Vaatasin ja lugesin, ekraani pealt, sõnu – need ei näinud olevat õiged, sest olin otsustanud need valeks pidada. Kuulasin sõnade sisu ja hääletooni – need ei näinud olevat õiged, sest olin otsustanud need valeks pidada. Vaatasin teise kehakeele ja sõnade kokkulangevust – need ei sobitunud, sest olin otsustanud need valeks pidada. Vaatasin teist ja tema tegevust – need ei näinud olevat õiged, sest olin otsustanud need valeks nimetada. Vaatasin Maailma – ka see ei näinud õige olevat, sest olin otsustanud selle valeks nimetada.
Vale tähendas seda, et olin pettunud. Vale tähendas seda, et mind oli petetud. Mina ei saanud seda, mida või kuidas pidanuksin/ võinuksin saada. See oli ilma jäämine – kaotuse kogemus. See ei tähendanud seda, et kaotasin olevas hetkes – kaotus kandus kaasa eelnevast. Kuid iga uus vale kogemine kasvatas kaotuse suurust – seda tunnet, mida ei olnud teadvustanud ega millest veel läbi astunud.
Kusagil möödunus oli olnud kogemus – mina ei saanud seda, mida vajasin, pidanuksin saama, uskusin enese jaoks olemas olevat - mina kaotasin kindluse, sest nähtu ja kogetu edastasid mulle info - Mina ei ole oluline. Selles hetkes tundsin paanikat, hirmu, ärevust ja lootusetust – saadud info kõigutas minu Maailma alustalasid – ei olnudki nii nagu arvasin seda olevat. Tahtsin teistsugust infot – vajasin seda – vajasin teadmist, et olen oluliselt oluline ja tähtis.
Nähes seda, mida nägin, vajasin pääseteed - uskumist, et olen ikkagi hoitud ja armastatud, kuid uskumine tõi endaga kaasa pettumused, sest need on ühe ja sama pendli vastaspooled. Inimene usub seda, mida ta tahab uskuda olemas olevat – talle on seda vaja – pidet enesele. Uskumine toob kaasa pettumuse, sest usk ei tähenda olemas olevat, vaid inimese kujutluses loodut. Uskumine põrkub vastu tegelikkust ja inimene tunneb ennast katki kukkununa – järgi jäänud killud teevad talle haiget – uskumust ei saa enam terveks teha, sest saadud info on muutnud selle ebatõeseks - valeks.
Mina ei tahtnud oma uskumusest lahti lasta ja seega, justkui kahestusin – nimetasin info valeks, kuid alles jäi ka teadmine, et see on õige. Enesekaitseks astusin samme vale kogemuse muutmiseks - protestisin ebaõigluse vastu, haletsesin iseennast, leinasin kaotust – tundsin ennast ohvrina ja soovisin leida ning nimetada süüdlane. Kuid, kuidas saanuks väline olla süüdlane, kui uskumus oli minu enese poolt loodud abivahend minule endale.
Kaotuse kogemus ehk vale kogemine - sündis tavaliselt kohas, kus ei olnud ühes ehk teineteise jaoks olemas olemist – ei olnud ühist eesmärki – mina ei saanud, sest teine ei tahtnud sama või ei olnud nõus enesest taganema. See oli tõestuseks, et teine oli eraldi ja ise. Kuid ainult enesega arvestamine näis isekuse ja ebaõiglasena. See sai nimetatud valeks, sest see ei pidanud nii olema - teine oli andnud mõista – andnud teadmise, et olen oluline, vajalik ja minuga arvestatakse siis, kui mina seda vajan.
Kuidas saanuksin ise ennast aidata, kui olin Mina ja oli Tema – lahenduseks sai kontroll – enesel olemas oleva ja saadava suuruse ning kvaliteedi hindamine ja ka tagamine. Selleks, et enesele tõestada enese turvalisus – vajaduse täitmine vajaduse ilmnedes - tuli kontrollida enese Mina piiride sisse jäävat – kõike seda ja kõiki neid, kellest sõltusin või sõltus minu heaolu.
See tähendas pidevat jälgimist ehk info kogumist, et ennast võimalikuks ohuks ettevalmistada. See tähendas nimetada ja märgistada vale ning püüdu igat valet korda teha ja ära muuta. Vajadusel tuli tõusta barrikaadidele ja rünnata, astuda vastu, õpetada, keelata, käskida, suunata, sundida, tagant lükata ja paljusõnaliselt rääkides näidata, kuidas on minul halb (teise valena olemine) ja kuidas saab olema hea (teise õigena olemine).
Olin valinud selle tee, sest oli olemas info – Mina olen siin selles Maailmas üksinda – ja see tähendas tõde, et mitte keegi teine ei ole olemas minu jaoks ega pärast, sest kõik teised on iseenda eest väljas. See oli info, mis traumeeris, kuna kaotasin kindluse ja nii väga kartsin iseenda pärast – senini oli kõik vajalik tulnud läbi teise – mul ei olnud veel teadmist, et mina ise tulen toime – mina saan hakkama.
Uskumus tähendas, et veel enne, kui oli sündinud samm või teoks saanud tegu reaalsuses, oli olnud kujutluses tunne - mina kohe kogen, minul on olemas, mina saan - sest Mina olen olemas. Tegelikkus - teise tegu või samm teisale või muutus olemas olevas - tähendasid toetusest ilma jätmist – kujutluse tiivad said murtud ja oli valus tõdemus - Mina ei saanud.
Jahmatus ja mõistmatus - kuidas teine nii võib ja sel moel saab – miks ta ei ole minuga üks. Oli suur ja pelutav hirm – hirm enese elu pärast – mis saab siis, kui mina ei saa, sest minul ei ole seda, mida ma vajan, siis kui mina seda päriselt vajan. Etteteadmatusest tulenev šokk oli kui blokk info vastuvõtmisel – mina ei tahtnud teada – kui ma ei tea, siis ei ole olemas, kuid ma ju tean, sest minul on teadmine olemas. Enesekaitse – vajadus hoida alles mulle minu laiendatud Mina st see teise oma – tulemuseks oli kontrollivajadus Mina-de ja Maailma üle.
See tõi kaasa selgete piirjoonte ja reeglite vajaduse – minu on ainult minu – mina kontrollin enesele kuuluvat. Kontroll näis ainuvõimalikuna, sest tegemist oli kohanemise raskustega – iga nn valeks nimetatuga kohtumine või valeks tõlgendatud situatsioon tähendas ehmatust ja alateadvusest tõusvat surmahirmu. Vajasin turvalist maad enese ja kõige nende või selle vahele, kelle või mille üle puudus minul kontroll. Kontrolli teostamise suutmatust tõestas teadmine, et teine ei kuulanud, ei näinud ega arvestanud minu ja minu vajadustega.
Kontrollikaotus – ma ei kontrolli ise ennast, teist ega mitte kui midagi – ma ei ole seotud, maad ei ole minu jalge all. Sõltun kellesti või millestki väljaspool mind ennast – ma ei tea ette järgmist hetke ega tulemust – olen, kuid võin ka mitte olla. Sõidan, kuid ei juhi – see on ebaturvaline – teadmatus on hirmutav – kindlana näivat teed pole olemas. Samm välja ja eemale – kindlusetunde otsimine, soov anda endale teadmine, kuidas järgmisel korral ära hoida vale ja kindlustada õige – selleks tuli hoida ja tugevdada kontrolli.
Kõik need lood, mida olin valeks nimetanud, tähendasid tegelikult alguse info kinnitust – seda, mida ma näha ega vastuvõtta ei olnud tahtnud – seda pindu minu enese silmis. Just sellepärast ma tundsingi ennast nurka surutuna ja ahistatuna – vale oli kõikjal ja kõiges – ikka ja jälle jõudsin ma välja selle sama tõdemuseni – Mina olen eraldi ja ise – olen ohus.
Tundemere lainetus – paanika – teine või miski oli olnud vale – oli muudetud ootamatult oma rolli, öeldud Ei, nõutud midagi, tehtud kuidagi, väljendatud mingil moel – selline olukord tuli lõpetada ja turvalisus taastada, sest olin uppumas ja seega tuli kaldale jõuda. Nii ma ei peatunud ega kuulanud ega vaadanud ise ennast ega ka Maailma – ei kogunud ega tõlgendanud olemas olevat infot – tormasin ummisjalu ja võtsin vastu kiireid – ära lõpetavaid ja väljapääsu tagavaid otsuseid – aega ei olnud – elu tuli ära päästa.
Kartsin tulevikku, sest mäletasin minevikku – oli olemas teadmine ja seega puudus usaldus. Vajasin vabadust, kuid tundsin sundust omada kontrolli. Vabaduse sain seal, kus ja nendega, kellega ühes, veel ei olnud olnud valesid ütlemisi, kohtumisi, üleelamisi – uskumuse katki kukkumisi. Vajasin puhvreid enese ja ohu vahele – kuid ega ma teadnud, miks ma vajan ja hoian, mille jaoks ma vajan ja alles hoian. Sundkäitumine, usaldamatus, ärevus.
Ma ei olnud infot vastu võtnud – ma alles sõdisin ja vaidlesin sellele vastu – olin solvunud, sest vajasin turvalist Meie-t. Seda kohta, kus olnuks aega uue teadmisega toime tulla ja veenduda iseenda oskustes ja toime tulemises – kasvada omas tempos välja. Karm info oli mind ootamatult tabanud ja välja heitnud.
Kontrollivajadus tähendas turvatunde vajadust ka siis, kui lugu ei olnud tegelikult elule ohtlik. Teisepoolne ootamatu rollivahetus ei kaotanud mind ära – mina olin edasi olemas. Teise samm ei tähendanud, et mina oleksin pidanud suutma teist tagasi muuta, et anda enesele võimalus jälle olemas olla. Mina olin olemas - teise muutus oli teise otsus ja see ei tulenenud minust, vaid temast endast. Info valikuline tõlgendus sellel esimesel hetkel - lugesin välja selle sõnumi, mida see siis minu jaoks, läbi enese hirmu, tähendas.
On olemas julgus olla ja elada olevas hetkes – ükskõik, millisena see osaks saab või millega see lõppeb. Elu on improvisatsioon – kõik sünnib, on ja elab hetkes – eelnevat ega tulevast ei ole, sest iga samm muudab ja loob. On olemas teadmine, et kõik see, mis on järgmiseks sammuks vaja, on olevas hetkes olemas - mina olen ja elan enese loominguna.
Marianne
17.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar