Mina olin see Kes PEAB – täiesti tõsiselt – mina ju pidin, kuidas oleksin saanud teisiti mõeldagi või valida – ei tulnud ju teistmoodi variant kõne alla, sest ma ei peatunud ega mõelnud. Kuid, kui nüüd vaatasin otsa sõnadele – MINA PEAN – enese sees, siis nägin, kui palju olin, mina ise, ennast tagant sundinud ja takistanud – olin olnud tõeliselt kohusetundlik, tubli ja püüdlik – põhjaliku hoolega täitnud enesele antud ülesandeid.
Oli vabastavalt, kuid ka kurvaks tegevalt üllatusväärne, kuhu maani ja millesse kõike see Mina Pean ulatus. Pisimadki ja igapäevased asjad, uskumused ja tegevused ning rääkimata avalikkuse ees olemised või teistega suhtlemine, näisid olevat tehtud või tegemata jäetud selletõttu, et mina ju pidin. Mul ei näinud valikut olevat, sest mina ise ei olnud endale valikut jätnud – siinkohal tuleb huvitav tõdemus üles tunnistada – mina pidin, sest tundsin survet – täiesti kindlalt see surve tuli väljapoolt mind – ümbritsevast maailmast. Mina pean taga oli tähelepanuga seonduv maailm – mida ma pean enese tagajärgede tõttu - kes vaatab, kuidas vaatab, kes jätab vaatamata, kes ütleb, mida ütleb, mida jätab ütlemata, millest ma ilma jään, mida ja kuidas kogema pean jne ja jne.
Mina pean! – Mina ei pea! Ühest pendli äärest sööstsin teise äärde - ühel hetkel ei tahtnud ma valida mitte midagi seda, mida peab. Kõik see, mida sai nimetada kohustuseks, sunduseks, tähelepanu püüdmiseks, oli vastumeelne ja ahistav. Tahtsin vaba olla – tahtsin lõppude lõpuks ometi vaba olla, et uusi elamusi kogeda. Ma ei tahtnud olla kordus ega luua kordusi ega neid korduvalt läbi kõndida. Iga kohustus ja argise hallusega seonduv tundus mind piiravana ja ma ei tahtnud enam. Tahtsin avada Maailma ukse ja lihtsalt minna ning olla, et kogeda seda, mida veel ei olnud olnud.
Enam ma ei tahtnud seda, mida olin tahtnud ja vajanud, sest kõik see, mida peab, näis mind siduvat kinni – hoidma paigale ja takistama. Tuli enesele tunnistada, et olin olnud tõeliselt hea tubliduse ja kohusetundlikuse musternäide. Mina pean! oli olnud kasutusel ette ja taha – mida kõike ma ei olnud enesel käskinud teha – sundinud tegema, olema, näima, vaikima.
Oli olnud - mina pean - sest olin otsustanud karta tulevikku, keelduda otsa vaatamast olevikule ja häbeneda iseenda minevikku. Mina ise olin see, kes otsustas, et tuleb ära keelavalt toituda, äärmuslikult kokku hoida, ennast piitsutades tööd teha, meeldida ja õige olla, kannatusi taluda, olla püüdlik ja punktuaalselt täpne ning iseennast alla neelates vaikida ja loomulikult kontrollida – omada kontrolli kõige võimaliku üle. Pidin, kuid tuleb tunnistada, et üsna sageli ma ebaõnnestusin või komistasin – enese otsa.
Sel aastal ja sel suvel on olnud olnust erinev. On olnud palju neid kogemusi, kus minu MINA ei kehti – minu tahtest ei sõltu see, mis minule osaks saab – millega, millal ja kuidas kohtun - mina ei oma kontrolli. Maailm ei allu ega lase ennast allutada. On olnud seda, mida oleksin saanud vältida, kui oleksin teadnud, kuidas saab minna, kuid ka seda, millele ei ole võimalik öelda EI!
Olen kogenud enese väiksust ja haprust – tundnud sügavat hirmu, abitust ning teadmatust, kui selgus, mida tähendab sõita, VÄIKESE paadiga, tuulisel mereveel. Valinud lõbustuspargis järjest tormisemaid atraktsioone – loksutusi, keerutusi, pöördeid ja vabalangemist ning taeva poole lennutamist – teadsin ette nende tulemist, kuid ei teadnud millal ja kuidas on kogeda. Roninud seikluspargis kõrgetel puudel, kallistanud nende kõikuvaid tüvesid, kui ootasin oma järjekorda vahetasanditel ning astunud õhku, et ületada, trossil sõites, haigutav tühjus. Ja loomulikult - ema surm – enam ei pidanud, sest enam ei saanud – enam ei olnud.
Enesele üllatuseks selgus, et enam ma ei tahtnud omada kõike seda ja nii nagu omasin või olin arvanud tahtvat. Kõik see, mida omatakse, tähendab vastutust ja toob endaga kaasa kohustused – sellel aastal minul ei ole lillepeenardega aeda, ka köögiviljadega aiamaad ei ole, ka kasvuhoonet ei ole ega ka lemmikuid ei ole. Näib, et mul ei ole nagu jõudugi hoolitseda kellegi või millegi eest, kes ise ei tee ega saa, vaid mina pean olema kohal ja jaoks, et see või too jääks ellu ja kestaks.
Mis juhtuks selle maailmaga, kui mina enam ei pea? Mis juhtuks minuga, kui mina enam ei pea? Kui enam ei pea, siis ma ärkan üles ja vaatan ringi selles, mis on ja näen seda, mis ja kuidas on. Siis ma avastan iseenda, sest elades, Mina pean!, on tulemuseks see, et mina ei tea, mida ja kuidas mina ise olen ja tahan. Siis, kui Mina pean!, keegi ei ütle ette, kuidas peab, siis on segadus ja hirm – mina ju ei tea, kuidas peab. Olin ära kujundatud ja ise ennast ära kujundanud – peab on õige – õige tulemuse nimel.
Õues kasvavad lilled – need, mis sinna ennast ise külvanud. Õuel ja põldudel ning metsas kõnnivad või silkavad loomad – nad tulevad iseendaga toime – me elame kõrvu. Marjad, mis põõsal, saab ära korjata, kui valin seda teha, kuid saab ka jätta lindudele. Kas on ikka nii, et remont on pooleli, kui tegelikult saab ka sel moel majas elada ja vajalikku kasutada – tegu on vaatenurgaga – muutmise sooviga ja sellest tuleneva survega.
Mina pidin selleks, et jõuda enesele seatud eesmärgini, kuid see tähendas kohustust ja vajadust lõpetada teekond – pidin jõudma kohale. Teekonnas ei olnud väärtust ega vabadust – ma ei näinud sellel ettetulevaid käänakuid ja hargnemisi võimaluste, vaid takistustena. Kuidas ma saanuks valida, midagi või kuidagi teisiti – sihtmärk oli seatud ja seega tuli öelda – Mina pean! - et mitte näha, kuulda, tunda vabaduse ja võimaluste ahvatlusi.
Olen looja ja visionäär ning ma näen võimalusi ja leian lahendusi, kuidas võiks olemas olla. Samas tean ja kogen ka valitsevate elamiskommete survet ning kaasinimeste küsivaid või etteheitvaid pilke – õigesti elamise ootused ja õigena olemise ette näitamised. Kuid, kellele siis elan – kelle pärast, siis elan?
Jõudsin vastuseni, et elada tuleb enesega rahus – ausas rahus – lubada endal näha valikute võimalusi ja neid ka valida. Need, teede algused, mida teekonnal märkan, see, mida elu ja teekaaslased ette näitavad või kohustuseks seavad, on visioonid – võimalused, mida valida, kuid ka valimata jätta. Kõike ei pea valmis looma ja kõigena ega kõigile ei pea olemas olema. Mina ei pea – mina võin ja saan valida selleks, et leida enese tee, kuidas ja mil moel olen mina. Ka kõik ülejäänu on olemas ja saab olemas olema - me puutume kokku ning puudutame teineteist - huvitavalt elu huvitavaks loovalt.
Marianne
10.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar