Oli kord aeg, mil otsustasin minna Shiatsu massaaži õppima. Valisin võimaluse, sest tahtsin minna et, osaledes, kogemus saada. Lühikursus kestis kolm päeva. Tõusin kella 4 ajal, et shindo võimlemisega keha äratada. Seejärel sõitsin autoga 11 km, siis bussiga 70 km otsa ning jäi veel jalgsi kõndimine, Tallinna bussijaamast, Mustamäele. Õhtuti tegin sama, tagant ettepoole, va võimlemine. See oli enese vaba valik – nautisin seda, mida ja kuidas tegin – mulle meeldis ja ma meeldisin enesele.
Põhilised kursusel osalejad olid sama massaažikooli õpilased – see oli osa nende väljaõppest. Nendega koos olles kogesin taas seda huvitavat fenomeni, mida nägin ka siis, kui ise, kümme aastat tagasi, ametikõrgkoolis õppisin - tee eesmärgi poole tähendas protesti ja vastupunnimist – Miks mina? Miks nii palju? Miks üldse peab? Miks just sellisel moel peab?
Nii seal, kui ka varem, olid osad kõndimas teel, et kätte saada paber, mis tõestaks pädevust – see oli eesmärk, mille pidi saavutama, kuid iseenda teekonda, selleni, kogeti vaeva, ebaõiglase ja mõttetuna. Enese aja kaotus oli kordades suurem, kui vastusaadavat hinnati. Teekond – õppetunnid, enese areng ja kogemused – ei olnud vajalikud – need olid, peale sunnitud, kohustuslikud tegevused.
Kui inimesel on olemas eesmärk, siis on tal olemas ka jõud ja leiduvad lahendused, kuidas jõuda soovitud tulemuseni. Seades enesele eesmärgi tuleb ulatuda selleni – ületada vahemaa, mis laiutab, oleva ja tulevase mina, vahel. Teekonda takistavaks raskuseks saab hind, mis tuleb enesel maksta – see on teekonnal vahetult kogetav. Just, enese kogemine, saab määravaks eesmärgi ära vahetamisel – inimene on see, kes protestib vastu ja takistab iseennast – enesekaitse ei lase teostada, sest on vajadus ennast kaitsta.
Inimene küll tahab oma algse eesmärgini jõuda – st omada seda, mis tuleb alles peale kõike läbikäidut – oodatavat head tunnet, suuremat palka, paremat tunnistust, tulusamat väljavaadet, kõhnemat või jõulisemat keha, mugavamat maja, autot jne - kuid see tähendab ka seda, et inimesel tuleb kogeda ka kõik seda, mida ta kohtab teel, kuid, mida ta ei tahaks läbi elada. Soov - kui keegi võtaks ära kannatused ja annaks kätte tulemuse - kasvatab vastuolu – inimene tahab küll saada, kuid ta ei taha teekonna eest maksta. Kui soov muutub vajaduseks, siis see vajutab teekonnale oma pitseri – teekond tundub veel ebaõiglasemana, raskemana ja ka vastumeelsemana kõndida.
Kui inimene ei taha enese kannatuste, üleelamiste või vähemaks jäämise eest maksta, siis kasutab inimene, enda vastu, käsku - Mina PEAN! - et ikkagi jõuda seatud eesmärgini. Mida rohkem on enese edasi tõukamiseks vaja - Mina pean! - seda vähem inimene tahab. Lõpuks jääb järele ainult - Mina pean! - kuid see tähendab, et inimene ei taha ja seega ka ei tee oma järgmist sammu, et teele viinud eesmärgi poole kõndida. Ei tee, sest eesmärk on lõplikult vahetunud.
Pooleli jäänud projektid tähendavad pooleli jäetud teekondi – eesmärgi võiks küll kätte saada, kuid mingil põhjusel ei taheta selleni kõndida. See toob kaasa süümepiinad – miks ma ei tee, miks ma ei taha, miks ma ei viitsi, miks ometi – ei ole jõudu, et jätkata, ei ole ressurssi, mida endast anda. Inimene ei taha seda, mida ta peab. Ta tahab seda, mida on valmis kogema. Enesega makstav hind on erinev.
Teekonnad, erinevate eesmärkideni, ongi erinevad. Küsimus, mis siin tõstatub, on selles vahes, miks ja kuidas inimene enesele eesmärgi valis või siis kanda võttis, kui keegi teine selle talle nn andis. Sageli ei tea inimene, mida teha – mida tema ise tahab või ise oskab teha või ise saab teha – edukuse suhtes õigesti ja enese jaoks meeldivalt teha. Seega küsib ta teistelt nõu või vaatab Maailmas ringi – milline amet valida, mida õppida, kuidas ennast aidata.
Soovitused ei jää tulemata. Õpetusi jagatakse lahkelt. Näiteid tuuakse eludest ja valitakse ka täitumata unistustest. Ollakse ette ja tagantjärgi targad. Vali koka amet, siis on kõht alati täis. Vali puusepa amet, siis oled alati tööga kindlustatud. Vali arsti amet, siis oled oluline. Vali ülikool, siis alles oled õige inimene. Vali selle järgi, kes on edukas. Jne.
Inimene kuulab seda, kes näib teadvat. Inimene vaatab seda, kellel on õnnestunud. Inimene tahab, et hea valik säästaks teda eksimast – see tähendab - aitaks kannatusi vältida. Siis ta õnnestuks esimesel korral ja oleks turvaliselt kindlustatud. Tal oleks siis olemas see, mida ta vajab. Kuid loo teeb huvitavaks see, et alles oma teekonnal saab inimesele selgeks, mida ta vajab, kuidas tegelikult soovib, mida oskab ja mida on valmis kogema. Enese reaalsed kogemused annavad infot enese kohta. Seega jääb üle saadud teadmisi arvesse võttes enese teekonda vastavalt sellele suunata ja vahepeatusi muuta või vahetada. Eesmärk on enese elu ja teekond – kõik muu sellele on möödunuks saavad hetked.
Inimene valib ameti, kooli, tee, kui on käes see aeg, mil temal tuleb seda teha. Siis, kui on aeg võtta vastutus enese eest endale – katta ise oma väljaminekud. Üsna sageli valib inimene ära ja läheb teele, sest ta PEAB seda tegema, ka siis, kui ta tegelikult ei tea, mida tema tahab või ta ei saa teha seda, mida ta tahab. Sel moel ei ole eesmärgiks enese kasvamise teekond, vaid enese olemas olemise õigustamine – enese ära tõestamine – õigel st teiste poolt aktsepteeritud moel. Aeg tiksub halastamatult ja inimene tunneb, et tal ei ole aega, et rahus olla ja mõelda – ta peab, midagi tegema ja seega ta teebki – kõnnib eesmärkide poole.
Inimene on ise see, kes võtab endalt jõu, kui ta mingil põhjusel usub, et tema peab saavutama kindla oskuse, omaduse, raha koguse vm, mis tagab parema ja kindlama võimaluse, kuid mis peamine – annab vaevalise teekonna järel õiguse rahule – võimaluse olla ilma sunduseta – tagab aja, mil saab olla rahus – enesega rahus. Enesega rahus saab olla siis, kui enam ei pea ennast sundima, et olla, et teha, et teekonda – rahu poole - jätkata.
Kui on nii, et inimene PEAB selle jaoks, et ta enam ei peaks, siis tegelikult ta ei taha maksta teekonna eest – sest see ei vii teda enese eesmärgi poole. Sel juhul on seda, mida inimene peab, kordades rohkem, kui enese vabadust. Huvitavaks teeb loo see, et inimene ise on see, kes võtab endalt vabaduse – kui tema peab, siis tema ise sunnib ennast tagant – Mine ja astu, tee, ole edasi! Kuid kui inimene tunneb sundust - PEAB – siis tema ise takistab ennast – Peatu, ära astu, ära ole, ära tee! - ta teeb seda enesekaitseks.
Vajadus lõpetada, MINA PEAN olukord, on enesealalhoiuinstinkt. Enese tagant sundimine – Mina Pean! – tähendab, et käivitunud on enese päästmine. On midagi, millest kardetakse ilma jääda. On midagi, mida kardetakse kogeda. Jätkatakse, sest kardetakse öelda EI. Jätkatakse, sest kardetakse halvustamist, hukkamõistu, karistusi. Jätkatakse, sest ollakse juba nii tuim, et ei nähta teisi võimalusi. Mina pean – tähendab, et inimene ei ole enese teel – ta ei ole enesega rahus – ta tahab muutust, kuid ta ei saa seda enesele lubada – tema ise ei luba seda enesele. Kuid ta ei saa sellest aru, sest ta näeb ja tunneb, kuidas väline Maailm sunnib teda tagant.
Inimene on uudishimulik - ta otsib ja vajab kogemusi – erinevaid elu maitseid - helisid, tundeid, lõhnu, tajumisi, tuuli ja maid. Ta tahab proovida ja valida, et valida ja proovida veel. Samas ta tahab omada ja ka pidavat kindlust, kuid olla ka vaba ja avatust võimalustele. Tema teel on neid asju, mida inimene teab, et ta enam nii ei taha või sel moel kogeda ei soovi – oli olnud mingil moel vale või jättis ükskõikseks. Teel on palju seda, mis kõnetab ja köidab – puudutab inimest. Seal on ka asju, millest inimene jääb sõltuvusse – ta tahab uuesti sama hea kogemuse osaliseks saada. See tähendab teatud korduste vältimist, kuid soovitud korduste ootamist.
Väikene laps on vaba uutele kogemustele ja teedele – see on aeg, mil talle on antud aega, et kogeda ise ennast. Suurte inimeste maailmas on suure inimese ülesandeks leida/ valida/ võtta vabatahtlikult enesele see roll, mida ta on valmis kandma – kordustena kogema. Taluma teatud rutiine päevast päeva. Alguses võib see olla enese loomine – on meeldiv luua nähtavaid jälgi. Samas on rollid ka stereotüübid – oled see, siis järelikult oled selline. Kui kord oled, siis jäädki olema. Kuid kõik algused ei tähenda seda, et tahetaks, pärast esimesi meetreid või mõndakümmet kilomeetrit, ka järgmised aastakümned samal teel astuda.
Keegi ega miski ei ole täna enam see, kes ta oli eile ja saab olema homme – väärtused ja vaatenurgad muutuvad. Kuid kõik see, mille inimene on taltsutanud, tähendab vastutust – seda ei saa hüljata või tegemata jätta – oma osa andmata jätta. Sellega seoses tundubki, et vabadus kaob, võimalusi enam ei ole – peab olema, peab jääma, peab tegema. Need on teekonnad, mis ei toida ega millel looda ennast eilsest edasi kasvanuna – on sundus ja on kordus - vale eesmärgi talumine. See ei ole avarus ega õhk, vaid pidev takistusterada. Unistused, kui need veel jäävadki, tähendavad soovi, leida võimalus, kuidas anda endale rahu – see hetk ja aeg, milles enam ei pea. Kui argipäevas saabub vaheaeg ja ei pea, siis inimene lülitab ennast välja – justkui vabana olema - kuid tegelikult ooteseisundis viibima, sest on teadmine, et kusagil ootab järgmine Mina pean! oma järjekorda.
Teiste poolt etteantud ja ettenäidatud ning kohustustest tulenevad eesmärgid – ei ole enese teekonnad, kui neid ei võeta enese teekondadena vastu - neile protesteeritakse vastu. Nähakse ja näidatakse ülekohut, ebaõiglust, valet, raskusi, mõttetust. Need teekonnad takistavad, vaenavad, kiusavad, lõhuvad. Need on teiste jaoks ja pärast kaotatud enese aeg.
Kui inimene tahab, et saaks olema, siis ta usub, et selleks ta peab midagi või peab kuidagi – see on nii tavaline mõttemuster. Ja nii ongi, et kui kõlab märguanne, siis toimub automaatne reaktsioon – nüüd peab, sest on aeg, kord, kohustus. Aeg tiksub, ära lõppemise poole, ja sellepärast – ei mõelda, vaid jätkatakse – enese sundimist – MINA olen see KES - PEAB.
Stopp – mina ei ole robot ega automaat – igas olevas hetkes mina võin ja saan valida. Võin valida, kuid võin ka teisiti valida. Küsimus ongi selles - kas, kuidas ja mida ma valin – KELLENA olemise mina endale valin. Sellepärast, et olen ja on, ei tähenda, et mina pean st olema see KES - PEAB. On aega, et teha peatus ja küsida iseendalt -
Kelle eesmärgi poole ma kõnnin? Kelle või mille jaoks see samm, tegu või olemine saab valitud? Kas tahan, sest nägin teistel? Kas tahan, sest tunnen survet, et midagi ja kuidagi peab? Kas tahan, sest näen võimalust? Kas minus on julgust - olla mina ise enese moodi? Kas ja kellena mina ise tahan iseennast proovida, kogeda, väljenduda, valida? Kas ma tahan astuda, et saada teada, mis ja kuidas veel võimalik on?
On inimlik, et inimene kardab, ka valest, eesmärgist lahti lasta. Temas on hirm, sest ta ei tea, mis temaga juhtuda võib ja sellepärast ta pigem sunnib, ka vastutahtsi, ennast edasi kõndima. Kohates raskusi ja ebameeldivusi vajab ta süüdlast – sest ta ei tahaks süüdistada ise ennast selles, et ta ei oleks pidanud valima, kuulama, tahtma. Alustamiseks või jätkamiseks loeb ta üles plusse, et veenda ennast või ka teisi, miks valik oli õige. Samas loeb ta üles miinuseid, et tõestada seda, miks valimata valikud valed on. See on oma kaotuse ja võidu suuruste hindamine – tulemuse nimel makstava kaalumine.
Kuid sellisel juhul ei ole tegemist, järgneva kogemuse, kogemise valmidusega, sest kui soovitakse elu maitseid maitsta, siis kõik see, mis on ja tuleb, on väärt kogemist. Inimest takistavaks teguriks saab hirm – teda saadab kogemus sellest, et Inimeste Maailmas ei näi inimese väärtus olevat selles, kes ja kuidas ta valib olla, vaid väärtus tundub olevat selles, kui hea teda kogeda on ja millise, teiste jaoks aktsepteeritud, vajaliku ja hinnatud, väärtuse ta võimeline looma on.
Äraspidises peeglis ei sünni inimene oma eelnevast sammust, vaid teise inimese tähelepanust – see on see võti, mis seisab enesele antava käsu - Mina Pean! - taga. Enese tagajärjed kaotavad enese vabaduse – tähtsaimaks saab see, kuidas keegi teine inimese olemist vastu võttis – kuidas tema, läbi inimese poolt valitud olemise, teo või sammu, iseennast koges. Millisena tema ise ennast nägi – kas ta tahtis, sellisena olla ja sellist iseennast vaadata. Tundes vajadust, kohustust, sundust ja pääsmatust olla, näivale, rollile partneriks, olla ühise või samanimelise pendli vastaspooleks ja seega - Lõpeta, vaheta, muuda – mina ei taha olla! Mina ei pea - Sina pead!
See, kuidas ja millisena teine valib olla, ei ole minu sammu tagajärg - mina ei pea sellepärast olema keegi või kuidagi, sest teine ei ole sündinud minust - tema on enese lugu ja ise selle autor .
Marianne
07.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar