kuidas õnnestub ennast neile selgeks ja mõistetavaks teha, kui inimene ka ise oma piire ei tea või ei vali neid tunnistada/ tõeks pidada. Ega need olegi sel moel paika pandud, et kõik enesega toimuv oleks lihtne ja mõistetav – inimene ise elab oma elu keeruliseks – selle põhjuseks on tema piiratus – ise olemise ja enese väljenduse vabadus on enese piiride poolt tõsiselt takistatud.
Lapseks olemise ajas on olemas selgelt tähistatud teekond – sõimest/ lasteaiast põhikooli/ gümnaasiumi lõpuni välja, et siis valida ametit andev asutus või ülimaks peetud kool. Verstaposti tähistava klassi number ja kooli nimetus annab üldjoontes teada, milles laps on pädev ja mis ei ole veel päevakorda tõusnud. Samuti on teada, kui pikk on enese hariduse teekond – kui palju on verstaposte seljataha jäänud ja, kui palju on veel ees kohustuslikke tagumikutunde.
Paberiga tõestatud haridus ei tähenda omal moel väga ei midagi – see ei märgi ära inimese tegelikku sisu ja piire. Koolis käidud aeg näitab seda ulatust, kuhu maani oli õpetajate toel võimalik kõndida, kuid see, kas inimene ka tegelikult kõndis või kuhu ta üldse astus ja mille endale kaasa valis, on hoopis teine asi. Tema enese tee ja töö oli luua iseennast kõige selle alusel, mis talle osaks sai ja mida tema ise endale välja valis.
Teekonnal omandatud pädevuse paberid ja kokkukirjutatud CV peaksid andma ülevaate inimese oskustest ja teadmistest. Sellest on abi, et tõestada enese töökõlblikkust ja haridust. Kuid tegelikkuses on inimese haritus väga mitmekülgne teema – hea arvutamise oskus või käeliselt osav olemine ei tähenda, et inimene oleks hea suhtleja või väga hea suhtes olija või ülihea enese tundja.
Inimese harituse taset näitavad ette tema isiklikud piirid – on teemasid, milles ta on väga hea, on neid, milles ta on keskpärane, kuid samas on ka neid, milles ta on tõeliselt kehv. Enese tundmises, inimestega suhtlemises ja inimsüsteemide ehituses/ toimise põhimõtetes on valdkondi, millesse ta on pidama jäänud nö lasteiaia või esimese/teise klassi tasemele, kuid ta ei tea/ ei taha teadagi, et on võimalik veel enamat.
Piiratud inimene ei näe ega tunnista, et midagi on veel olemas või ka kuidagi teisiti oleks võimalik – ta ei näe põhjust, et tema vajaks muutust - teised ei oska temaga toime tulla ja teistel on teemad, mis segavad teda. Ta ei saa aru, miks tema peaks pingutama ennast selle jaoks, et teistel oleks temaga parem koos olla. Ta ei näe enese vastutust enesele osaks saavas ega enese osa toimuvas.
Isiklike piiride poolt takistatud inimene ei oska näha enese harituse piiratust ega enese jaoks olemas olevaid võimalusi, kui klasside numbrite/ koolide nimetustega teekonda - mida ta ei tea ega näe, seda ei ole olemas. Piiratud inimesele ei ole mõistetav, et tema isiklik kasv on loomulik ja vajalik ennekõike temale endale, kui Inimesele.
Pole olemas pidavat põhjust, sest ta tuleb ju toime – tema lihtsalt elab oma elu – ta ei saa aru, et mida veel – miks veel – kuhu veel. Kellegi teise sõnad või info ei ole põhjus, miks tema oma teekonda peaks jätkama seal ja selles, mida ta ise avada ja millega tema ise kokku puutuda ei taha. Kellegi teise sõnad ja info on sundus ning tema vastane ebaõiglus, milleks teisele ei ole antud õigust.
Sel moel ilmnebki inimese piiratus – ta keeldub astumast üha järgmisi samme, mida tegema tõukavad tema enese vajadused/ kogemused/ üle elamised – ta protestib vastu teadmisele, et, ise, ennast tundma õppides ja harides on võimalik ületada, üha järgmisi, lävepakke ja avada, senini suletuks jäänud, uksi – avarada enese teadmisi ja näha enesega/ Maailmas toimuvat hoopis enamatest vaatenurkadest ja sel moel paremini/ selgemini mõista enesele osaks saanut, enesega toimunut ning enese sees olevat.
Isiklike piiride poolt piiratust kogevale inimesele ja temaga koos olijatele/ elavatele tähendavad, ootamatult ja jätkuvalt ilmnevad, isiklikud piirid tõdemust, et – kõigest ei saa alati ausalt rääkida/ kõike infot ei ole alati võimalik edastada ja sageli ei võeta seda tõesena, vaid sihiliku valena/ eluterveid lahendusi sageli ei leidu/ enese kehtestamiseks ei ole ausad teed alati võimalikud – ellu jäämiseks/ ühte jäämise püsimiseks/ ühes olemise talumiseks/ enesele vajaminevate lahenduste saavutamiseks - tuleb laveerida, manööverdada, vaikida, peita, vaigistada, üle kirjutada, valetada, vägivalda kogeda/ kasutada, emotsionaalset häiritust kogeda, tunnetekarusselle valida/ üle elada.
Erineval moel edastatud infos – Kes Sa oled, et minuga sel moel räägid/ käitud? - Sinuga ei ole võimalik rääkida? - Rahune nüüd maha! - Mida Sina endast õige arvad? - Sina ei ole keegi! - Sinu pärast! - See on Sinu isiklik teema – jäta mind mängust välja! - Sina süüdistad kõiges/ toimuvas mind! - on sees piiratud inimese Maailma nägemus – kes on tema/ kes on teine siis, kui temale proovitakse teada anda, et ta on osaline ja on vastutav – tema poolne tegu muutis olevat ja ületas, kellegi isiklikke piire/ rikkus ühes olemise head tava ning seetõttu tema poolt tehtav muutus muudab olevat ja ka temale endale osaks saavat.
Vastutusest ja enese osa nägemast keelduv inimene on lapse tasandile kinnijäänu – tema ei pea siis, kui tema ise ei taha – tema ei saa siis, kui tema seda ei taha. Laps ei vastuta vanemaga toimunu, st tema tunnete ja nende saatel teostatu, eest – nii peaks see olema, kuid Laps, kes on võtnud vanema tunnete eest vastutuse või on see temale, läbi manipulatsiooni, justkui antud – keeldub, täiskasvanuna, möödunus aset leidnud situatsiooni uuesti läbi elamast.
Täiskasvanu jõu ja ressurssidega protestib ta, olevas aset leidvale möödunule, vastu - ta sulgeb ennast, ta põgeneb, ta kasutab manipulatsiooni selleks, et vältida Ema/ Isa/ Õpetaja/ Olulise Täiskavanuga koos olemist hetkes, milles, talle ja/ või teistele, tema osa toimunus teatavaks tehti – tema jäi üksinda vastutavaks, süüdlaseks ja häbistatuks. Laps koges täiskasvanud inimese tundepuhangut ja oli selles ise süüdi – tema ise vastutas vägivalla teoks saamise eest, kuid tema ise ei saanud seda vältida ega olematuks teha ega leidnud selle eest ka kaitset.
Tegelikult tähendab see seda, et sellisel suureks kasvanud lapsel puudub eluterve kogemus, kuidas mõista ennast ja teist ning võtta vastutus enese osa ja ühises toimuva eest. Tal on puudu kogemus ja ta ei ole saanud harjutada, kuidas teostada avatud kommunikatsiooni ja näha mõlemaid osapooli nö ühe pool peal ja ühise eesmärgi nimel olevatena ka siis, kui temale edastatakse info tema enda valikute ja käitumise kohta, mis ei ole olnud hoidvad ega austavad ning mida ei ole olnud hea kogeda. Möödunusse kinnijäänud inimene kasutab oma vanema poolt ettenäidatud taktikat – Väldi, keeldu, sõdi, osuta teisele – sel moel pääsed puhtalt ja jääd õigeks!
Kunagine traumaatiline kogemus, konkreetses valdkonnas, on, olevas ajas, selle inimese lagi – see on lahendus, kuidas tema teab, et Maailma sees toimetatakse – tema ei tee midagi valesti, sest tema ise ei näe ega mõista enese piiratust. Ta ei mõista oma möödunut ja selle mõjutusi – siis kui tema „kohtub”, olevas ajas, Ema/ Isa/ Õpetajaga – siis ta vajab viha jõudu, et toimuvaga toime tulla – seega ta vihkab „temast suuremat ja üle olevat” inimest ehk oma Ema/ Isa/ Õpetajat, kes teda sellisesse situatsiooni pani/ paneb.
Nii nagu enese möödunus - ta kogeb, et tema ise ei saa enesele osaks saavat muuta - temal ei ole vajaminevaid lahendusi ega võimalusi - seega ta näeb/ usub/ teab, et kõik kordub samal moel - tema on üksinda, süüdi ja kaitseta. Enese muutumatu möödunuga toimetulemiseks vajab ta enese sulgemist ehk vaikimist või kuulekaks tegemist ehk meeldida püüdmist või enese suuremaks kasvatamist ja jõudu ehk üle olemise demonstreerimist.
Olemaks suurem ja tugevam enesest, kui abitust Lapsest, vajab ta viha - kuid tema, kui Laps, ei saa sel moel olla, st tema ise ei luba, endal, oma Ema/ Isa/ Õpetaja ees, avatult vihane olla – ta ei või vihane olla ega viha kasutada, kuid siiski ta podiseb enese sees ja keeb milleski üle – on sarkastiline/ heidab, mitte naljakaid, nalju/ vaikib sihilikult/ manipuleerib/ kasutab vaimsest-füüsilist vägivalda jne – see tähendab, et ta on passiivselt vihane – ta on vihane nii nagu ta ei oleks seda. Tema ise usub, et suudab ennast vajamineval moel varjata, sest ta maskeerib viha naeruga, sõbralikkusega, heatahtlikkusega, osavõtlikkusega, toetajate otsimisega, "eksinud" inimesele teeotsa juhatamisega - et tegele endaga selles ja selles, rõhub tänamatusele ja ära kasutamisele jne.
Kui ta on ennast hästi treeninud, siis ta jääb sellesse kohta pidama – varjatud ja ootamatud torked/ enese paremuse tõestamine/ teise maha tegemine/ kogutud info, haiget tegemiseks, kasutamine/ kehakeel/ pilgud jne - annavad talle teada, et ta seisab enda eest, kuid tema ei ole veel avalikult vihane - st ei ole veel ennast reetnud. Kuid siis, kui ta enam vastu ei pea, ta avab ennast ja muutub agressiivseks – laseb oma vihal välja paista ja enese sõnumit edastada – Olen üle/ ei huvita/ Sina ise/ allu minule/ vaata, mida Sina minuga-minule tegid/ vaiki/ muutu/ kao jne.
Peatumine ja toimuva mõistmine – Mina tänases – Mina möödunus – mida ja miks olin tegemas – kelle rolli enesele mängida valisin. Enesest teadlik inimene, kes mõistab, et ületas, kellegi teise/ oma rolli piire ja võtab vastutuse, sest tegemist oli tema poolse prohmakaga, ehmatab ise oma reaktsioonist ära - käivitub eneseregulatsioon - ta soovib loo korda teha ja teisele enda kohta vastava info edastada.
See, kes kogeb, tema enda poolt tehtule, teda puudutava info edastust isiklike piiride ületamisena - ei ole sel hetkel teadlik endast ega enese poolt kasutusel olevast rollist - teda, kui Last, rünnatakse, teda halvustatakse - tema vajab kaitset ja teine lõpetagu oma käitumine - see on vale. Mis siis, et see on õige ja adekvaatne - tema seda sellisena ei näe. Tema isiklik piir sai selles kohas ületatud ja tema ei ole enam see, kellena ta olevas ajas seisab teisega koos olles on - see tähendab, et toimub erinevate rollide konflikt ja kummaski Maailmas tegelikku lugu lahendavat lahendust ei sünni.
Marianne
09.12.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar