Ebamugavused ja häiritud koos olemised. Enese vähendamine ja teekonna raskused. Enese jõu ja võtmete ära andmised. Iseenda koha ära andmine – võta endale - seisa ja vastuta ise – tunne ennast nagu kodus. Ise libisetakse kõrvale – jäetakse ennast iseenda ja teiste varju – see ei ole mina. Loodetakse, et sel moel vabanetakse vastutusest ja millegagi kohtumise hirmust. Kui ei ole, siis ei pea.
Hüljatud ja välja praagitud - kõlbmatud. Jäetakse vahelt välja, lükatakse eemale ja ka kõrvalt ära - justnagu ei olekski olemas. Ei arvestata ega peeta lugu. Tahetakse olla - ise - kõikjal ja kõiges. Mina olen - minul saab olema - mina saan olema. Võetakse kohad ja seistakse vales - tehakse liiga. Kustutatakse kohad - ei ole nagu olnudki. Loodetakse, et nii saab parem - nii on enesel kergem - ei tule iseendale otsa vaadata.
Kuid need, kes on väljajäetud ja ära kustutatud, tulevad tagasi - nad sünnivad süsteemi tagasi - tänase aja teadus aitab neid, kes ise ei saa. Tänases maailmas on palju neid, kellel ei ole ja ja nad antakse soovijatele. Lapsed nimetatakse selle suguvõsa nimega, millele nad tagasi antakse. Süsteemide korrastumine on kiirenenud ja selliseid lapsi saab aina rohkem olema. Nad on lugupidavalt oodatud ja nähtavalt austusega vastu võetud.
Inimene ei saa üle ega ümber sellest, et arvestada tuleb süsteemist tuleneva järjekorra, ühendavate sidemete ja kohtadega – teadmisega, kellena ja kus ollakse. Enese kohast ei saa vabaneda – ka siis, kui tundub, et ei pea enam, kohatakse enese kohaga seonduvaid väljakutseid ja ülesandeid. Samuti ei tuleks võtta kellegi teise kohta enesele ega otsustada/ määrata/ kasutada seda kohta ja sellega seonduvat just nagu enese oma. Teise koht ja ressursid võivad tunduda ahvatlevad, kuid need loovad enesele vähemat – nn halba karmat – tagantjärgi lahendatavaid ülesandeid.
See olen mina - teatakse enese nime ja kohta, seistakse omal kohal – ollakse ennast vastu võtnud kõige sellega, mis see enesele maksma läheb. Enese selja sirgudes võidakse kohata vastu astumisi ja olemisi – need tulenevad sellest, et keegi teine tunneb ennast ebamugavalt – tema ei saa olla enam nii nagu oli harjunud – tal ei ole enam seda ressurssi, mida enesele kuuluvana pidas – teisel tuleb ennast ära nihutada, kokku tõmmata, kuid see tähendab muutusi ja need ei pruugi vastuvõetavad olla, sest maksta tuleb ju kõigil iseendaga.
Kõik on omavahel seotud ja kõike enesel ei ole - on andmine ja on võtmine - on edasi andmine ja on enese seljatagant vastu saamine/ võtmine - oluline on oleva vaba liikumine. Pinget kasvatab ja tasakaalutust loob - edasi andmata jätmine, vastu võtmata jätmine, enesele jätmine. Tunded takistavad teed - enese kaitse ja lahingud - Mina olen Minu Oma.
Seda, mida tundub vaja olevat, küsitakse ja selle kasutamise eest tasutakse kokkuleppelise hinna. Kui tasakaalustavat tasu ei ole määratud, siis jääb kasutamise vastutus enesele – see, mida teisel vähendatakse, selle eest tuleb mingil moel kunagi ikkagi maksta. Kui hinda ei taheta määrata, sest sel moel saab jätta teise võlglaseks ja sõltuvaks, siis võib see olla ahvatlev võimalus astuda lõksu. Sel juhul aitab, ei öelda, teadmine, et igal supil on oma hind ja tasuta lõunaid ei ole olemas.
Kas Sina oled peremees/ perenaine omas kodus või elavad Sinu elutoas külalised, kes peavad ennast enamaks kodu omanikust? Kas Sina tead Kes ja kus Sa oled? Kas Sina oled vastu võtnud oma koha ja mõistad oma seotust ära olnu ja tulevaga? Kas Sina teadvustad enese vastutust ja näed kohast lähtuvat ülesannet - elada parimal võimalikul moel?
Marianne
09.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar