Saadame liblikaid elevusega – õrn, värviline ja hauralt habras maailm. Vaatleme eemalt ja tunneme rõõmu, et saame, olemas olemisest, osa. Lendlevad võluolendid - oi ei, me ei tõtta neid puudutama, sest inimese ettevaatamatus või kohmakus võib purustada ulmad. Laseme neil vabalt elada ja lennelda ning täname sõnumi eest, kui kohtume.
Jah, on ka neid, kes proovivad liblikaid kinni püüda, et oma aega sisustada ja osavust proovile panna ning ka lähedalt imetleda ja seejärel taas vabaks lasta. Kuid on ka neid, kes püüavad liblikad kinni, et ilu ja haprus enesele omastada. Nad naelutavad värvid stendidele ja täiendavad nimesiltide kogu.
Inimesed teevad teiste inimestega sama. Mõni saadab rõõmu ja tänu tundva pilguga ning tänab kohtumise eest – mõlemad on, kuid olemas ei pea olema selleks, et omada. Teised tahavad kohtuda, ihaldavad ja igatsevad, et teise puudutusest osa saada – olime koos – tahetakse taas olla koos. Ole minu – ole minuga. Kolmandad tahavad omada, et omades teist, näha iseennast – hoida kinni – kindlalt.
Inimene tahab osa saada värvidest ja õrnusest – minu Mina. Läbi teise olla enamat, kui üksinda osatakse ja saadakse. Teises peituv miski annab juurde – see lisab ja tõstab. Just sellepärast ei tohi välist ilu vabaks lasta ega ära anda. Kallis aare on ennast muutev talisman - anna ennast minule – muuda mind.
Kuid, aja sees, kinni hoitu sära tuhmub – tiivad muutuvad, koguneva tolmu alla, hapraks ja värvide vähenedes võluvõim väheneb. Väärtus kahaneb, kui vangistatu enam ei tõsta kinnihoidja väärtust. Sooviti saada ja omada seda, mida liblikas tähendab, kuid ei seda KES liblikas on. Soovitakse osa saada, kuid ei vastu anda – jätta alles vabadus.
Marianne
14.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar