Tean, et ma ei eksi, kui esitan väite, et üsna tõenäoliselt on ka Sinu aegadepagasis lugusid, mida Sa ei ole ära unustanud, st neist ise lahti lasknud. On lugusid, mis meenuvad, sest Sa kahetsed nende lõppusid või keskpaiku, heidad enesele ette tehtut või tegemata jäetut, siunad teist osapoolt, kaebled ülekohtu pärast või vannud vihas kättemaksu, nutad kurbusest või vajud kössi lootusetusest. Kindlasti jäid mõned viisid nimetamata - inimene on leidlik ja sisutab, andes enesele, kogetule ja ümbritsevale eri värvilisi hinnanguid, enese aja tõhusalt.
Mäletad, oma kooliajast, kuidas närveerisid enne töid ja kuidas vahel põdesid seni, kuni väljateenitud hinde said teada – siis alles hingasid välja, sest oli ära tehtud ja seljataha jäetud. Iga saadud hinne oli ühest küljest midagi kokkuvõttev ja ära lõpetav ning teisalt lihtsalt üks paljude seast. Pea iga päev tõi uusi hindeid juurde – see oli tavaline koolilapse elu.
Tavaliselt oli hinne justkui õpetajate ja vanemate jaoks mõeldud, kuid samas peegeldas see ka selle hetke oskusi ja teadmisi. Saadud hinne ei toonud kaasa maailma lõppu, kuigi vahel võis alguses nii näida. Uus koolipäev ja järgmine klass tõi kaasa järgmised õppetunnid, mis tuli läbi kõndida, teha ja istuda – kõik jätkus. Iga hinne jäi seljataha – need ei ole mälestused tunnetest, mis ujuvad aegajalt pinnale, et äratada süümekaid tegemata jäänu või kahetsust valesti tehtu pärast - iga hinne oli üks osa enese teekonnast.
Selle sama nurga alt võib läheneda ka tänasele päevale – Sina saad ise, erinevate soorituste eest, anda enesele hindeid – nii muudavad Sinu lood värvi. Hinne vabastab, sest lood ei mõju enam selliselt, kui tundusid olema jäävat. Tänases ajas hinnet kaaludes selgub, et asjalood ei olegi olnud nii hirmutavad ega läbi kõndimine kehv – negatiivne alatoon kaob. Oled olnud hoopiski üsna hea, saavutanud tubli ja arvestatava tulemuse.
Proovi – pane endale hindeid – kuid tee seda ausalt. Enese sooritus – on ära olnud hetke tulemus – on ära olnud loo kokkuvõte. Näed ise, kuidas rõhk vahetab asukohta ja enesel hakkab kergem – oled vaba edasi minema – oled jätkuvalt õpilane, kes käimas elukoolis.
Hinne, konkreetsele hetkele, vähendab ajaraskust kordades – samanimelised kordused kaotavad tähtsuse, sest hinne suunab tähelepanu konkreetsele loole – sellel on algus ja on lõpp ning seega kaob tunnetekordusest tulenev taak. Korduvad tunded on tundelõksud, mis neelavad enesesse ja seovad sama nimetajaga lood üheks raskuseks jalgade külge. Numbreid Sa ei liida ega korruta - need on lihtsalt numbrid, kuigi jah - häid hindeid on ikka hea saada, kuid ega ka koolipoisi kolm tükki küljest võtta ja ka kahest või vähesest ühest saad Sa kindlasti teiste numbrite toel üle.
Kui vaja, siis jaga häirivalt mälus püsinud sündmus/ kohtumine/ tegu jne mitmeks – selle eest see hinne ja tolle eest see – tähtsus väheneb – lahutades ja erinevaid oskusi hinnates lahjendad. Näed, et vabalt hingamine on võimalik. Enesega ühes elamine ja Maailmaga koos olemine on võimalik ja tehtav, sest sel moel kaob teise osalise tähtsus – tähelepanu on suunatud Sinule endale.
Muidugi ja kindlasti oli vahe selles, kuidas keegi ütles või tegi või tegemata jättis - sellele Sa ju reageerisid. Kuid, mis vahet oli selles, mida keegi teine arvas või mõtles – igaüks tegeleb enese tööga ega ole kohal seal ja selles, kus teise käsi üle paberi libises. Vaadeldes ja hinnates ise ennast ei ole keegi teine kohal ega oluline – Sina ise oled enese tähelepanu keskpunktis - kõrvalt vaadatuna.
Sina oled enese õpilane ja oled ise enda õpetaja – nii ju tegelikult ongi. Kuigi ranitsat kandma ja vahetunnis jalutama enam ei pea - elukool kestab edasi. Vabasta ise ennast, anna enese, ära olnud aja, teadmistele, oskustele, väljendusele, lahendustele ja sammudele hindeid ning jäta need seejärel rahus seljataha, sest järgmised ootavad juba ees.
Marianne
15.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar